Sel reedel Sirbis

TÕNIS SAARTS: EKRE lääneuroopalik vorm ja idaeuroopalik süda
Läänes üritavad teised erakonnad paremradikaale põhivoolu kaasa tõmmata. Idas on lood vastupidi: radikaalid normaliseerivad põhivoolu poliitikat, nihutades lubatu piire järjest kaugemale.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) kiire tähelend on olnud muljetavaldav. Ehkki viimastel kohalikel valimistel tegi EKRE oodatust kehvema tulemuse, on erakonna tõus arvamusküsitluste järgi populaarsuselt kolmandaks erakonnaks lausa fenomenaalne. EKRE esiletõusu põhjusi on analüüsitud juba üksjagu. Siinses artiklis huvitab mind hoopis teine küsimus: kas EKRE järgib Lääne-Euroopa eeskujusid või on oma olemuselt tegu ikkagi üdini idaeuroopaliku nähtusega, mis üritab end läänelikumaks rüütada?

Külma sõja lapsed. Indrek Grigori intervjuu teinud fotokunstnik Tanja Muravskajaga.
TANJA MURAVSKAJA: „Uudistes esitatakse päevakajalisi teemasid konjunktuurselt. Mina ei saa vaatajat pommitada, vaid pean valima visuaalsed lahendused, mis ei ole agressiivsed.“
Kui välja arvata rahvusromantikud, ei leidu Eesti kunstis ühtegi autorit, kes oleks nii pikalt ja keskendunult käsitlenud oma loomingus rahvusluse teemat, kui seda on teinud fotokunstnik Tanja Muravskaja. Ukraina juurtega Pärnus sündinud kunstniku enesepositsioon jääb aga lõpuni tabamatuks ja tundub, et see ei ole tingitud soovist ennast varjata, vaid kasvab välja tõsiasjast, et kunstnik ei näe rahvuses ja riigis ning kindlasti mitte religioonis enese identifitseerimise võimalust. Ka sugulased, nagu on tõestanud Ukraina sõjas ühel ja teisel pool piiri elavate sugulaste seisukohad, ei ole kaitstud poliitiliste tõmbetuulte eest ega sobi seetõttu aluseks, kuhu ennast toetada. Mis siis veel jääb?

MARGUS KOOT: Juriidiline õnn
Menetlemispõhisuse juurdumine ruumilises planeerimises on sundinud taanduma paljud senikehtivad põhiväärtused. Seaduste tõlgendamine surub nurka eetika, kohtupraktika omandiõiguste laiendamiseks vähendab järjest enam kogukondade võimet kaitsta väärtustatud looduslikku ja ehitatud keskkonda. Kuidas seista vastu süvenevale bürokraatia pealetungile?

ANDRES LÕO: Lahendav kunst
Fantoomplatvorm 2.0. Hariduse toel ja võimalikult autonoomsetes kunsti- ja teaduskeskustes tegutsedes saavad teadlased ja kunstnikud säästa ja arendada maailma – selle päästa.
Olmeulmelist olevikku peab saama kuidagi ette kujutada. Kui me ei tea, mida otsime, aga teame, millised on otsitava omadused, siis on põhjust kasutada oma kujutlusvõime ja adekvaatse info kombinatsiooni – fantoomplatvormi.
Fantoomplatvorm on ideede materialiseerumise mootor ja tulevik, mis on juba täna. Fantoomplatvorm on miski, mille poole saab püüelda, kui pole teada, mis on see, mille poole liigud. Fantoomplatvorm on salaagenda, määratlematu idee ja instrument, mille abil eesmärgi poole liikuda. Fantoomplatvorm on positiivselt laetud metaruum, kuhu saab projitseerida oma vahetu tuleviku. Fantoomplatvorm on võimalikkus. Fantoomplatvorm on hea tahte avaldus. Fantoomplatvorm on löök kahe tuntud polaarsuse vahel valimise näilise paratamatuse pihta. Fantoomplatvorm on uus, kolmas tee. Fantoomplatvorm on paradigma nihe, kui soovite.

KADI HERKÜL: Tintla, hashtag’id, klikimasin – tõejärgne teater Thamesi kallastel
Londoni teatrisügis lummab vägeva uudisdramaturgia, ping-pongina terava näitlemise ja intensiivsete lavastajatöödega.
Kaks tagantpoolt langevat prožektorikiirt valgustavad välja kaks tumedates ülikondades mehekuju eeslava nurkades. Avadialoogi ajal ei näe vaataja nägusid, üksnes hägusaid figuure. Mehi, kes ajavad pisut valgustkartvaid asju.
Nii algab James Grahami „Ink“ (eesti keeles tundub pealkirjaks ideaalselt passivat Toomas Henrik Ilvese sõna „Tintla“) – lugu sellest, kuidas noor Austraalia ärimees Rupert Murdoch ostab 1969. aastal briti allakäinud kvaliteetpäevalehe Sun ning teeb sellest aastaga riigi suurima tabloidi.

KRISTA OJASAAR: Kuidas mõõta humanitaarteaduste ühiskondlikku mõju?
7. septembril võeti Tallinna ülikoolis kokku Eesti teadus- ja arendusasutuste korralise hindamise tulemused. Selgitusi ja nõuandeid teaduse jätkusuutlikkuse tagamiseks ning teadustöö teadusliku ja ühiskondliku mõjukuse edendamiseks jagasid eri valdkondade eksperdikomisjonide juhid väljastpoolt Eestit.
Prof Peter Jonkersi kriitilisest ülevaatest humanitaarteaduste hetkeseisu kohta jäi kõlama mõte, et humanitaarteadlased on raskustes oma töö ühiskondliku mõjukuse esiletoomisega. Jonkers nägi probleemi peapõhjust mõiste „ühiskondlik mõjukus“ (societal impact) pealiskaudses või vääras tõlgendamises ning soovitas eesti humanitaaridel ühiskondliku mõjukuse tunnusjooned paremate tulemuste huvides selgeks rääkida. Nõuannet järgides kutsus Eesti Kirjandusmuuseum 25. septembril kokku humanitaarteadlaste vestlusringi. Osalesid Tartu ülikooli filosoofia osakonna juhataja, dotsent Bruno Mölder, Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi direktor prof Tõnu Viik, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase keskuse teadur mag Aare Pilv, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristikaosakonna juhataja, Eesti-uuringute tippkeskuse juht dr Mare Kõiva ja Eesti Kirjandusmuuseumi direktor prof Urmas Sutrop. Vestlust juhtis kirjandusmuuseumi vanemteadur dr Triinu Ojamaa ning Eesti Teadusagentuuri esindajana jälgis ja kommenteeris arutelu uurimistoetuste osakonna juhataja dr Siret Rutiku.

Folkloor kui kultuuri ümbritsev raam. Ülo Valk intervjueerib  Pennsylvania ülikooli folkloristika professorit Simon J. Bronnerit. SIMON J. BRONNER: „Kolm folkloristlikku teemat või märksõna, mis esitavad väljakutse humanitaaria korraldusele, on demokraatia, rahvapärane ja tärkav.“

JAN KAUS: Õpetaja loomingulisus
Üldiselt saab loomingulisuse jagada laias laastus kaheks: loominguks, mille käigus luuakse midagi uut ja loominguks, mille käigus luuakse miski uuesti.
Enamasti seostataksegi „loomingu“ mõistega esimest – kunstiteose sündi. Ühel hetkel teost pole, keegi ei oska seda ettegi kujutada, sellest puudust tunda või sellest tüdineda, siis aga püüab keegi midagi mingil moel väljendada, ning järgmisel hetkel on teos olemas. Teist loomingulisust, mille käigus luuakse miski uuesti, võib nimetada ka interpretatsiooniks. Miski on juba olemas, ent keegi võtab selle ette, võtab selle käsile ja mõtestab seda uuesti, mängib selle uuesti läbi, tõlgendab. Siin on asjad pisut keerulisemad, näiteks muusikas peetakse interpretatsiooni sama kaalukaks loomingulisuse ilmnemiseks kui uue teose loomist.

KADRI TELLER-SEPP: Ääremärkmeid haldusreformi paberitelt
Umbes kuu aega on Eesti kaart kehtinud uuel kujul: nüüd on meil 64 valda ja 15 linna, muutunud on 50 küla nimi, 9 küla kadus (liideti teise külaga). Eestimaal ringi sõites sellest veel aimu ei saa. Kuna endised vallavalitsused tegutsevad aasta lõpuni ning tegemist on niigi palju, ei ole uusi silte veel paika pandud (kuulda on olnud elanike pahameelest vana sildi mahavõtmise pärast). Uus maakaart seinal veel ei ripu ning küllap pruugitakse endisi nimesid veel pikka aega. Kiire ja suure reformi kokkuvõte nõuab mõningast ajalist vahemaad, siinkohal mõtteaineks mõned märkused.

PÖFF: Soome ja Flandria eriprogrammid

Arvustamisel
Tallinna V illustratsioonitriennaal „Pildi jõud“
IX Põhjamaade nüüdistsirkuse esitlusfestival „Subcase“
VII rahvusvaheline džäss- ja rütmimuusikafestival „Ideejazz“
Estonia „Tramm nimega Iha“
Hélène Grémilloni „Usaldusalune“
Max Tegmarki „Elu 3.0. Inimene tehisintellekti ajastul“
Owen Hatherley „Kommunismimaastikud. Ajalugu majades“
Sudeep Seni luulekogu „Vaikus“
noorte metsosopranite ühenduse galakontsert „Metsikud mezzo’d“
Laibachi albumiesitluskontsert „Nõnda kõneles Zarathustra“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming