Sel reedel Sirbis

Sel reedel Sirbis valik esseid võistluselt „Mis on Eesti riigi mõte?”

ANNA-MARIA PENU: Kui me ei räägi armastusest, pole see riik mulle

Mida ma tegelikult tahan, mida ma väga-väga tahan, on rääkida armastusest. Ja teha seda eesti keeles. Kuulutada nagu Uruguay peagi ametist lahkuv president José Mujica kord oma parteikaaslastele pärast pikka tööpäeva parlamendis: „Kui olete noored, andke aega armastusele. Kui olete veteranid, andke aega sõprusele. Raisake aega asjadele, mis ei too sisse raha, aga kingivad teile eluisu! Mitte sugugi kõik ei pea käima läbi kassaaparaadi, sest ühel hetkel jõuab kätte aeg, mil te olete vanad ja väsinud ning peate tegema kokkuvõtte ja siis küsite: mille jaoks ma elasin?”

BIRK ROHELEND: Riik, mida pole veel olnudki

Kui ma laps olin, tahtsin ma olla mitte nõrk. Mitte pugeda voodi alla peitu, kui isa koju tuli ja kohvi sisse viina kallama hakkas. Mitte joosta eest ära, kui naabermaja poisid mänguväljakule tulid, kivid peopesades. Mitte näidata välja oma hingepõhjani solvumist, kui hoovipealne lapskolleegium üksmeelselt otsustas, et mina olen kõige koledam tüdruk. Suviti mängisid teised lapsed maja ees muruväljakul palliga, mina klimberdasin pruunil Ukraina pianiinol Bachi menuette ja püüdsin kõigest hingest näidata, nagu see kõik ei läheks mulle korda. Aga läks.

ANDREI LIIMETS: Mis on Eesti riigi mõte?

Mis on elu mõte? See pole just kõige lihtsam küsimus, millele veenev vastus anda. Eriti selline vastus, mis pärast ühe inimhinge rahuloluga täitmist ka kellelegi järgmisele üle kanduks. Kui laiendada sama küsimust mõnele inimkogumile, ei muutu vastuse andmine ilmselgelt lihtsamaks. Ikka vastupidi. Eriti siis sedavõrd suure ja keeruka moodustise puhul nagu riik. Ometi on Eestile mõtte, narratiivi ja eesmärgi otsimine pidevalt päevakorral, kujunenud vaat et rahvuslikuks hobiks. Võta nüüd kinni, kas tegu on noore riikluse puberteediea või tervistava initsiatiiviga oma ninaotsast pisut kaugemale vaadata.

TEET TEINEMAA. Filmiretseptsiooni vastuoluline tee

Oktoobri alguses tõstatasin ma Sirbis probleemi filmide ümberjutustamisest. Leidsin, et filmi sisu täielik kinopoolne ümberjutustamine ei tule filmivaatamise kogemusele tingimata kasuks. Samal päeval ilmus Postimehes veel teinegi artikkel, milles kriitik võitleb ümberjutustuse vastu. Joonas Filmijutust kaitseb seal erilise ettevaatlikkusega vaataja õigust ise filmiga tutvuda. Ja kuigi meie artiklite eesmärk on osalt erinev – Pisut Filmijuttu rõhutab ennekõike narratiivi püandi säilimise olulisust, ja mina püüan tõmmata rohkem tähelepanu filmi visuaalsele poole osatähtsusele –, siis paistame me olevat ümberjutustuse osas sarnasel positsioonil. Nimelt kipub seda olema kohalikus filmitutvustuses ja filmikriitikas liiga palju, või pigem on see tihti kõige lihtsam viis filmile läheneda.

KAUR GARŠNEK: Muusika- ja rahavoogudest Spotify näitel

Tänaseks päevaks on voogedastusel põhinevad muusikateenused enesestmõistetav nähtus. Üks nendest on 2008. aastal alustanud ja 2013. aastal Eestisse jõudnud Spotify, mida isegi aktiivselt kasutan, kuna tegu on kvaliteetse heliga mugava ja kiire keskkonnaga, mis soosib muusikalisi avastusretki. Terved universumid on vaid ühe hiireklõpsu kaugusel ning arvuti kõvakettale ei kogune liigselt faile – digitaalse muusika kuulamiseks ideaalne lahendus. Kuid paljud esitajad, autorid ja plaadifirmad pole voogteenustega üldiselt – ja eriti Spotifyga – pehmelt öeldes üldse rahul.

TOOMAS RAUDAM: Kaljo hääl

Kui Kaljo Põllu suri, tuli mulle kohe meelde tema hääl. Mulle tundus, et ma ei unusta seda kunagi, olin kindel, et see jääb ning et ma suudan seda imiteerida. Nüüd on sellest möödas pea viis aastat. Vahepeal pole ma proovinud. Pole proovinud järele teha häält, sest sellega pidanuks kaasnema ka see, kuidas ta oma keha liigutas, kuidas ta oma veidi taaruval kõnnakul sinu poole tuli, kui olite kokku juhtunud tänaval, bussis, raamatukogus, kohvikus, ükskõik, millises ruumis, mis aga vähegi liikumiseks ja lugupidamiseks ruumi annab.

JÜRI ENGELBRECHT: Mõtisklusi akadeemiast

Olen üle 20 aasta olnud tegev Eesti Teaduste Akadeemias ja samal ajal ka seotud teaduspoliitikaga nii Euroopas kui ka maailma ulatuses. Kuus aastat Euroopa Akadeemiate Föderatsiooni (ALLEA) juhtimisel andis hea ülevaate meie kultuuriruumi akadeemiatest, nende osast ühiskonnas ja akadeemikutest, kes vaatavad teadmisi laiemalt kui nende oma kitsam tegevusvaldkond. Seoses akadeemia uue juhtkonna valimisega on õige aeg mõtiskleda teemal, mis on siis üks tänapäeva akadeemia ja milline on tema roll ühiskonnas.

Annelinn ja visioonivõistlus

Koos hingedeaja ja vaikse videvikupidamisega jõudis kätte ka jutupühade aeg.

Sõnum ICOMOSi peaassambleelt: „Märka inimest!”

Veelkord RAMist

Betti Alveri debüüdipreemia Taavi Jakobsoni romaanile „Tõeline jumalaosake”

Arvustamisel

Estonia „Lumivalgeke”

Theatrumi „Joobnud”

Mängufilmi „Lutsifer”

John Sweeney „Põhja-Korea”

Eesti Filharmoonia Kammerkoori „Lux”

Charles Baudelaire, „Mu alasti kistud süda”

Kärt Hellerma, „Islandi kiri”

Mare Mikofi skulptuurinäitus „Kestast välja”

Alexandra Witze ja Jeff Kanipe „Lõõmav saar”

Kujurite ühenduse näitus „Paber kannatab kõike”

VAT-teatri ja EMTA lavakunstikooli XXVII lennu „Torm”

Näitus „Tüüpilised indiviidid. Tartu grafiti ja tänavakunst 1994–2014”

Nukuteatri „Canterville’i lossi vaim”

Alo Lõhmuse „Priius, kallis anne. Elu ja surm Vabadussõja kõige raskemal ajal”

 

 

 

 

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming