Sel reedel Sirbis

ARO VELMET: Donald Trump ja poliitika tagasitulek
Mõne aja eest diagnoosis Marek Tamm Memokraadis Eesti poliitilist olukorda kui „poliitikast väljumise poliitikat“. Selle määratlusega tähistas Tamm võimuerakondade „sihikindlat (võimalik, et ositi ebateadlikku) tegevust erinevate eluvaldkondade depolitiseerimisel“. Poliitilisi otsuseid ei arutatud enam kui eetilist, ideoloogilist või väärtuspõhist valikut, vaid kui administratiiv-tehnilisi samme, mida juhivad eksperdid, Exceli tabel või julgeolekukaalutlused. Selliseid küsimused nagu õpetajate palga suurus, integratsioonimehhanismid või tervishoiu rahastamine ei olnud enam maailmavaatelise debati teemad, vaid paratamatus. Õpetajate palk on niisugune nagu on, sest et rohkemaks pole raha.

ANDERS HÄRM: Paaviani poliitika
Kui rääkida asjadest nii, nagu nad on, on kogu Trumpi „ausus ja tõde“ kokkuvõetav ühte lausesse: „Me oleme loomad.“
Paistab, et Yannis Varoufakisel oli siiski õigus: „Meid tabab postmodernistlik versioon 1930ndatest, kus kaotajateks on kõik, välja arvatud natsid, vagatsevad fanaatikud ja misantroopsed rassistid.“
Donald Trumpi vastased iseloomustavad teda õigusega kui eriti tülgastavat tegelast: misogüüni, rassisti, šovinisti jne. Need terminid on vahest isegi liiga keerukad. Tema mustvalged ja vägivaldsed lahendused näivad pärinevat justkui väljakujunemata teismelise hormonaalse mölluga kaasnevast retooriliselt arsenalist, mis võiksid rahuldada ka mõnd robustsema maitsega sadisti: paneme kinni, saadame välja, ehitame müüri, anname vastu lõugu, laseme maha. Võiks öelda isegi veel karmimalt, et Donald Trumpi valimiskampaania oli poliitika regressioon paaviani tasemele:

JAAN KAPLINSKI: Inimloomus ja valge mehe mäss
Viimaste aastakümnete totaalseks ja paraku tihti ka totalitaarseks muutunud „uus vabastusliikumine” on leidnud kõigi või peaaegu kõigi maailma hädade süüdlase
Nii Brexiti kui Trumpi valimisvõidu seletuseks on ilmselt õigusega toodud keskklassi frustratsiooni: USAs nagu Euroopaski on majanduskasv jäänud niruks ja keskmise inimese võimalused oma elujärge parandada peaaegu olematud. USAs olevat enamikul inimestel sääste alla 1000 dollari, 21 protsendil aga pole üldse mingeid sääste. The American dream osutus paljudele illusiooniks ja nende rahulolematus on otsimas ja leidmas võimalusi oma häält kuuldavale tuua. Olukorda võib võrrelda tööliste ja keskklassi olukorraga Saksamaal 1930. aasta paiku, kui üleilmne kriis oli viinud miljonitelt elatise ja lootused. Või tööliste ja talupoegade (sinelites ja ilma) olukorraga Venemaal 1917. aasta alguses.

GUSTAV KALM: Uue sajandi patuoinad
Trumpi üks võimalusi on leida patuoinad, keda ohverdades võib loota puhastumisele ja uuele algusele. Sõjad pole olnud populaarsed, alternatiivina võib otsida lunastust suuremahulistes taristuprojektides.
Trumpi retoorika on olnud kampaania käigus ning osaliselt ka pärast valimisi ametisse asumist oodates ebasündsam ning inetum kui ühelgi teisel viimaste aastakümnete Ameerika presidendikandidaadil. Ta on jaganud uskumatuid, solvavaid lubadusi, millest paljud on tagatipuks ka lihtsalt võimatud. Ehitame Mehhiko piirile müüri ja laseme selle mehhiklastel selle kinni maksta!

ANTO VELDRE: Valimised võitsid robotid
Kognitiivne dissonants loob tüdinute ja solvunute seltskonna, keda ei seo ühiskondliku lepinguga enam miski ja kelle edasised sammud pole ennustatavad…
USA presidendivalimiste järel tabas inimeste maailmataju kognitiivne dissonants: maailmamudeli ja õues kobrutava tegelikkuse vahel haigutas lõhe. Segaduses olid nii arvamusliidrid kui ka lihtkodanikud meil ja mujal, kusjuures osa neist pole oma stabiilset seisundit veel tagasi saanudki. Viimased paarsada aastat on demokraatia osas hardalt kopeeritud kõike USAs saavutatut. Ühtäkki saadi šokk – ilmsesti on see murdekoht, kust vanade arusaamadega enam edasi minna ei saa.

SANDRA HAUGAS: Eliitkoolide laste vanemad kui kihistava süsteemi taastootjad
Olgugi et praegusi koolikatseid kritiseeritakse palju, puudutab kriitika enamasti katsetel esinevaid küsitavusi lapse „tõeliste annete“ väljaselgitamisel, mitte seda, et nii väikeste laste testimine iseenesest ebamoraalne oleks.
Eliitkoolifenomen Tallinna hariduselus ei näita hääbumismärke. Hoolimata riigi ühtluskooli põhimõttest otsustavad tuhanded pered igal aastal osa võtta kurnavatest koolieelikutele korraldatavatest sõelumistest. Ehkki tasuline etteõpetamine suurendab lapse võimalust katsed edukalt läbida, on olukorras, kus ühele kohale kandideerib 5–8 last, ilmselt märkimisväärne osa ka loteriil. Perede valmisolek säärases mängus osaleda võib esmapilgul paista iseäranis paradoksaalne, arvestades, et meie ühtluskoolina toimivad põhikoolid on haridustulemusi mõõtvates PISA testides maailma parimate seas.

EHA KOMISSAROV Avalik kiri. Minevik on arhiiv
Meie nüüdiskunsti otsingulisem osa läheb kas muuseumisse või taaskasutusse, kultuurkapitali toetuseta aga muuseumi ei jõua.
Ma ei tea, miks kõik närvesöövad, lahendamatuks osutunud asjad sügiseti kaela vajuvad. Eesti kunstimuuseumi ostukomisjonis, kuhu minu kõrval kuulub mitmeid teisi kolleege, oma ala spetsialiste, anti meile hiljuti teada, et uusi kunstioste me vähemalt niikaua ei aruta, kuni pole õnnestunud kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali nõukoguga positiivne suhe luua, sest eelmises voorus jätsid nad kunstimuuseumide ostutaotlused rahuldamata. Päevakava läks edasi, sest ette oli nähtud väliseesti kunstiannetuste läbivaatamine. See on muuseumi ainus kultuurkapitaliväline teoste omandamise võimalus.

MEELIS OIDSALU: Kultuurimeedia kui ajakirjanduse kõhupuhitus. Rahvusringhäälingu roll kultuurimeedias
Nii Eesti rahvusringhäälingut kui erameediat võib pidada kultuurilembeseks. Aeg-ajalt kostvaid hüüdeid humanitaaride alahindamisest ja nende vähesest kõlapinnast ei saa võtta tõsiselt, vaadates, millise järjepidevusega nii päevalehed kui ka elustiiliajakirjad näitlejaid, muusikuid, kirjanikke, kunstnikke intervjueerivad-afišeerivad. Näeme sageli ka n-ö kõrge kultuuri esindajaid elustiiliajakirjades ja teleintervjuudes etendamas subtiilseid väikekodanlikke performance’eid. Kultuur müüb.

TRISTAN PRIIMÄGI: Käes on tuhandeaastane lõppmäng
Andris Feldmanis on viimasel ajal jäänud silma stsenaristina nii teles kui filmis, olles muu hulgas koos Livia Ulmaniga ka mängufilmi „Teesklejad“ käsikirja autoriks.
Nüüd on ta valmis saanud oma esikromaaniga, ulmekaga „Viimased tuhat aastat“, mis on juba leidnud ka ametliku tunnustust: 23. novembril tehti teatavaks Betti Alveri kirjanduspreemia laureaadid, parimad debüüdid olid Feldmanise ulmeromaan ja Silvia Urgase luulekogu „Siht/koht“.

Intervjuu loomaõiguste kaitsja Lisa Kemmereriga
Koko filtreeritud maailm
Kunstivaldkonna uued rahastamispõhimõtted
Eesti uued animafilmid festivalil „Animated Dreams“
Rahvusringhäälingu roll kultuurimeedias

Arvustamisel
Teatri NO99 „Ema Courage“
Mihkel Raua „Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda“
Festival „Hullunud Tartu“
Lauri Sommeri „Lugusid lõunast“
Agu Pildi mälestusnäitus „Homohetero“
Von Krahli teatri „Kummi T“ ja Karl Saksa lavastus „Seisund ja disain“
EMTA ooperistuudio ja varajase muusika keskuse lavastus 18. ja 19. XI teatris NO99.
Kaks EKKMi näitust: Paul Kuimeti „Perpendikulaarne“ ja Umbrella rühmituse „Segadus“
Gaetano Donizetti ooperi „Anna Bolena“ kontsertettekanne, EMTA ooperistuudio „Dido ja Aeneas“, Autechre ja Russell Haswell Von Krahli teatris

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming