Sel reedel Sirbis

JÜRI REINVERE: See moraali tabamatu ideaal
Meie maailma moraal on ärimoraal, mis ei taha lasta teisel jalal selles ühiskonnas samamoodi lonkama hakata, nagu hakkas lonkama esimene – kultuur.
Daniel Barenboim, võib-olla mõjuvõimsaim mees klassikalises muusikas, avas märtsis suure meediakõmu saatel Berliinis Pierre Boulezi saali. Saalis kahises, sest nii häbematut riigi raha ärakasutamist ei olnud Berliinis mõnda aega nähtud. Riikliku saali juures avati nimelt ka luksuslik erakool, millele oli vähimate raskusteta saadud krunt 99 aastaks. Maja ehitasid „teised“ – teised rahad, teised eelarved, teised instantsid, kuid raha kasseeris Barenboimi erakool. Saali ja kooli kohal hõljusid õilsad sõnad: „Iisraeli-Palestiina lepitus“ ja „laste muusikakasvatus“.
See on, teadagi, tüüpiline võte, sest rahvaste sõpruse ja lastega mätsib kinni ükskõik millise äri. Kes sellest avalikult rääkis, riskis kunstivastaseks, Berliini vaenlaseks ja antisemiidiks tembeldamisega. Sellest ka kogu see kahin salongides, toimetustes ja kontserdisaalide fuajeedes. Avalikku hukkamõistu ei olnud – oli vaid see kahin, mida on raske peatada ja mis liugleb takistusteta läbi seinte.

MARGUS OTT: Päris vale iha
Valesid on mitmesuguseid. Alljärgnevalt tahan käsitleda valetamise vormi, mis ei pruugi olla vahetult läbinähtav (ehkki see pole läbinägelikumatel kommentaatoritel muidugi märkamata jäänud) ning mida ma tahan seostada teadvuseväljast sügavama ihatasandiga.
Kõnealune valetamine seisneb selles, kui ei aktsepteerita enda koha üldmõisteid, mis ometi annavad kohase kirjelduse, kusjuures vahel need projitseeritakse hoopis väljapoole, teisele, vastasele. Esiteks käivad siia alla heteronüümid ehk terminid, mida harilikult kasutataksegi teise, mitte enda kohta: rassist, homofoob, ksenofoob, islamofoob, russofoob, misogüün jt. Avalikul väljal on järjest rohkem sõnavõtte, millele need mõisted on rangelt võttes kohaldatavad, nt kui inimene leiab, et rass määrab isikuomadusi; et homoseksuaalsus on hälve; et mujalt tulnud inimesed on eeskätt kahjuks; et moslem on loomult vägivaldne; et venelane loomuldasa laiab; või et naine on olemuslikult mehele alluv. Kõik need võimaldavad aprioorset, kogemus-eelset arutlust ja hoiakuid (eelarvamusi), mille tulemusi saab kohaldada isikutele, kelles nähakse ühe või teise kategooria esindajat, sõltumatult tema reaalsetest omadustest, isegi kui need on vastupidised omadustele, mis kategoorias peaksid justkui kätketud olema.

MARIA AUA: Tuuleveski-rahakassa
Eesti dokumentalistide hulgas on lahvatanud vaidlus, kas tegelastele dokfilmis osalemise eest maksmine on eetiline.
Olin üks nendest, kes publiku seas kaasa elades aplodeeris, kui selle suve vihmasel augustikuul anti Esna mõisa hubases saalis Sandra Jõgevale üle Doki Kild ehk Eesti Dokumentalistide Gildi kolleegipreemia filmi „Armastus … “ (2017) eest. Auhind selgitakse välja demokraatlikult, anonüümse hääletamise tulemusel, valida saab viimase aastaringi jooksul esilinastunud dokumentaalfilmide seast. Auhinna väärtus on sümboolne: see pole rahaline preemia, vaid dokitegijate ühine tunnustus igal aastal eri vormingus trofee kujul. Preemia anti välja juba neljandat korda ja võitu tähistas sel korral tuuleveskikujuline metallist rahakassa. Kui Sandra oli auhinna kätte saanud ja tagasi oma kohale istunud, kuulsin teda lausumas, et kui kingitakse rahakassa, siis peaks alustuseks mõni münt sees olema, muidu võib see halba õnne tähendada. Tõepoolest: metallist miniatuurne tuuleveski hakkaski peagi ebakõla jahvatama, sest auhinna saanud film tekitas gildi liikmete seas ambivalentseid tundeid.

MARIKA MÄGI: Kodanikuallumatuse sünd Eesti NSVs
Ajaloos kehtib sama reegel, mis looduseski: tühja kohta ei jää. Kui pole teada, kes tegi, kerkib peagi esile keegi, kes väidab, et tema tegi.
Eesti meedias on tänavu mitut puhku äramärkimist leidnud ümmargune tähtpäev – kolmkümmend aastat laulva revolutsiooni algusest, täpsemalt küll fosforiidi kaevandamise vastasest võitlusest. Kui oma riigi eest avalikult veel välja astuda ei söandatud, sai seda siiski teha looduse kaitsmise sildi all. Esimesed kogemused ja õppetunnid kodanikuühiskonna taasloomises saadi nii ehk teisiti.
1987. aasta kevadel elati veel tavapärast nõukogude aja elu. Ometigi ühiskond kääris ja seda oli järjest selgemini tunda. Esialgu avaldus see vaid omavahelistes vestlustes, kokkusaamistes ja koosolekutel, kus sõnavõtud muutusid tasahilju järjest julgemaks. Üks kohtadest, kus piire järjekindlalt järjest kaugemale nihutati, oli kahtlemata Tartu ülikool.

MATTHIAS KAHK: Teoreetilisi teadmisi on vaja kõigil hääleõiguslikel kodanikel
Püüdlustes suunata noori raamatutarkuste omandamise asemel praktilisemaid oskusi arendama ei arvesta praeguse ühiskonna vajadusi.
Alates sellest, kui haridusminister Mailis Reps tuli mõne nädala eest avalikkuse ette ideega kehtestada gümnaasiumi sisseastumiseks üleriigiline hindepõhine lävend, on räägitud palju kutsehariduse mainest. Räägitud on ka valikuvabaduse allesjätmisest või selle äravõtmisest; sellest, kui hästi iseloomustab üks või teine hinne noore inimese valmidust omandada gümnaasiumiharidus, ning sellest, mis jääb hinnete taha varju – elud, olud jne. Ent kõnealuse temaatika tuum peitub kusagil mujal: otsides vastust hariduspoliitika fundamentaalsetele küsimustele tuleb silmas pidada eelkõige seda, millist haridust XXI sajandi Eesti riigis tegelikult vaja läheb.

HASSO KRULL: Tõlke metafüüsika
Tõlkija peaks alati taotlema oma emakeele väljendamist just sellisel kujul, nagu see õitseb ja pulbitseb praegu.
Tõlkimine on jumalik tegu. Võime küll mõelda, et tõlge asendab meile sõnu, mida me ise ei mõistaks, ja annab lahjendatud proovi märjukesest, mille kangust me päriselt ette kujutada ei suuda. Ometi on see nii ainult siis, kui tõlge pole veel tõeliselt käärima läinud, kui me pole leidnud uue tekstiga algupärast kokkupuudet. Sest niipea kui see on toimunud, sõltub joogi kangus fermentatsiooni astmest. Ükski sõna ei asenda enam teist: iga sõna on täpselt omal kohal, mis siis, et temaga liitub hulk teisi sõnu, mis samuti nõuavad oma kohta ja tahavad olla asendamatud. Kui tõlge on sündinud, s.t kui ta ei ole lihtsalt paberile pandud või ekraanile kuvatud, vaid kui tõlget on loetud ja mõistetud – ja ise edasi mõeldud, siis ei asenda ta enam ühtegi teist teksti. Suhe ajaliselt esimese tekstiga näitab küll tõlke päritolu, aga ainult selle päritolu ühte poolt: teise poole annab tõlkija, kes peab kehastama kogu oma emakeelt, nii nagu jumalus kehastab teatavat jumalikku printsiipi.

HELI ALLIK: „Kus aga oht on, seal kasvab rohi ta vastu“
Üks võimalusi tõlkekriitika kitsikusest väljapäästmiseks on tõlkekriitika blogi või mingit liiki veebiväljaanne.
Tõlkekriitika kidumisest – et mitte öelda kadumisest – on nii palju räägitud, et küsimus uuesti üles võtta ei tundu üldse originaalne, seda isegi mitte homse tõlkijate päeva puhul. Allpool mälu värskendamiseks tagurpidi kronoloogilises järjekorras ainult mõned näited viimase kümnendi murelikest sõnavõttudest.
Pille-Riin Larm, Joosep Susi: „Puudub tõlkekriitika. Ilmselt väga kvaliteetses versioonis seda lähematel kümnenditel ei tekigi … Toome neli põhjust: a) kolleegi tööd pole tõlkijate intiimses klannis paslik avalikult kritiseerida; b) põhjalikule tõlke arvustusele … pole platvormi – missuguses väljaandes see peaks ilmuma?; c) puudub inimressurss – korralikuks tõlkearvustuseks tuleb sisuliselt teha tõlkijaga sama tööd, mis niivõrd pisikeses kirjandusruumis on ressursi raiskamine; d) tõlkekriitika töömaht on suur ning keeruline on leida väljaannet, mis suudaks vaeva mittepiinlikult kompenseerida. [—] Tõlkekriitika jaluleaitamiseks andis suuri lootusi tõlkijate almanahh „Tõlkija hääl“, mida seni on ilmunud juba neli numbrit. Arvustatud on selles ainult Anne Lange monograafiat „Tõlkimine omas ajas“ …, kuid see-eest leidub sisukaid kohati hinnangulisi tõlkeanalüüse artikli vormis.“
Johanna Ross: „Samuti arvati [kriitikute suvekoolis – H. A.], et tõlketeoste kohta võiks ilmuda enam arvustusi – praegu teevad selles osas suurema töö ära amatöörblogijad.“
Leena Tomasberg: „Tõlkekriitikat ilmub meil tegelikult vähe. Tõlkeraamatu arvustuses jääb tihtilugu ainsaks osutuseks sellele, et tegu on tõlkega, tõlkija nime äramainimine muude editsiooniliste andmete … kõrval.“

RIHARDS KALNIŅŠ, MARTIN LUTS: Tehisintellektitehnoloogia eesti keele rakkes
Närvivõrkudel põhineva masintõlkega seoses on jälle õhus lootus, et masin oma tõlke pärast rõõmu või häbi tunneks.
Keel võib digiajastul osutuda suhtlemisel märkimisväärseks takistuseks. Kuna internet on üha mitmekeelsem (üle 70% sisust on mõnes muus, mitte inglise keeles), võib meid varitseda keelelise killustumise oht: inimesed suhtlevad veebis pigem nendega, kes räägivad sama keelt.

ELO KIIVET: Arhitektuuri ainevahetushäired ja kasvuraskused
Kas Tallinna arhitektuuribiennaal peaks olema eriliste arhitektide omavaheline arvamusfestival või kõiki kõnetav ruumisündmus?
Neljas Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB) ei ole justkui veel nii vana, et oleks põhjust hakata rääkima olemise mõttest, traditsioonidest või selle värskendamisest, aga just selliseid suuri küsimusi seekordne sündmus tekitab. TAB ulatub 1980ndate lõppu ja kuus korda toimuda jõudnud Põhja- ja Baltimaade arhitektuuritriennaalini, mis 2005. aastal sel kujul lõpetati, et siis 2011. aastal biennaalina uuesti sündida. Ühelt poolt on mõistetav omamoodi murdeea algusesse jõudnu soov mässata vananenud argipäeva vastu, teiselt poolt ei sobi liiga suured kingad tulevikku jooksmiseks.

Mina olengi müra! Arash Yazdani intervjuu helilooja Dror Feileriga. DROR FEILER: „Kultuuri institutsionaliseerimisega on kunstilised väärtused vahetatud bürokraatlike hüvede vastu.“

Teatrifestival „Kuldne mask Eestis“
Saksa arst, uus ooperimaja ja Eri Klas. Intervjuu Moskva teatrijuhi Dmitri Bertmaniga.
DMITRI BERTMAN: „Minu meelest on igal teatril kohustus tellida uusi teoseid. Olgu aeg kui keeruline tahes, peame andma uuele ooperile eluvõimaluse.“
Tolstoi templi valvur. Intervjuu näitlejanna Jevgenia Simonovaga. JEVGENIA SIMONOVA: „Näidendi ja lavastuse „Vene romaan“ mõte on, kuidas looming imbub ellu ja elu loomingusse. Lev Tolstoi perekond, mille ta lõi, oli üks osa tema loomingust – võrdväärne romaanidega.“

Mihkel Kunnuse kiri Andrei Hvostovile
Andrei Hvostov, Šokolaadist prints. Toimetanud Helle Raidla. Kujundanud Ande Kaalep. Hea Lugu, 2016. 384 lk.
Andrei, kas mäletad, et „Šokolaadist printsi“ esitlusel palusin raamatusse sisse kirjutada „Autor kinnitab, et kõik siin on tõene /allkiri/“? Sa põrnitsesid mind tükk aega veidra pilguga ja kirjutasid „Miski pole juhuslik“. Mul läks mitu kuud, enne kui taipasin selle pilgu tähendust! Milline tobe kokkusattumus! Õigemini pihtasattumus. Ma tahan autoritelt enamasti just sellist kinnitust, sest midagi peab sinna ju kirjutama.

Arvustamisel
Friedrich Nietzsche „Sealpool head ja kurja“
Tallinna arhitektuuribiennaal „bioTallinn“
Rasmus Puuri ooper „Pilvede värvid“
Von Krahli teatri „Vaheala“
Balti triennaali avaüritus „Prelüüd“ Vilniuses ja „Visuaalkurnatus“ Tallinna Kunstihoones
Andrei Hvostovi „Šokolaadist prints“
Birgit Püve isikunäitus „Varjupaik“
Eesti Kontserdi hooaja avakontsert, Annely Peebo ja ERSO

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming