Sel reedel Sirbis

6.11_esikasV

AARE TOOL: Kindel linn ja varjupaik mittekohtade keskel

Sissejuhatus klassikalise muusika eshatoloogiasse

On juba kord nii, et mõned mõisted tunduvad seda hägusemad, mida rohkem nendega kokku puutud. Üks selliseid on „klassikaline muusika“. Võiks väita, et klassikalise alla liigitub see osa muusikast, mis oli, on ja jääb. See definitsioon kõlab hästi (kui laenata muusika-aasta hüüdlauset), kuid on siiski veidi plakatlik ja liigpidulik. Pealegi ollakse üha vähem ühel meelel selles, milliseks kujuneb nn jääva muusika tulevik. Ehk on tõe jälil hoopis laulusalm: „mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees“. Lõpumeeleolu ja nägemus kultuurilisest interreegnumist kogub tuult tiibadesse. On kujunenud isegi eripärane kirjandusliik – nimetagem seda klassikalise muusika eshatoloogiaks –, kus spekuleeritakse helikunsti võimaliku allakäigu ja lõpu üle.

 

TÕNIS PARKSEPP: Kirjanike palkadest, sõbramehe poolest

Kõrvalt vaadates mõjub kümne loovisiku palga ja iseäranis selle nimetamise pärast põdemine kentsakalt.

Loovisikute palgaküsimuse taustal tasub ehk kõigepealt meenutada Johnny B. Isotamme luuletust „Luuletamine on raske töö“. Ühtedele on kunsti või kirjanduse tegemine raske töö, teiste meelest üsna kerge, kolmandad peavad seda lõbusaks ja neljandad hoopis ropuks. Tagatipuks leidub veel hulk neid, kes ei pea seda üldse tööks. Eks arvamusi ole igasuguseid ja neid lõpuni lepitada pole võimalik ega tarvilikki, olulisem on aduda selle põlise vaidluspunkti tagamaid, et otsustada, kuidas oleks kõige parem eesti kultuuri edendada.

Kirjaniku- ja kunstnikupalgast mitme nurga alt

 

AARNE RUBEN: Mida ütleb kirjandusklassika tänapäevale?

Kui noored inimesed teaksid Oskar Lutsu suhtefinesse, jääks palju viinaklaase kummutamata ja palju kurje silmuseid sõlmimata.

Vajame juhatusi elamiseks. Tihtipeale ei oska me otsustada, mis võiks tuult meie elule purjedesse lasta. Eneseabiõpikutest jääb väheseks, sest nende sisu kõlab triviaalsena või on seal esitatud küsimustele juba vastused olemas. Näiteks Dale Carnegie küsimusele „Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi?“ saab anda vastuse, et inimesi tuleks kiita, see tõstab nende tuju ja parandab kiitja enda positsiooni. Aga Arthur Janovi teoses „Primaalkarje“ leiduvale väitele, et vägivallatsemine on haiguslik seisund ja terve inimene ei saa vägivallast aru, võiks vastata, et vägivallale ei leiagi kaitset, kui kurja inimese vastu tema enda meetoditega välja ei astu. Vaenlasi ei tasu vihata ega armastada, neid võib ignoreerida.

Järgnev on ülevaade sellest, mida on eesti kirjandusklassikal öelda inimtüüpidele eri olukordades.

 

ÜLO MATTHEUS: Surnud mehe õpetused elavaile

Kunagi varem pole olnud nii suurt vabadust vabaneda oma sidemetest, ülesannetest, kohustustest, vahetada elukaaslast ja sattuda seega ohtu leida end üksiku ja äraeksinuna.

David Servan-Schreiber, tuntud psühhoterapeut ja publitsist, on juba meie hulgast lahkunud. Nõnda on juhtunud õige paljude autoritega, kellest on jäänud vaid raamatud. Mõnel neist on klassiku oreool, teine on jäädavalt unustatud. Servan-Schreiberiga on lood veidi isemoodi. Ta on õige mitme populaarse raamatu autor, kes õpetab, kuidas tulla toime raske haigusega, kuidas sellest toibuda ja ellu jääda. Servan-Schreiberi soov inimesi õpetada on tulnud tõdemusest, et tervendamiseks ei piisa ainuüksi operatiivsest ravist ja tablettidest, vaid paranemiseks on vaja ka vaimset tuge

 

MARGUS OTT: Õpetlastest

Mind ajendas kirjutama eeskätt tunne, et on vaja põhjendada humanitaarteaduste vajalikkust ning selgitada teadmise dialoogilisust. Alustama peab kaugemalt ning küsima, milleks ülepea on vaja haridust ja õpetlastegevust.

 

GREGORY A. PETSKO: Kunst ja teadus

Firenzes Santa Croce kirikus asub kohe sissepääsust vasakul Galileo Galilei haud. Katoliku kiriku poolt ketserina süüdi mõistetuna ja sunnitud lahti ütlema oma teaduslikust järeldusest, et Maa tiirleb ümber Päikese, heideti Galileo 1633 kirikust välja. Kirikule omase kiirusega ennistati Galileo õigused 1992. aastal, mis – olen selles kindel – tõi talle kergendust. Firenzelased toovad seniajani tema hauale värskeid lilli.

 

Jaak Jõerüüt mõtiskleb pausi ja punkti teemal

Anne Erm tutvus Hiina jazziga

Pärjatud pärand 2015

Kas Ameerika indie-film on veel elus?

Ingrid Ruudi intervjueerib arhitekti ja arhitektuuriteadlast Kenneth Framptonit

Reet Varblane intervjueerib Tartu kõrgema kunstikooli rektorit Vallo Nuusti

 

Arvustamisel

Magdeburgi Mechthildi „Jumaluse voogav valgus“, Meister Eckharti „Eristamise kõned“

Bondi-film „Spectre “

Tõnu Kõrvitsa „Lageda laulud“, „Jaan Õun 70“ ja „EElista EEstimaist“

Kaur Riismaa romaanid „Pühamägi“ ja „Pimeda mehe aiad“

Toomas Raudami „Tüdruk, kes läks lõhki“

Üliõpilasseltsi Veljesto koguteos „Mõtteid valminud intelligentsist“

Vene teatri „Valged ööd“ ja Variuse „Unustatud primadonna“ ning „Suurem kui saatus“

Näitused „Vaikus on kuldne. Ilmar Laaban ja eksperimendid helis ning keeles“, Matthias Sildniku ja Edgar Tedresaare „Õnnelik ruum“ ja „Made in Kaliningrad“

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht