Sel reedel Sirbis

HELI MEISTERSON: Euroopa kultuuripealinna fantoomid
Tallinna puhul oli suur roll aprillirahutustel, mistõttu keskaegsele vanalinnale ja muinasjutumotiivile tuginev visioon hindajaid ei veennud.
Kultuuriministeerium kuulutas eelmise aasta lõpus koostöös linnade liiduga välja konkursi Euroopa kultuuripealinna tiitlikandja leidmiseks Eestist 2024. aastaks. Huvilistel on taotluse esitamiseks aega oktoobri alguseni ning teise vooru pääsenud linnade seast tehakse lõplik valik 2019. aasta lõpuks. Tartu ja Narva tunduvad olevat vähemalt kaks põneva potentsiaaliga kandidaati ning ilmselt pole kummalgi midagi kvaliteeti tõstva lisakonkurentsi vastu.

Neliteist pealinna
Euroopa kultuuripealinnaks võiks kandideerida lisaks Tartule ja Narvale veel tosin linna.
Üks Eesti linn saab 2024. aastal Euroopa kultuuripealinnaks. Nagu tõdeb tänases Sirbis Heli Meisterson, võiks kandideerimisele mõelda iga linn, kus elanikke kümne tuhande ringis või enam, olemas kultuuritaristu ning ehk ka mõni (rahvusvaheline) festival. Jättes juba seda tiitlit kandnud Tallinna sel korral kõrvale, palus Sirp portreteerida neljateist linna inimestel, kes on mõne võimaliku kandidaatlinnaga kuidagi seotud. See, kes neist linnadest lisaks Tartule ja Narvale oma kandidatuuri üles seab, ei ole veel teada. Tegelikult ei ole kõik neist viimase haldusterritoriaalse reformi järel ka enam ametlikult linnad, vaid hoopis vallad ning praegu ei ole teada sedagi, kas näiteks Jõhvi ja Valga vald või Saaremaa valda kuuluv Kuressaare Euroopa kultuuripealinna tiitlile kandideerida saavad – vastav järelepärimine on juba Euroopa Komisjonile saadetud.

DIANA HAAPSAL: Linnaruumi kujundavad piirdeaiad
Piirdeaeda peetakse tihti vaid funktsionaalseks piirimärgiks ning selle seost hoone ehitusstiili või ajastuga ebaoluliseks – või ei osata seda märgata.
Tänavamaastiku ning seeläbi ka miljöö kujundajatena on piirded märkimisväärse tähtsusega. Piirdel on justkui esindusfunktsioon: see toimib koos ehitisega või täiendab hoone arhitektuurilahendust. Eesti linnades on piirete ajalugu jälgitav XVIII sajandi keskpaigast, kui tänavaruumi kujunemise aluseks sai kindel ehitusjoon, mille järgi pidi joondama nii ehitise kui ka piirde. XIX sajandi alguses hakkasid Venemaa keisririigi linnades kehtima nõuded hoone fassaadidele ehk ehitusmäärused, millega koos anti välja ka piirdeaedade ja väravate kataloog. See oli mõeldud uhkematele, eelkõige kivist hoonetele, mida Eestis leiab vaid üksikuid ja suuremates linnades.

SIRLA: Tänavakunst tahab olla vaba
Ametlikel üritustel püütakse matkida tänavakunsti ideed kooskõlastatud raamistikus, mõistmata, et selle jõud peitub vabaduses ja sõltumatuses.
Tänavakunstil on minu elus väga tähtis osa, sest see esindab väärtusi, millesse ma sügavalt usun. Mulle meeldib mõte tegutsemisest oma südametunnistuse, mitte teiste määratud reeglite või seaduste järgi.
Tänavakunstnikud käivad öösiti luba küsimata seintele pilte joonistamas, et teha linnaruum möödakäijatele huvitavamaks ja ilusamaks. Nad usuvad, et kunsti tegemiseks ja nautimiseks ei ole vaja institutsionaalset galeriide jm näitustepindade süsteemi, piisab linnatänavate koledatest seintest ja plankudest, mis vajavad värskendust. Olen olnud tänavakunstiga tihedalt seotud üle kümne aasta nii praktiseeriva kunstniku kui ka selle edendajana, mh seitse aastat korraldanud Eesti esimest ja nüüd ka ainukest tänavakunstifestivali „Stencibility“. Selle aja jooksul on minu tähelepanu köitnud kaks tänavakunsti üleilmset probleemi: segadus tänavakunsti terminitega ning tänavakunsti ülekorraldamine, kontrollitud raamidesse suunamine. Need kaks teemat on üllataval kombel teineteisega tihedalt seotud.

MARIA MÖLDER: Eesti muusikaauhindade kuulsad ja kummalised
Iga muusikastiili tipud võivad eredalt silma paista, kui nad viitsivad oma tööst ka rääkida ja ennast kivi all ei varja.
Kõigi auhindade pealisülesanne on osutada valdkonna olemasolule ja tugevusele. Avalikkuse teavitamise kõrval tuleb infot levitada kindlasti ka valdkonna sees. Muusikaelu koosneb paratamatult paljudest väikestest kildudest ja paralleelmaailmadest, kus teise pisikese maailma tegemistest tihtipeale ei teata ega ka hoolita. Omavaheline suhtlus ja infovahetus on meil sageli nõrk, aga usun siiralt, et seda annab parandada, kui üksteisele nimelt selga ei pöörata. Argument, et teine seltskond minu seltskonna muusikat nagunii hinnata ei suuda, ei ole väga tugev. Iga muusikastiili tipud võivad eredalt silma paista, kui nad viitsivad oma tööst ka rääkida ja ennast kivi all ei varja.

GERHARD LOCK: Virtuaalreaalsus pole reaalsus
Kuna tehnoloogilised vahendid jõuavad peatselt ka Eesti koolidesse, on kerkinud esile nendega seotud oskuskeele arendamise vajadus. Asjatundjad saavad segakeeles omavahel hakkama, kuid koolihariduses ei tohi piirduda toortõlgete või sisutühjade moesõnadega. Tehistõelisus on seejuures üks tehnoloogilisi uuendusi, mille ümber kohati tuliseks vaidluseks läheb. Küsitakse, kas ei halvenda see laste päris elus hakkamasaamist ning kuhu jõuame elutu tehnoloogia juhatusel inimestena.

Intervjuu Aaro Toomelaga

Arvustamisel
ooper „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas“
Paavo Matsini romaan „Must päike“ ja Carolina Pihelga luulekogu „Pimeduse pisiasjad“
näitused: Edith Karlsoni ja Jass Kaselaane „Hudnoi“, Tõnis Saadoja „Stuudio“, Andres Toltsi „Maastik vaikeluga“ ning Renaldo Veeberi väljapanek Kiek in de Kökis
kontserdid: Viktoria Mullova ja Eesti Festivaliorkester ning „Tallinn –> Ann Arbor“ sarjas „Suurlinna tuled“
Tallinna Linnateatri „Kirsiaed“ ja Vanemuise „Medeia“
Leho Lamuse „Mõtlemise mõistevõrk. Kaasaja mõtteloo sõnastik“ ja Lev Võgotski „Kunsti psühholoogia: esteetilise reaktsiooni analüüs“
filmid: „Stalini surm“, „Arütmia“, „Kutsu mind oma nimega“, „Õnnistatud maa“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht