Sel reedel Sirbis

Sel reedel Sirbis seks on seks on seks: helid ja seks, geenid ja seks, naised ja seks, mehed ja seks. Sirbi vahel Diplomaatia nr 10 .

ARASH YAZDANI: Heli, poliitika, pimedus ja seks
Georg Friedrich Haas räägib asjadest, millest enamik nüüdisheliloojaid eelistab vaikida.
Vähesed nüüdisheliloojad on saavutanud Georg Friedrich Haasi omaga võrreldava edu ja tunnustuse. Veel vähesematel on see õnnestunud eluajal. Tema parimad teosed pole lihtsalt muusika ega helid. Need on sensoorsed uurimused või suisa seiklused. Tema muusika ei meenuta midagi varem kuuldut. See ei ole uus ega vana. Mõningaid tema teoseid esitatakse täielikus pimeduses, teisi osalises pimeduses ning ootamatute valguskiirtega pimeduses. Ometi varitseb pimedus kõigis tema teostes. Võib öelda, et Georg Friedrich Haasi helikeeles tähendab valgus pimeduse puudumist.
Ta on ka mees, kes ei karda vastuolusid ega seda, et teda mõistetakse vääriti. Muusikaringkond suhtus tema neljandasse abiellu Ameerika BDSM-aktivisti ja seksikoolitaja Mollena Williams-Haasiga ning nende seksuaalelu avalikult arutamisse üsna külmalt.

PEETER HÕRAK: Kiire elu saab läbi terava taibuta
Elukäikude evolutsiooni teooria ehk elukäiguteooria on evolutsioonilise ökoloogia haru, mis seletab, kuidas ja miks just nii organismid oma käsutuses olevaid piiratud ressursse eri funktsioonide vahel jaotavad.
Läinud kevadel äratas laialdast meediatähelepanu Cambridge’i ülikooli geneetikute avastus, et suguelu alustamise vanus on päritav. Selgus, et ca 25% süütuse kaotamise vanuse varieeruvusest on nii naistel kui ka meestel geneetilise taustaga. John Perry ja Ken Ongi juhitud teadlaste kollektiiv kasutas Ühendkuningriigi Biopanga kogutud enam kui 125 000 Euroopa päritoluga briti andmeid ülegenoomseks assotsiatsiooniuuringuks, kust selgus muudki huvipakkuvat. Teadlased avastasid 38 kromosoomipiirkonda, mis seostuvad suguelu alustamise vanusega. Osa neis piirkondades paiknevatest geenidest mõjutas sugulise küpsemise kiirust ja sigimisbioloogiat, teine osa aga aju arengut, käitumise kontrolli ning isiksuseomadusi.

Silvia Urgas: Ühiskondlikult taunitud kooselud
Miranda July, Esimene paha mees. Inglise keelest tõlkinud Helen Rohtmets-Aasa. Toimetanud Kristi Sinissaar. Kujundanud Helene Vetik. Varrak, 2016. 256 lk.
Milvi Martina Piir, Pelikanide abielu. Kujundanud Ats Piir. Tähepärg, 2015. 214 lk.
Kukkusin sel suvel käeluu katki. See oli mu elu esimene luumurd. Olen alati olnud täiesti kindel, et mul ei ole vaja kellegi abi. Üpris abitu paremakäelisena, kes nüüd ainult oma vasakut kätt kasutada sai, ma enam nii ei arvanud.
Nagu tellitult räägivad kaks kipsis olemise aegu loetud romaani – Milvi Martina Piiri „Pelikanide abielu“ ja Miranda July „Esimene paha mees“ („The First Bad Man“, 2015) – ühest ja samast: kuidas inimesel on vaja teisi. Täpsemalt, nende abi, sest elus on mingil hetkel liiga raske, et üksi läbi murda. Seejuures on neis raamatutes tegu väga naisekeskse maailmaga. Naised toetuvad teistele naistele, sest mehed on nad koos lastega juba maha jätnud (Piir) või on nad lihtsalt üpris kasutud ebarealistid (July). Kuigi mõlemas raamatus on keskseks teemaks naiste kooselu, mis traditsioonilise perekonna kaitsjatel kopsu üle maksa ajab, on tegu kahe teineteisest täiesti erineva raamatuga.

MEELIS OIDSALU: Kaks inimest aadamaülikonnas
Münchner Kammerspiele „Spectacular Lightshows Of Which U Don’t See The Effect“ („Imetlusväärsed valgusmängud, mis ei jäta muljet“), autorid ja esitajad Risto Kübar ja Benny Claessens. Esietendus 21. VI 2013. aastal Münchenis, Tallinnas teatris NO99 anti külalisetendusi 1. ja 2. X.
Risto Kübara ja Benny Claessensi lavastus tekitab tahtmise korrata Classensi enda öeldut Eesti teatri- ja muusikaakadeemia tänavusel teatrikonverentsil: haavatavus on relv. Meestest armastajapaar ei karda sellest relvast pauku teha.
Kahe mehe korterisse suletuses on kohe alguses midagi ahistavat. Lavastus algab rutaka lahtiriietumisega. Miks neil nii kiire on riideist vabanemisega koduseinte vahel? Rõivad heidetakse kiirustades seljast, justkui need põleksid või haiseksid või oleks neile õmmeldud häbistavad sildid. Kübara ja Claessensi alastus on vabanemise, aga ka sellele eelneva süü, stigmatiseerituse, hüljatuse märk. Korter võib olla küll nende paradiis, kus alasti hullata, aga selles hullamises ja lõbutsemises on midagi välist, vägivaldset, närvesöövat, süsteemsele ahistusele ja sotsiaalsele neuroosile osutavat.

AHTO LOBJAKAS: Koduse konservatismi apooriad
Eesti poliitilise mõtlemise vaesuses on süüdi konservatiivse mõtte nõrkus. Liberalism ei kao kusagile ka siis, kui Eestis esindavad seda Reformi- ja Keskerakond. Vasak tiib, kuigi aja märgistatud ja allasurutud, on vähemasti gobaalselt vitaalne. Konservatism samas on kohalik nähtus, mis üha enam elanikonna poliitiliste eelistuste skaalal laiutab, kuid teeb seda mõtestusevabalt, afektiivsusele rõhudes. Väljapaistaid konservatiive on meil täpselt üks – Mihhail Lotman. Tedagi tuleks aga pigem pidada üliettevaatlikuks liberaaliks, kuna ta mõtlemisele ei ole iseloomulik universaalse äratõukamine ja mäss üldkehtiva vastu, mis on meie pärismaise konservatismi peamine tunnusjoon.

Vabadus sünnib julgusest teha vigu. Joonas Hellerma intervjuu Ben Okriga. Briti prosaist ja luuletaja BEN OKRI: „Looming algab kontaktist süvamõistusega ja oma pealispindse mina unustamisest.“

JAAK VALGE: Strandman tagasi Toompeale
Pole sugugi kindel, et Pätsile püstitatud ausammas astub meiega positiivsesse dialoogi. See võib saata hoopis sõnumi, et riigivõim ei arvesta ka praegu ühiskonna arvamusega.
Monumente püstitatakse elavatele, mitte surnutele, nagu on täpselt sõnastanud saksa kirjanik Frank Wedekind. Ausammas on seda õnnestunum, mida positiivsem ja intensiivsem on dialoog monumendi ja selle püstitamisjärgse aja hoiakute vahel. Diktaatoritele nende valitsusajal püstitatud ausammaste ning vägivaldse režiimi sümbolite kõrvaldamises pärast diktatuuriaja lõppu – tihti nende kunstiväärtusele tähelepanu pööramata – väljendubki just positiivse dialoogi puudumine.

TRISTAN PRIIMÄGI: Pisaratega, Varssavist
Poola filmi hetkeseis peegeldab minevikupaineid selleks, et olevikuprobleemidega paremini toime tulla.
Eestlastel on kaks toredat vanasõna: „Kes minevikku meelde tuletab, sel silm peast välja“ ja „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“. Pragmaatilised eestlased hoidsid ilmselt need mõlemad mõtteterad oma salves varuks ja kasutasid vastavalt vajadusele kas üht või teist neist kahest vastukäivast tõeversioonist. Küll tundub, et vähemalt kultuurikäsitluses kipub domineerima teine: kui üldse rääkida eestlase suurest narratiivist, siis on see ju jutustus kestmajäämisest, 600-aastasest orjapõlvest, oma keele, rahva ja maalapi säilitamisest kõigi kiusajate kiuste. Eestlane on see, keda on olnud võimatu välja juurida. Selle pidev meeldetuletamine annab meie eksistentsile mõtte, argipäevale elujõu ja igapäevastele võitlustele selle vajaliku underdog’i positsiooni, mis lisab teatud eepika isegi olmeprobleemidele.

LIINA JÄNES: Elame Teise maailmasõja järgses keskkonnas
Möödunud sajandisse oleme jäänud füüsilise ruumi poolest, aga paljuski ka mentaalselt.
Saksamaal Kielis oli Läänemere maade kultuuripärandi foorumil 28. ja 29. septembril jutuks Teise maailmasõja järgne ehituspärand. Regiooni arhitektide-uurijate-muinsuskaitsjate uuringuile lisandus ka kõrvaltvaataja pilk Suurbritanniast, Hollandist ja USAst. Arhitektidest esinesid David Chipperfield ja Wessel de Jonge, urbanistidest Panu Lehtovuori, ajaloolased-uurijad mitmetest ülikoolidest, näiteks Marija Drėmaitė, Jānis Lejnieks ja Peter Aronsson, samuti Poola, Rootsi ja Suurbritannia muinsuskaitseameti juht, eksperdid jpt. Sissejuhatuse Läänemere regiooni arhitektuurilukku ja ida-lääne vastasmõjudesse tegi Mart Kalm.

LIINA-LIIS PIHU: Kelle probleem on ohtlikud hooned?
Vastutuse veeretamise asemel tuleb lahenduste leidmiseks valdkondadel ja instantsidel jõud ühendada.
Järelevalve ohtlike ehitiste üle valdades ja linnades, Riigikontrolli aruanne Riigikogule, avaldatud jaanuaris 2016. Autor peakontrolör Airi Mikli, auditirühma kuulusid Illar Tõnisson, Janne Kurg, Alvar Nõuakas. Auditis vaadeldakse 15 omavalitsust ja 79 ehitist.
Rahvastiku arv kahaneb ja hüljatud ruumis laiutab entroopia – Eesti riik on füüsiliselt lagunemas, koost pudenemas. Riigikontroll auditi „Järelevalve ohtlike ehitiste üle valdades ja linnades“, analüüsimisel lähtusin huvist ressursside, materjalide ja taaskasutuse vastu. Pakun välja kolm mõttearendust probleemi lahendamiseks, kaardistamiseks ja ennetamiseks.

MERLE KARRO-KALBERG: Väikelinna ei jaksa elus hoida üksnes supermarketi parkla
On tarvis eraldi fonde, foorumeid, kompetentsikeskusi ja nõustajaid, kes aitaksid äri- ja avaliku huvi konfliktis leida parima linnaruumi lahenduse.
Kaubanduskeskuste ja suurpoodide ehitamise buum on taas käes: ehitatakse uusi ja laiendatakse vanu. Mõni aasta tagasi suurenes Ülemiste keskus ja seal on nüüd pea kaks korda rohkem ruumi kui uues ERMi hoones; Ülemiste vastu, teisele poole raudteed ehitatakse uut, 130 000 m² mitmesaja poega hoonet; Balti jaama turg korrastatakse nüüdisaegsetele standarditele vastavaks kaubanduskeskuseks; Tartu Lõunakeskusele ehitatakse juurde hotell, spaa, liuväli ja kinosaal; väiksemad ja kohalikku asumit teenindavad suurpoed teevad järjest laiendusi. Ka väikelinnu on tabanud kaubanduskeskuste laienemise laine. Kuigi möödunud buumi vigadest on palju räägitud ja loodetavasti on eelnevast midagi õpitud, tuleb tõdeda, et taas astutakse sama reha otsa: kavandatakse juurde- ja uusehitisi, mis meenutavad ruumikultuurilt 1990. aastate lõpu, 2000. aastate alguse lahendusi. Eriti rabavalt tuleb see esile väikelinnades, näiteks Elvas ja Viljandis.

Nobeli kirjanduspreemia Bob Dylanile
Uitmõtteid Eesti ja Läti viimastest nüüdisooperitest
Margus Oti Hiina pärimus IV

Arvustamisel
Rakvere teatri „Somnambuul“ ja Pärnu Endla „See asi“
Eesti mängufilm „Õnn tuleb magades“
Hardo Pajula „Kassi nurinad“
Amos Tutuola romaan „Palmiveinijoodik“
Kadri Mälgu näitus „Testament“
IX Viljandi kitarrifestival ja Tartu vanamuusikafestival „Orient et occident“
Viis keraamikanäitust ja kolm noorte ehtekunstnike näitust