Sel reedel Sirbis

Sel reedel Sirbis harvesterist ülikoolides, Leonhard Lapin ja Albert Trapeež; kaks rektorikandidaati, mõtteloo lugu ja ja esimese Eesti Vabariigi etnograafia ning tagasivaated Londoni raamatumessile ja Tallinn Music Week`ile.
Sirbi vahel kultuurkapitali 2018. aasta I jaotus.

TIIU KUURME: Tom Sawyeri planguvärvimisefekt
Kui nn kõvade teaduste tulemuste siire võib olla kiire, otsene ja väljendatav Exceli tabelis, siis harvesterist tabatud teadlaskonna panus ühiskonna inimväärsena hoidmisel mõõdetav ei ole.
Vahest on nii mõnelegi  haarav lapsepõlvelugemine Tom Sawyeri seiklustest andnud kaasa idee, kuidas ajada oma äri. Miks aga võtta see ettevõtlik noorsand ja tema leidlikkus kõneks, kui tahaks hoopis lülituda diskursusesse eesti teadusest maailma- ja kodusel areenil? Sest kujunenud olukord lihtsalt sobib talle. Avalike sõnavõttude kaudu on teada, et eesti teadus on alarahastatud, aga teadusel läheb enneolematult hästi, sest tsiteeringuid ja tippajakirjades avaldamisi on uskumatul hulgal võrrelduna meie rahvaarvuga. Seda vaatamata riigipoolsele närvutamisele. Saade „Suud puhtaks“  täitus veenvatest argumentidest, et rahastamisega on asi hull ja innovatiivse majanduse huvides peaks selline olukord lõppema. Ent teadlaskond on endiselt entusiastlik ja oma töösse kiindunud.

OTSO KANTOKORPI: Valge album nr 1.264.318
Leonhard Lapin: „Kui oled millestki huvitatud ja tahad midagi, siis tee seda niikaua, kui tahtmine üle läheb.“ 
Olen juba kakskümmend aastat olnud Leonhard Lapini sõber. Nende aastate jooksul oleme temaga vestelnud maast ja ilmast, kunstist muidugi kõige rohkem, kuid ka paljudest muudest asjadest. Ta on hedonist nagu minagi, kuid näiteks toidust ei ole me eriti rääkinud. Mäletan küll seda, et kord võrdlesime lambalihaga seotud kogemusi ning olen nüüd juba aastaid oodanud Saaremaa lambapraadi, mida Lapin kord mulle pakkuda lubas. Ta kiitles tookord, et on Tallinna parim lambaküpsetaja.

PILLE-RIIN LARM: Luik, haug ja vähk
Londoni raamatumessil ühise õnnestunud etteaste teinud Balti riigid võiks teinegi kord koostööd üritada.
10.–12. aprillini peeti Londonis raamatumessi, mille tänavused peakülalised olid Eesti, Läti ja Leedu. Sellest, mis laadi messiga õigupoolest tegu (kirjastajatele suunatud messiga) ja mida sealt oodata (otseselt mitte midagi), on Eesti meedias juba omajagu juttu olnud.  Ilmunud on ka ülevaateid Eesti delegaatide tegevusest jmt, hea näitena tasub esile tõsta Alvar Loogi referaati Eesti peaesineja Mihkel Muti esinemisest  ja halva näitena „uudise“ selle kohta, et ühe raamatukatkendi luges ette Kate Winsleti õde.

ERET TALVISTE: Eesti kirjandus hingab ka inglise keeles
Londonis peetud festivali „EstLitFest“ võib pidada kordaläinuks.
Kevadine Notting Hilli linnaosa Londonis: soe, saastunud, õrnalt tuuline õhk ja roosad puud, mille õied lendlevad kui lumi. Selles kevadõhus leidis 13.–14. aprillil aset festival „EstLitFest“. XIX sajandi lõpul ehitatud dekadentliku Coronet teatri keldiruumides ja saalis tutvustati peamiselt Eesti kirjandust ning vähemal määral ka muusikat.

PAAVO MATSIN: Gogoli disko Essexis ja Budapestis
Märkmed kirjanduslikult maailmareisilt kinnitavad, et residentuurid ja festivalid on nii autori kui ka lugeja elus võrdlemisi kasulikud.
Sõidan Essexisse hilisõhtuse rongiga, mis väljub Fenchurchi jaamast Londoni pilvelõhkujate kõrvalt. Paraku olen valinud aeglasema liini, mis kolistab läbi paljude kõrvaliste peatuste, sh läbi Londoni ühe kõige kurikuulsama äärelinna Limehouse’i. Minu vastas istub peene ülikonna ja lopsaka punase rinnataskurätiga mustanahaline härrasmees, kes on nagu välja astunud Oscar Wilde’i kuulsast „Dorian Gray portreest“, kus on kujutatud just siia tekkinud rohkete salamängurite ja oopiumiurgastega Hiinalinna. Märkan rongis veel ainult üht valget, üleni tätoveeritud. Igaks juhuks keeran oma suguvõsa vapisõrmuse pihu sisse. Järgmistel päevadel õpin, et Essexi elanikud eelistavad kiirrongi, mis toob nad provintsist otse Toweri silla kõrval asuvasse rongijaama. Kui London jääb seljataha, sõidan rongis juba ihuüksinda.

Teekond iseendani. Tristan Priimägi intervjuu Juliette Binoche`ga. JULIETTE BINOCHE: „Minu eesmärk on pidevalt teiseneda – loomingu mõtegi on ju seista silmitsi millegi tundmatu ja uuega.“

MARGUS MAIDLA: Kaks kandidaati. Tartu ülikooli rektorikandidaatide Toomas Asseri ja Margit Sutropi vastused Sirbile rektorivalimiste künnisel

JÜRI ENGELBRECHT: Mõtteloo mõtestamisest
Pragmaatiline maailm tugineb kasumil, intellektuaalne maailm aga väärtustel, ühe väikese riigi ja keele püsimine pole võimalik ainult kasumit taga ajades.
Kui Jakob Hurt (1839–1906) sai kuulsaks eesti rahvaluule kogumise algatajana (algus vist 1860. aastal), siis Hando Runnel (kes sündis umbes 100 aastat hiljem – 1938) on pannud alguse eesti mõtteloo kogumisele. Esimene selle sarja raamat ilmus 1995. aastal ja nüüdseks (anno 2018) on ilmunud kirjastuse Ilmamaa abil „Eesti mõtteloo“ sarjas 138 köidet. See on tänapäeva vastus Jakob Hurdale ja kindlasti sama kaalukas. On sümboolne, et Jakob Hurda enda kirjutised on sarjas oma koha leidnud, samuti ka teiste ärkamisaja eestvedajate mõtted. Sarja autorite nimekiri on pikk ja teemad haaravad paljusid valdkondi – rahvaluule ja teoloogia, kirjandusteadus ja filosoofia, poliitika ja ajalugu, täppisteadused ja kultuurilugu, esseistikast rääkimata.

AIMAR VENTSEL: Eestlane ja esimese Eesti Vabariigi etnograafia
Loen huviga eestikeelset meediat täitvaid arvamusi selle kohta, mis või kes eestlane on või ei ole. Arvamusi tõesti jagub, ehkki arvamuste paljusus võiks isegi suurem olla. Eestlase ja eestluse olemuse üle on kirjutatud räägitud palju ning seda isegi enne kui eestlased ise sellest massiliselt kirjutama hakkasid.   Rahvuse olemuse üle armastavad kirjutada erineva taustaga inimesed, ent distsiplinaarses mõttes on jäme ots üldjuhul kirjanike, filosoofide ja ajaloolaste käes. On olemas aga veel üks kategooria inimesi, kes enne Teist Ilmasõda sel teemal sõna võtsid – need olid etnograafid-etnoloogid, kes tegelesid vahetult eesti rahvakultuuri uurimise ja talletamisega ning juba seetõttu oli neil olemas väga kindel arvamus, mis loom see eestlane on või olema peaks.

MERLIN REHEMA: Linnaplaneerimine, evolutsioon ja demokraatia
Miks on vaja hakata mõtlema uues mõõtkavas ehk keskenduda konkureerimise asemel koostööle ja asendada probleemidele reageerimine nende ennetamisega?
Kultuurikatlas kahel päeval peetud Tallinn Music Week’i konverentsil oli sedakorda neli fookust: muusikatööstuse arengusuunad, uus majandus, inimkesksed linnad ning disainmõtlemine. Kui esimese hooga võib see tunduda kummaline ja ehk isegi ootamatu, siis ühisnimetajana koorub sellest välja loovus kui ühiskonna vormija, uute lahenduste eeldus ja elujõuliste linnade kujundamiseks vajalike muudatuste käivitaja.

ART LEETE: Soome-ugri külm
Filosoofide arvates tekitab külm taibukust ja söakust, samal ajal ka uimasust ja kiretust.
Teadaolevad andmed jätavad mulje, et külm ei ole soomeugrilastele märkimisväärne looduslik asjaolu ega ka kultuuritegur. Soomeugrilased sulanduvad lume ja jää, tuisu ja polaarööga ühte, tunnevad end hästi kõigest hoolimata. Teadlaste tähelepanekud näivad sellist järeldust igatahes kinnitavat.

Arvustamisel
Albert Trapeeži „Kollased sandaalid“
2 × Enn Tarveli „Eesti rahva lugu“
näitused „Riik ei ole kunstiteos“ ja „Uude maailma! Eesti arhitektid Torontos“
Londoni raamatumess
mängufilm „Portugal“
2 × Tallinn Music Week
XIV Eesti kammerkooride festival
XI lühivormide festival „Made in Estonia maraton“
Tallinna Linnateatri „Preili Julie“, EMTA lavakunstikooli ja Tallinna Linnateatri „Kratt“,
EMTA lavakunstikooli „Richard3
nukufilm „Koerte saar“

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming