Sel reedel Sirbis

Sel reedel Sirbis LV 100. Sirbi vahel Kultuurkapitali 2017. aasta III jaotus  

JAN KAUS: Praktilisest sallivusest
Sõnast „sallivus“ on saanud viimaste aegade avalike debattide üks võtmesõnu – ning mitte alati ei saada selle sõna esitamist kõige parem kõla. Ma ei taha hakata pidama järjekordset sallivuse kaitsekõnet, mida paljud tajuksid varjatud sallimatusena. Eks püüa minagi lõpuks jõuda millegi üldkohaldatavani, sellise taotluse osas aga on kõnekad P. F. Strawsoni sõnad: „soov leida üksainuke peavõti kõigi lukkude avamiseks tundub meie liigile loomuomane: meil on raske sellest lapselikust intellektuaalsest harjumusest vabaneda“. Hoides seda lauset meeles, püüan vahelduseks poolt mitte valida, vaid astuda paar sammu tagasi ja mõelda mõnele sallivusega seotud enesestmõistetavusele, mis on debattide käigus kui mitte kaduma läinud, siis vähemalt varjule jäänud.

„Lätlastele vist lihtsalt meeldib elada hävimisohus.“ Laur Kaunissaare intervjuu Läti suurima iseseisva kultuuriportaali Satori peatoimetaja Ilmārs Šlāpinsiga. ILMĀRS ŠLĀPINS: Kirjanik Ivan Võrõpajev kirjutab vajadusest Venemaal kommunistlik minevik kriminaliseerida ja et praegu Venemaal toimuv on väga seotud selle riigi kommunistliku ajalooga. Läti on Venemaa ja tema probleemidega väga seotud.

KĀRLIS VĒRDIŅŠ: Väike ülevaade väikeriikide õppekursusest
Väiksusest võib saada kategooria, mis taastoodab ennast poliitikas, ühiskonnas ja kultuuris, kui võetakse igavese ohvri roll ja hoidutakse vastutamast riiklikult tähtsate otsuste eest.
Oma esimesel stuudiumiaastal USAs Washingtoni ülikoolis St. Louisis sain aru, et pean leidma mooduse, kuidas rääkida oma kogemusest. Mooduse, mis oleks huvitav ja tulemuslik mulle kui uurijale ning samal ajal võimaldaks mu kogemusest aru saada ka näiteks ameeriklasel, kes naeratab ja noogutab, kui talle öelda „Läti“ või „Balti riigid“, aga ta pole kindel, millises Balkani osas need riigid asuvad. Seepärast äratas huvi saada rohkem teada politoloogia suunast, mida nimetatakse väikeriikide õppekursuseks (small state studies): minu arvates annab see võimaluse arutleda meie piirkonna riikide identiteedi üle ning samal ajal võrrelda meie kogemust teiste riikide ja regioonide omaga.
Mõiste „väikeriik“ tuli päevakorrale XX sajandil, mil kahe maailmasõja tagajärjel lagunesid impeeriumid, mis olid seni moodustanud nii Euroopa kui ka teiste maailmajagude poliitilise kaardi: Austria-Ungari, Saksa, Vene ja Osmani impeerium. Tekkisid väikesed rahvusriigid, kes püüdsid küll liituda rahvusvaheliste allianssidega, aga ei suutnud alati säilitada oma iseseisvust – Teine maailmasõda näitas, kui habras see on.

OTTO OZOLS: Läti vaimu taassünd nüüdisläti kirjanduses
Viimased aastad on läti kirjanduses päädinud suurepäraste teostega, mis teevad auga läbi kõige karmimate ja õiglasemate kriitikute, lugejate ja aja tuleproovi.
Mõeldes lätlusest nüüdisläti kirjanduses, avastan, et mainimisväärset on palju. Kuigi Läti olukord pole suurem asi, on meie kirjanduse kohta kindlalt edastada kaks uudist: üks hea ja teine – samuti hea. Iseküsimus on rahva ja keele tulevik: kas tulevikus ikka jätkub lugejaid, kes hindavad ja mõistavad läti keeles kirjutatut?

Meie ja lätlaste Tartu. Intervjuu Ilze Salnāja-Värviga, kes on elanud 11 aastat Tartus. Ta peab giidiametit ja korraldab Tartu Läti Seltsi esimehena eestilätlaste kultuurielu. 28. oktoobril peetakse tema eestvedamisel Eesti Rahva Muuseumis konverentsi „Tartu roll eestlaste ja lätlaste rahvuslikus ärkamisajas“. ILZE SALNĀJA-VÄRV: „Tartus on sündinud rohkem kui üks oluline läti liikumine.“

CONTRA: Tērbata üliõpilane Eduards Veidenbaums
Läti luuleklassiku Eduards Veidenbaumsi sünnist möödus 3. oktoobril 150 aastat. Veidenbaumsi luuleridu teavad lätlased peast, paljudest neist on saanud laulud, millest mõni kõlab ka laulupidudel. Ta oli omal ajal läti luules täiesti uus nähtus, isegi oma ajast ees, nagu meil Juhan Liiv.
Siinses loos keskendun faktile, et Veidenbaums oli oma lühikesest elust mitu aastat tartlane. Aastatel 1887–1889 elas ta aadressil Techelfersche Straße 1 ehk Tähtvere 1.

JĀNIS DRIPE: Kas kooshoidja või keskel olija? Märkmeid Läti arhitektuurist
Arhitektuur on Lätis alati olnud ühiskonna ideaalide ja kultuuri peegel. Praegu on selle keskmes kosmopoliitiline Riia oma ambitsiooniga olla uue Euroopa Balti metropol.
Võtan Läti arhitektuurist kirjutamist Eesti ajakirjandusse väga isiklikult, olen ju oma elu jooksul tunnustavalt kirjutanud kahest nõukogude perioodil Riias korraldatud Eesti arhitektuurinäitusest. Mu vaimustus Toomas Reinu, Raine Karbi, Andres Ringo, Ado Eigi, Ain Padriku, Leo Lapini, Vilen Künnapu, Ell Väärtnõu, Ignar Fjuki, Jüri Okase ja teiste loomingust ei olnud teeseldud. Olen küsitlenud Voldemar Herkelit ning sõbrustanud Jüri Jaamaga. Mind on kutsutud arhitektuurivõistluste žüriidesse koos Ralf Lõokese, Mihkel Tüüri, Markus Kaasiku ja Vilen Künnapuga. Toomas Tammis ja Andres Alver on väisanud külalisprofessoritena minu juhitud arhitektuurikooli. See pole olnud minu diplomaatiline žest, vaid austusavaldus kvaliteedile.

MIKAEL RAIHHELGAUZ: Euroopa väljakutsete ees
1941. aasta. Natsiväed marssisid võidukalt läbi Euroopa linnade ja kogu kontinent näis olevat pimedaima ajastu lävel. Tohutu tragöödia keskel ei kaotanud aga kaks itaalia noormeest optimismi. Istudes fašistide käes vangis, kirjutasid nad Ventotene saarel manifesti, mis pani aluse unistusele ühendatud Euroopast. „Käes on uute tegude ja uute inimeste aeg,“ kuulutasid nad julgelt, „liikumine vaba ja ühtse Euroopa nimel.“ 16 aasta pärast kirjutati alla Rooma lepingule, millega hakati Euroopa Liitu üles ehitama – noormeeste unistust ellu viima. Või nii me endale ütleme …

AARO HAZAK: Kas tööajal töölkäimine on kahjulik nii majandusele kui ka tervisele?
Töö iseloom on tundmatuseni muutunud ning on aeg üle saada hirmust ja teadmatusest ajale jalgu jäänud töökorralduspõhimõtete ülevaatamisel.
Töö juures töölkäimise traditsioon on juurdunud sajandite jooksul ning sarnaselt paljude muude sotsiaalsete normidega on see harjumus visa kaduma. Laevakaptenit, poemüüjat, kirurgi, teatrinäitlejat või turvameest on kahtlemata raske kodus töötamas ette kujutada, vähemasti tehnoloogia praeguste võimaluste juures. On palju teisigi ameteid nii tootmis-, teenindus- ja taristu- kui ka loome- ja muudes valdkondades, kus kaugtöö rakendamisel on selged piirid – peamiselt seadmete või taristu kasutamise vajaduse ja meeskonnatöö tõttu. Samal ajal on tehtavate tööde iseloom viimastel aastakümnetel tugevalt muutunud ning üha enam töid ei nõua ruumilist ega ka ajalist määratust. Töö sisendiks või väljundiks olev informatsioon on tihtipeale lihtsa vaevaga töötaja, tööandja ja kolleegide vahel edastatav, olgu töötaja seejuures tööl, kodus või maailma teises otsas palmi all peesitamas.

ENE-REET SOOVIK: Tagasi vaadates edasi minna. Nobeli kirjandusauhinna on pälvinud mälukirjanik Kazuo Ishiguro.
Läinud laupäeval vestlesid eestlane, leedulane ja kanadalane lõunalauas vastsest Nobeli kirjandusauhinna laureaadist Kazuo Ishigurost. Kujunes nõnda, et viimaks püüdis igaüks neist äsja pärjatud kirjaniku loomingu tuuma mõne märksõnaga kirjeldada. Nendeks sõnadeks osutusid nukrus, illusioonide purunemine ning ehtinglaslik lootusetus. Ja ka tasane edasikestmine selle kõige kiuste.

Vastulause. MARKO RAAT: Tasuline lõuna
Mõneti ootamatu ja samas ootuspärane, et filmi tegelastele raha maksmise fakt käivitas dokieetika teemalise arutelu. Lugesin Sirbist Maria Aua siseheitlusi, milles ta kaevub tagantjärele murelikult Sandra Jõgeva võimalikku eetosesse, analüüsides „Armastuse … “ nõrkusi ja autori ebatäiust rahaliste suhete valguses ning kahetseb oma süütut esmaaplausi. On näha, et piitsalaks mõjus: Liis Lepiku õhku paisatud küsimus dokigildi kaaslastele, kas tõesti aktsepteerida ostetud suhteid, ei ole retooriline, vaid nagu selline pöördumine olla saab – normatiivne. Saan vahetust ärritusest aru: edetabeli- ja medalipõhises armutus eetris on teine, kolmas, neljas või viimane koht alati frustreeriv. Kujuteldavate normidega kunstikvaliteedi mõõtmine ja ümberhindamine on aga silmad kinni tagurdamine. Nagu tunnistab ka Maria ise, aplodeeris ta filmi nähes südamest. Mingit kasu normi meenutamisest ka ei ole, eelmist ja seni kehtinud maailma miski tagasi ei too.

SIRAM: Kunsti valglinnastumine Vaskjala näitel
AARE TOOL: Mikrotonaalsuse kolm müüti

Arvustamisel
Jānis Joņevsi romaan „Jelgava 94“
Läti rahvusliku kunstimuuseumi laiendusprojekt
Jana Kukaine „Jumalannad ex machina“, Mētra Saberova „Pimpin’ Yo Mama Crib“ ja Margrieta Griestiņa Tartu Kunstimajas
Tallinna kammerorkestri XXV hooaja avakontsert
Teatri- ja muusikamuuseumi uus püsiekspositsioon
Mängufilm „Slava. Au ja hiilgus“
Rakvere teatri „Ükssarvikute farm“ ja Viljandi Ugala „Krdi loll lind“
EKA arhitektuuriosakonna tudengite „Sopid“ Harju tänava haljasalal
Eike Epliku näitus „Ilu salong“
Rein Müllersoni „Dawn of a New Order. Geopolitics and the Clash of Ideologies“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht