Sel reedel Sirbis

Uus konservatiivsus, erakonnamuuseum, ajakirjandus ja arvamuskliima. Sirbi vahel Diplomaatia nr 8.

JAANUS VOGELBERG: Uus konservatiivsus Eestis
Seda nähtust on kõige parem mõtestada kui terve talupojamõistuse kaitsereaktsiooni enda mõjuala agressiivselt laiendava postmodernse kultuuri pealetungile.
Sissejuhatuseks paar sõna kirjutaja positsioonist. Olen aastaid võtnud osa vasakpoolsetest ettevõtmistest, nüüdseks aga neist eemale triivinud. Vabandan klišee pärast, aga „kes palju mõtleb, ei sobi parteisse: ta mõtleb ennast peagi parteist välja“. Mulle sai kaalukeeleks vasakpoolsete ihalus esialgu tsenseerida ebasobivaid mõtteid, ja mida edasi, seda rohkem ka võtta sihikule konkreetsed inimesed ja proovida neid muu hulgas töökohast vabastada (nt Tim Hunt, vt Observer, 13. VI 2015). Nii et järgnev on sügavalt isiklik.

KAAREL TARAND: Aeg luua erakonnamuuseum
Erakond on nagu kusagil vahejaamas joobnud telegrafist, kes talle saadetud sõnumi vigaselt üles kirjutab ning veel vigasemas morses edasi toksib.
Usaldussuhetel põhinev massiorganisatsioon evolutsioonipsühholoogiline võimatus. Inimaju ei ole arenenud haldama ja hindama suhteid liigikaaslastega suuremas koguses, kui see on olnud vajalik sadade tuhandete aastate jooksul püsivas suuruses eksisteerinud sotsiaalse grupi ühtekuuluvuse kindlustamiseks. Dunbari arvuna tuntud limiit on keskmiselt 150 inimest.
Kui juhtuks ime ja mõnelt poliitilise klassi Sirpi lugevalt esindajalt õnnestuks välja pressida kommentaar Martin Noorkõivu probleemipüstitusele (Kas mängime poliitikat või päästame demokraatia?, Sirp, 7. VII), kõlaks see umbes nii: „Väga ebakonstruktiivne, lammutav seisukoht. Ta ei paku mingeid lahendusi. Eesti erakonnademokraatia on tugev ja sellele ei ole alternatiivi. Kui kellelgi oleks häid ideid, saaks hõlpsasti uue erakonna asutada ja ausas konkurentsis valijate toetust püüda. Aga neil ei ole ju ideid, on vaid madal kritikaanlus. Eestis on kõik maailmavaated erakondadega juba hästi kaetud ja me arendame demokraatiat kogu aeg.“

PRIIT PÄRNAPUU: 2015. a riigikogu valimiste kandidaadid üleriigiliste päevalehtede arvamuskülgedel
Minu kasutuses on andmed 2015. aasta riigikogu valimiste kohta ja aastatel 2010−2016 Postimehe, Eesti Päevalehe, Äripäeva ja Õhtulehe arvamuskülgedel ilmunud artiklite kohta. Selgub, et 2015. aasta riigikogu valimistel leidus osalisi, kelle üleriigilistes eesti päevalehtedes ilmunud arvamusartiklite hulk on märkimisväärselt väiksem teiste osaliste arvamusartiklite hulgast, kusjuures mahajäämus ei ole seletatav osalise poliitilise marginaalsusega. Täpsemalt: 1) leidub erakondi, mille kandidaatide arvamusartiklite hulk ei vasta erakonna kaalukusele Eesti poliitikas; 2) naiskandidaatide arvamusartiklite hulk on väiksem isegi niigi marginaalsest naiste osakaalust Eesti poliitikas; 3) leidub valimisringkondi, mille kandidaatide arvamuslugude hulk ei vasta piirkonna suurusele; 4) esimest korda riigikogu valimistel kandideerinute arvamusartiklite hulk jääb alla nende poliitilisele kaalukusele; 5) edukad kandidaadid on arvamuskülgedel küll rohkelt esindatud, kuid arvestades nende poliitilist kaalukust on nad arvamuskülgedel selgelt alaesindatud.

RAGNE KÕUTS: Ajakirjandus ja ühismeedia arvamuskliima kujundajana
Ajakirjandus ei tasakaalusta ühismeedias kujunevaid arvamuskliima „tsoone“, sest ollakse valmis kaasa minema tähelepanumajanduse mängureeglitega.
Massiühiskonnas on ajakirjandus alati olnud üks mõjukamaid avaliku arvamuse kujundajaid. Elisabeth Noelle-Neumann määratleb avalikku arvamust kui sellist, mida võib igaüks julgelt väljendada, kartmata sattuda eraldatusse.  Kaasarääkimise üle otsustamiseks on vaja tajuda, milline on suurema osa teiste inimeste arvamus, n-ö arvamuskliima. Arvamuskliima kujundamisega tegeleb ühiskonnas ajakirjandus, sest tal on sõnumite massilevitusvahendid, mis viivad ajakirjanike loodud või selekteeritud sisu suurima võimaliku auditooriumini.

INDREK IBRUS Suletud süsteem
Luhmann pahandab, et meedia täidab maailma lisakäraga, dramatiseerib üle, seob sündmusi ja arvamussündmusi, loob näivust.
Niklas Luhmann, Massimeedia reaalsus. Tõlkinud Mati Sirkel. Toimetanud Raivo Palmaru ja Külli Habicht, Eessõna autor Raivo Palmaru. Kujundaja Merle Moorlat. Eesti Keele Sihtasutus 2017, 179 lk.
Et ühiskond on meediast läbi imbunud, on triviaalne tõdemus. Meediat on palju, see mõjutab kogu kultuuri, ühiskondlikke suhteid ja majanduse käekäiku. Meediaga seotud töökohti tuleb aina juurde ja neid jätkub ka väljapoole meediat ainarohkem. Seda tähelepanuväärsem ehk on see, et siin Eestis ei ole me kuigivõrd tegelenud sellega, et meediast ka hästi aru saada, ei ole maakeelde tõlkinud kuigi palju meedia kohta käivaid süvauurimisi ja teoreetilisemaid käsitlusi. Neid on tõesti vaid näpuotsaga: omaaegne Denis McQuaili „Sissejuhatus massikommunikatsiooni“, Pierre Bourdieu vihuvormis laamendus „Televisioonist“, Lev Manovichi „Uue meedia keel“ ja veel veidi meediat ja popkultuuri äärtmööda seletavaid raamatuid. Sestap on positiivne, et Tallinna Ülikooli Kirjastus on käivitanud selleteemalise sarja, et peatselt tuleb välja paar tunnustatud klassikut (tõlkimisel on raamatud Marshall McLuhanilt ja Stuart Hallilt), ning et tänavu on Eesti Keele Sihtasutus andnud välja Niklas Luhmanni teose „Massimeedia reaalsus“. Viimasest siinkohal Sirbi palvel mõni sõna.

Isiklik on ühiskondlik. Inga Sapunjan intervjueerib Briti kultuuriuuringute teadlast, Sussexi ülikooli professorit Ben Highmore`i.  BEN HIGHMORE: „Kui tahame, et rahvas oleks demokraatiasse kaasatud mitte ainult nelja aasta tagant, vaid iga päev, siis tuleb leida viise, kuidas ta oma olukorda, lootusi ja unistusi paremini mõtestaks.“

Nostalgia ei tähenda alati minevikuihalust. Tiia Kõnnussaar intrvjueeerib hiljuti Tartu ülikoolis kaitstud doktoritöös analüüsib KIRSTI JÕESALU, kes analüüsib ühe ajalooperioodi ‒ hilissotsialismi tähenduse kujunemist Eesti XXI sajandi alguse mälukultuuris.
Kirsti Jõesalu: „Praegune pilt on mitmekesisem, nõukogude ajast räägitakse ametlikul tasandil küll kannatuste ja vastupanu võtmes, aga ka inimeste argielu kogemused on aktsepteeritud ja kuuldavad.“

EVA-LIISA LEPIK: Rannakultuuriruum võib olla hääbuv keskkond, aga ka kestliku rannakogukonna kasvulava
Eesti rannikul paiknevad suuremad ja väiksemad tiheasustusalad, sh pealinn Tallinn, vaheldumisi hõredalt asustatud ääremaa paikadega. Eri rannikukooslusi ühendab merekultuur, mida on läbi aja iseloomustanud ettevõtlikkus ja avatus merelistele ilmastikutingimustele. Ligikaudu 3500 km Eesti rannajoont mere ja maismaa kokkupuutekohas vajab praegu enam käsitlemist kui vaid atraktiivne suvituspaik või majandusliku hüve allikas. Rannikualasid tuleb märgata ja näha mitmekesise elukeskkonna ning ühtse ruumilise ressursina. On oluline leida hääbuvatele rannaalade asustusele positiivne arengustsenaarium ning välja töötada konkreetsed sotsiaalkultuurilised ja arhitektuurilised mudelid rannaalade harmooniliseks aktiviseerimiseks.

Kirurgiline sekkumine väikelinna. EV100 „Hea avalik ruum“. Merle Karro-Kalberg vestleb programmi eestvedajatega arhitektide liidust Ingrid Maldi ja Kalle Vellevoogiga.

Arvustamisel
Armin Kõomäe „Minu erootika saladus“
XII Hiiumaa „Homecoming“
Troubleyni „Belgia reeglid / Belgia ruulib“ festivalil „Impulstanz“
NUKU „Mees, kes ei teinud mitte midagi“
Peeter Alliku näitus „Kultiveeritud skisofreenia“ Tartu kunstimuuseumis, Helena Keskküla isikunäitus „Liivatera ballaad“ Pärnu Avangardi galeriis ja „Avatud piirid“ Voronja galeriis
Mängufilm „Ismaeli vaimud“

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht