Sel reedel Sirbis

MIKAEL RAIHHELGAUZ: Slaavi-eestlase valikud
Eesmärk pole süvendada lõhesid või tekitada uut vastandumist, vaid laiendada eestluse mõistet, ajakohastada arusaama rahvuslikest huvidest.
„On tiblad ja on venelased.“ See oli õpetaja vastus lennukaaslasele, kes avaldas kahtlust kohalike venelaste lojaalsuses. Edasine jutt oli samuti korrektne: venelastel on veel säilinud austus mundri vastu, mistõttu on nad ajateenistuses agarad; ka venelane võib olla Eesti patrioot – Igor Kopõtin on suurepärane näide; rahvus ei määra ideoloogiat jne. Jäin tollal vastusega rahule – russofoobist koolivend pandi argumentidega paika –, kuid ega mind see teema väga ei huvitanudki. Mis venelane ma ometi olen oma semiitliku näo, segadust tekitava nime ja sõprade sõnul aktsenditu eesti keelega?

Inimene on mõistatus. Margus Oti intervjuu kirjanik Olle Lauliga. OLLE LAULI: „Inimese kui bioloogilise ja vaimse nähtuse olemasolu, selle fakti märkamine, tajumine, peaks ju iseenesest olema vapustus. Igal hommikul.“
Olle Laulil on ilmunud uus romaan, „Kuristik“. Nagu varem romaanides „Niguliste õpilased“ ja „Kodutus“, huvitavad autorit siingi piirsituatsioonid – neis paistab ilmekamalt välja inimese olemus.
Aeg, keha, nimi
Tahaksin puudutada mõningaid korduvaid teemasid teie romaanides. Esiteks, teie romaanide üks keskseid teemasid on aeg. See võib olla „ära kadunud“ või „puudu“, ajad ja ajastud võivad segi minna, ühte sulada, aja seiskumine surmalähedastes kogemustes (neid on teie romaanides mitu) võib olla õndsuslik. Kuidas sellega on?
Eks aeg kannab romaanis endas sama kõikeläbivust nagu inimese ja kogu muu loodu olemasolus. Ajal iseenesest puudub ju sisu, samuti nagu ruumil puuduks sisu, kui seal midagi poleks. Nende nähtuste üle saab filosofeerida, neid käsitleb otsevaates ulme ja esoteerika; enamasti on ajast ja ruumist otse rääkimine siiski suhteliselt banaalne. Ja eks nõnda peabki kirjanik täitma oma loodava maailma (aja ja ruumi) tegelaste ja sündmustega, lasta juhtuda ja jälgida üksisilmi neid juhtumisi, tajudes ometi olemasoleva sündmusvoo taga põhjatust (ja leidmata selle põhjatuse jaoks õiget sõna). Sellist sügavikku, aega või ajatust, mis ei lase, jah, ennast otse kirjeldada ja mille reaalsus, tõelisus tuleb kuidagi kaude lugejani tuua igapäevamaailma tegelaste ja juhtumiste kaudu. Teades, et loo jutustamisest on siiski olulisem see, mida jutustada ei saa.

Sveta Grigorjeva: Lagunemise lühikursus
Kuigi Olle Lauli romaanide tegelased on alati kas venelased või eestlased, on identiteediküsimus nende puhul teisejärguline.
Olle Lauli, Kuristik. Toimetanud Kadi Kivilo. Kujundanud Lilli-Krõõt Repnau. Gallus, 2018. 440 lk.
Olle Lauli „Kuristik“ jõudis minuni huvitaval ajal: sel kevadel, sõbranna kohvrist. Nimelt õpin praegu Saksamaal ning kuigi käin vaheaegadel Eestis, võib öelda, et lähiaastatel mul kodu ei ole. Kui täpsem olla, siis mu kodu on loomulikult Eestis, jah, aga ma ei taha juba mõnda aega, et see nii oleks. Mida see imelik pihtimus tähendab või kuidas see puutub Lauli kolmandasse romaani pealkirjaga „Kuristik“?
„Vot nii, Sveta, ütles ta endale, ja sina tegele iseendaga, mõtle enda isiklike asjade peale, mitte mingi jura peale, mõtle järele, mis su elust saab üldse. See on tähtis! Sul on praegu … eh … vaba moment, ütleme, mõtle siis järele. Sest midagi peab ju elust saama. Ei ole nii, et midagi ei saa. Et aeg läheb, elu läheb ja mitte midagi ei saa“ („Kuristik“, lk 134).

 ELO KIIVET: Inimlikud linnad
„Disainiöö“ selleaastane konverents tõestab, et idealism ei ole kadunud ja sellest kantud head näited toetavad õhinapõhist ruumiloomet igal pool.
Kas teie teate, kuidas moos kommi sisse saab? Või kuidas linn või tsivilisatsioon püsti püsib?
Kujutage ette pimedat sügist ja inimtühje linnatänavaid, kus valgustid põlevad, aga ükski hoone, kõnni- või sõidutee ega ähmane maastik näita elumärki. Te istute isesõitvas taksos, isegi taksojuht ei paku teile seltsi. Düstoopiline linnaruum tekitab õõva ja lootusetust, kuni pilt lööb värelema ja satute hoopis Boliivia liitiumikaevandusse, alguste algusesse, kust on pärit kuni 70% tehnoloogias nii vajalikust, maailmaturul aina väärtuslikumast leelismetallist. Teekond jätkub: digikaevandused, Madagaskari safiirikaevanduse eelajaloolisena mõjuv, aga äärmuseni efektiivseks sätitud inimestest koosnev konveier, tehnikajäätmetest elatuv küla, Hiina mõttetute vidinate (nt jõuluehted) hiidtehased, India odavrõivaste vabrikutes töötavad moeohvrid, mehitamata konteinerlaevad, Amazoni automatiseeritud kaubakeskuse töötajad Swanseas, renderdamisfarmid, mis toodavad suure osa maailma virtuaalreaalsusest, filmistuudiod, mis loovad erkrohelise tausta.

TRIINU PAKK: Raamat jalutamiseks ja aegamisi mekkimiseks
Francis Baconi peateosed püsisid kaua autoriteetseina ning enam kui sada aastat pärast tema surma pühendasid prantsuse valgustajad-entsüklopedistid oma „Entsüklopeedia“ nimelt Baconile.
Francis Bacon, Esseed. Inglise keelest tõlkinud Ilmar Vene, toimetanud Erkki Sivonen. Sarja „Avatud Eesti raamat“ kujundanud Jüri Kaarma, ümbrise kujundanud Eve Kask. Ilmamaa, 2018. 264 lk.
Francis Baconi (1561–1626) kohta midagi tõsiselt uut öelda tundub leheloo mahus juba raske, sest tõlgitud on tema mõtteavaldusi ka enne „Esseede“ ilmumist ja tõlgetel on enamasti ikka juures olnud asjalik saatesõna. Kui meenutada põhilist, tuleb öelda, et oma õnneks heasse peresse sündinuna sai Bacon hea hariduse ning valiti juba varakult parlamenti, riigiametis edenemist taotledes koostas ta mitmeid edumeelseid ühiskondlikke projekte – muu hulgas Inglismaad lõhestanud usuvastuolude lepitamiseks –, mille elluviimine mõningail hinnanguil võinuks Inglise XVII sajandi ajaloo märksa helgemale teele kallutada, kuid jäid teostamata, kuna tundusid kuningas James I-le oma ajast liiga kaugel ees olevat.

HOLGER RAJAVEE: Rakendusfilosoofia käsiraamat pragmaatikule
Parim koostis ja vahekord on saavutatud siis, kui üldsuse silmis ollakse avatud, eluviisilt salalik, vajaduse korral silmakirjatseja, kusjuures suudetakse ka teeselda, kui pole teist väljapääsu.
Francis Baconi „Esseed“ kujutavad enesest filosoofilis-moraliseerivat riigivalitsemise visiooni, määratud lugemiseks „vürstlikele“ silmadele ning autor on selle komponeerinud kui tasakaalustatud õpiku, milles on seadnud üksteisele järgnema tähtsamad sõlmteemad, mis omakorda vahelduvad kergemate kõrvalteemadega tagamaks ladusat lugemist ja mitte liialt kurnates kõrgelseisva lugeja tähelepanumeelt.

ART LEETE: Idel-Uurali lõimitud utoopia
Alates 1959. aastast peetakse USAs ikestatud rahvaste nädalat. USA presidendi Dwight D. Eisenhoweri külma sõja lainel seadusega algatatud mälestusnädalal meenutatakse rahvaid, kes ei saa elada vabalt ega väärikalt.
Selle aasta märtsis algatasid tatari ja ersa aktivistid Kiievis Vaba Idel-Uurali liikumise, et taastada Tatarstani, Baškiiria, Tšuvaššia, Udmurtia, Marimaa ja Mordva suveräänsus, tugevdada nende rahvusvabariikide koostööd ja leida selleks toetust Ukrainalt. Liikumisel on Facebooki konto, kus selgitatakse oma põhimõtteid ning paljastatakse Volga piirkonnas toime pandud etniliste õiguste ja inimõiguste rikkumisi.

OLEV REMSU: Riefenstahl, Romm ja Hitler
MERIKE VAITMAA: Unustamatu Peeter Lilje
TÕNIS LIIBEK: Sajand inseneride loometöid
PEETER JÄRVELAID Üliõpilastest , stipendiumidest ja stipendiumikultuurist

Arvustamisel
huumorikogumikud „Verbaarium“ ja „Mõtteleek“
näitus „Külm pilk. Hüperrealismi variatsioonid Eesti kunstis“
ERSO kontsert „Rahmaninovi neljas“
muusikaline lavateos „Luues jumalaid“ Pärdi päevadel
arhitektuuriajakiri „Ehituskunst #59“
Guzel Jahhina debüütromaan „Zuleihha avab silmad“
Pika Mari „Kuuvarjutus“ ja Neeruti mõisateatri „Pargivaht“
Hanno Soansi tunniajaline tekstuaalne osalusaktsioon festivali „Kultuuritolm“ raames

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht