Sel reedel Sirbis

MART KALM: Kunstiakadeemia tee uude koju
Pikisilmi oodatud uue õppehoonega kolib kool tagasi kokku, et taastada enam kui sajandivanuse kunstiõppe sünergia.
104. õppeaastat alustab kunstiakadeemia oma uues majas. See on erakordne ja pidulik päev, sest on täitunud põlvkondade unistus. Mitte ainult kunsti-, arhitektuuri- ja disainiinimeste põlvkondade, vaid kõigi haritud eestimaalaste unistus, kes on tahtnud, et nende riik oleks täisväärtuslik, mis tähendab korras majanduse ja kindla riigikaitse kõrval õitsvat kultuuri, sest ilma kunsti ja selle järelkasvu kvaliteetse taastootmiseta ei saa hakkama ei majandus, riigikaitse ega ükski muu valdkond. Seda sündmust on pikalt oodanud rahvusvaheline kunstiüldsus.

TRIIN OJARI: EKA uus hoone
Kunstiakadeemia uus maja on teadlikult justkui poolik ja kasin: vormi asemel on tähtsaks peetud kasutaja vabadust, võimalust ruum ise luua.
Lõpuks on ta siis valmis. Eesti kunstiakadeemial on jälle oma maja, kuhu on esmakordselt kokku toodud kõik eraldi paiknenud osakonnad. Küllap sünnib üliõpilaste taasleitud õlatundest enneolematu loominguline sünergia ja moodsates industriaal-šikkides ruumides hakkab kooli süda hoopis uues rütmis tuksuma. Oma maja on sümbol, positsioon, võimalus, mille puudumist tunned kõige teravamalt katusest ilmajäetuna. Praegu juubeldagem ja lõigakem linte, sest kunstiakadeemia pikk kannatuste rada on seljataga, vaevad ununevad sisseelamistuhinas kiirelt ning püsima jääb tunne, et kõigi altminekute kiuste tõmbas kool tormisest veest jackpot’i (kõrge hinna eest, muidugi).

EKA väliruum
Autorid Karin Bachmann, Mirko Traks ja Uku Mark Pärtel (Kino Maastikuarhitektid)
EKA väliruumi põhiline mõte on jääda võimalikult avatuks, küpsemismärkidega pooltooreks ruumiks, mida maja kasutajad saavad iga kord uuesti lahendada. Kogu kujundus on minimalistlik, et jätta võimalused lahti, kuid peamised vajadused – mugav istumine, sotsiaalsed kokkupuutepunktid, jalgrataste parkimine – on kaetud.

LIISA-HELENA LUMBERG: Milleks meile kunstiteadus?
Uus kunstiajalugu on ühiskonnas igati relevantne, meie asi on seda sellisena ka näidata.
Eesti kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudil (KVI) on täitunud kakskümmend viis tegutsemisaastat. Kevadel pidas instituut juubelile pühendatud seminari, kus olnu ja oleva üle arutlesid veerandsajandi jooksul osakonda juhtinud kunstiteadlased, reflekteerivate ettekannetega esinesid Linda Kaljundi ja Krista Kodres. Sel sügisel avatakse magistriõppes uus, museoloogia õppesuund lisaks olemasolevatele kunstiteaduse ja visuaalkultuuri ning kuraatorluse suundadele. Kahasse Tallinna ülikooliga pakutakse rahvusvahelist õppekava „Kirjandus, visuaalne kultuur ja film“ („Literature, Visual Culture, and Film Studies“).

Karmil kunstiväljal ellujääja Wiels. Paul Kuimet küsitleb Wielsi residentuuriprogrammi juhti, Hollandi taustaga kunstnikku Willem Oorebeeki. WILLEM OOREBEEK: „Asjade korraldamisel tuleb jätta ruumi, lasta millelgi ka lihtsalt juhtuda, et saaksid teoks kellegi mõtted, mida mujal ei saa rakendada.“

JAAN PELT: Südametuksetähed
Suur osa tähti ei veeda maailmaruumis oma aega üksinda, vaid neil on kaaslased. Tüüpiliselt on see teine täht. Mõnel juhul võib kaaslane väga lähedale tulla.
Kindlasti olin juba poole oma elust ära elanud, kui hea kolleeg Bill Vince viis mind Inglismaal Cornwallis asuvat Fowey jõge vaatama. Porilompides ja nende vahel mudas poolpikali olevaid paate nähes olin jahmunud. Meile, Läänemere ümbruse asukatele on edasi-tagasi voolavad jõed, tõusu- ja mõõnalained üsna tundmatud asjad. See, et Kuu, Päike ja Maa omavahel võisteldes raskusväljaga igasuguseid vigureid teevad, on ookeaniäärsetele rahvastele tuttav ja ka väga tähtis.
Tegemist on tõesti võimsate protsessidega ja suurte veehulkade liigutamiseks kulub palju energiat. Aga millist energiat? Kus on need patareid, mis aja jooksul tühjaks jooksevad, nii et kõik lõpuks maha rahuneb? Osutub, et patarei on meie jalge all. Loodejõudude tõttu maakera pöörlemine aeglustub ja tema pöördemoment kandub üle Kuule ja Päikesele. Vaatluslikult, kasutades tsüanobakterite jäänuskihtide lugemist settekivimites on kindlaks tehtud, et viimase 620 miljoni aasta jooksul on Maa pöörlemine aeglustunud, koos sellega on päeva pikkus kasvanud 21-lt tunnilt 24-le. Seega on loodenähtused, nagu iga muu asi siin ilmas, ajutised.
Just see asjaolu – loodenähtuste ajaline piiratus oli see, mis pani astronoome arvama, et nn südametuksetähti ei ole üldse olemas, või kui on, siis on nad nii haruldased, et nende avastamise tõenäosus on tühine. Ometi on nad olemas ja neid on juba avastatud sadakond ja rohkem.

JÜRI KOLK: Argitraagika XVII. Juurte needus
Oma identiteeti ja eneseusku ei tohiks loovutada mõnele esindusfunktsioonis suurkujule ja sümbolväärtusega paigale.
Oleme kokku leppinud, et mõned loodusobjektid on pühad. Kui ma ütlen „püha“, siis pean silmas, et neid ei sobi solkida, need peaksid saama võimaluse olla, nagu nad on. Neid peaks kaitsma või vähemalt tuleks nad rahule jätta. Selle väitega nõustuvad (seda teadvustades või siis pigem seljaajuga tajudes) arvatavasti väga paljud. Võtkem näiteks Võhandu jõgi või Taevaskoda. Mõlemas paigas hakkab hing rõõmsalt helisema ja enamik meist mõistab, et on mõistlik jätta sinna endast võimalikult vähe jälgi. Või siis mõni majesteetlik puu, mis seisab mäenõlval, üksinda taeva taustal, eriti kui mõni kunstnik on selle tundliku käega jäädvustanud – kas ei tundu see olevat vaatepilt, mida tahaks näha ka oma silmaga? Mina tahaksin. Selles on rõõmustavat järjepidevust.

Arvustamisel
Jüri Kivimäe, „Rektor Hans Kruus“
Kuido Meritsa „Kas saab vaikust!?“ ja Noored Kooli X lennu „Muutus algab minust“
Charles Bukowski „Ikkagi on tore olla Bukowski“
festival „Skeneraator“
Duo ObSolute debüütkontsert „Hing ja hääl“
mängufilm „Ära puutu mind“
Nargenfestivali muinastulede öö kontsert
Birgitta festivali tantsuprogramm
Prem Productionsi „Piiri peal“

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht