Sel reedel Sirbis armastus

INDREK RÜNKLA: Pärandi laiendamine
Pärandina võiks vaadata kogu Eesti ruumilist struktuuri, mis hõlmab asustust ja seda ühendava taristu.
Me võime määratleda Eesti riigi kui pärandipõhise kooste. Säilitamine on selle määratlemise esmane koostisosa. Meie põhiseaduse preambulis on osutatud keele ja kultuuri säilitamisele kui riigi põhieesmärgile. Me oleme loonud rahvana riigi, mis peab aitama hoida midagi, mille oleme pärinud. Me oleme loonud riigi demokraatliku õigusriigina just sellel territooriumil, kus me oleme sattunud oma keele ja kultuuriga sel riigiloomiseks sobival hetkel elama. Sealtpeale hakkab see määratlus toituma iseendast. Teen paar iteratiivset sammu. Meie kultuuri osaks saab ka demokraatliku õigusriigi loomise akt ja nii hakkame kaitsma pärandina ka demokraatiat ja õigust. Siintoimetatud elu kaudu saab pärandiks ka see territoorium, mille hoidmiseks peame moodustama kaitseväe. Praeguseks on pärandina käsitletav ka see sisemajanduse kogutoodangu viiekümnendik, millega me panustame kaitsekulutustena selle pärandi hoidmisesse.

TIIT PALU:  „Ja minu arust peab näidendis kindlasti armastus olema …“*
Oleme teatrirahvas, sest meie igatsus armastuse järele on nii võimas, et seda ei kõiguta ükski pettumine. Kuna tõelisimat armastust saab ainult teatrist, siis teed sinna ei rohtu ei ees- ega tagauste kaudu.
1.
Väike Eesti on suur teatrimaa, seda teab meil iga lehelugeja. Lihtsal vaatlusel on võimalik kindlaks teha, et meie linnad ongi algselt tekkinud ümber teatrite, sest miks muidu paiknevad need enamasti asumite keskel. Linnaelanikud sünnivad, elavad ja töötavad selleks, et teater saaks igal õhtul anda kolm publikumärki ning läbi alguspimenduse viia vaatajad maagilisele retkele kohtadesse, kuhu tavaelus asja ei ole.

SIIM PAUKLIN: Armastuse fenomen teadlase pilguga
Elvis Presley õrn armulaul „Love Me Tender“ on paaritumiskäitumise representatiivne kirjeldus ja pihtimuslik haiguslugu.
Armastus on nähtus, mida on läbi ajaloo täheldatud kõikides inimkultuurides. Enamasti kirjeldatakse seda kahe inimese vahelise ilusa ja romantilise tundena. Suure tundlemise ja teineteisele silmavaatamise käigus unustatakse pahatihti küsida, mida see protsess endast olemuslikult kujutab ja miks armastus üleüldse olemas on. Kas loomad ja linnud on samuti võimelised armastama? Kui nii, siis millised on armastuse liigiülesed tunnused?

JIM ASHILEVI: Märkmeid armastusest
Armastus pole tunne ega mõte, vaid tegu. Armastamine tahab tegemist, muidu jääbki armastamata.
„Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki,“ kuulutasid plakatid lörtsiste sõiduteede ääres üle terve linna. Silmasin üht sellist esmakordselt kunstiakadeemia bussipeatuses – siis, kui akadeemia veel Tallinna kaubamajast üle tee asus. Suur mustvalge pilt mehe paljast ülakehast, pilk justkui ehmunult üle õla kaamerasse visatud. See pilt koos suure musta kirjaga „Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki“ mõjus rabavalt. Reklaamid polnud ju tavaliselt sellised. Ei, need pole kunagi sellised – nii alasti ja avali. Reklaamid ei räägi päris asjadest. Ühtäkki oli aga linn täis plakateid, mis hõikasid kõva häälega välja inimkonna suurima jagatud hirmu. Tallinn oli järsku alasti ja avali. Mul oli tunne, et nüüd hakatakse rääkima päris asjadest. Oli 2005. aasta algus ja mina 21aastane tele- ja filmikooli tudeng, kes üle kõige maailmas lootis eneses üles leida seda kohta, mis võimaldaks armastada.

EERO TAMMI: Mäletades anarhiat
Hüpe Helsingi filmifestivalile „Armastus & anarhia“, mis sai just 30aastaseks ja millele kingiti sel puhul ajalooline uurimus.
See juhtus 20. – 30. septembrini Helsingis.
„Kõige kohutavam on mäletada,“ ütleb Hanna Schygulla Alzheimerit põdev tegelaskuju filmis „Fortunata“. See on üks üle sajast filmist, mida näidati tänavuse „Armastuse & anarhia“ filmifestivali programmis. Seansside vahele sai lehitseda Kalle Kinnuse ja Lauri Lehtise uut raamatut „30 aastat armastust ja anarhiat“ („30 vuotta rakkautta ja anarkiaa“), mis on festivali ümmarguse tähtpäeva tunnistajaks.

RUTH MÄGI: Rääkimata lugu
Kui palju räägime sellest vägivallast, mille all kannatasid lapsena praegu 40ndates eluaastates täiskasvanud?
Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa, Kaks armastuslugu. Toimetanud Eda Allikmaa. Kujundanud Margit Randmäe. Petrone Print, 2017. 270 lk.
Et selle raamatu lugu kuidagi alata, laenan ühe mõtte Kätlin Kaldmaa lasteraamatust „Halb tüdruk on jumala hea olla“. Eelviimasel lehel tõmbab autor raamatule joone alla sõnadega, et ei saa iga kord kohe kirjutada, nii kui midagi on. Elada on ka vaja. Näib, et „Kahe armastusloo“ kirjutamise mõte oli, et ilma seda lugu jutustamata ei saa normaalselt edasi elada.

BORIS VEIZENEN: Filmilik proosa armastusest
Grigori Skulski suudab oma parimates tekstides nõukogude kirjanduse levinud võtted tagurpidi pöörata.
Grigori Skulski. Raudne Tatjana. Kuus novelli armastusest. Vene keelest tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub. Toimetanud Anu Stolovitš. Eessõna kirjutanud Jelena Skulskaja. Kujundanud Ande Kaalep. Petrone Print, 2016. 160 lk.
Eestis elanud vene kirjaniku Grigori Skulski (1912–1987) nimi ei ole praegusele eesti lugejale kuigivõrd tuntud. Seda toredam on näha, et on ilmunud Skulski novellikogu, mida saadab tema tütre Jelena Skulskaja tundeline eessõna.

SIRJE OLESK: Meie kõikide Koidula
Malle Salupere on kirjutanud Lydia Koidulast sisuka ja kõikehõlmava käsitluse.
Malle Salupere, Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel. Toimetanud Mall Jõgi. Kujundanud Andres Tali. Tänapäev, 2017. 568 lk.
Kes meist ei teaks, kes oli Koidula? Kes ei oskaks tsiteerida paari rida mõnest tema luuletusest? Või mõnda luuletust koguni tervikuna?
Kuid igal ajal on meie suured surnud olnud meie tähelepanu keskmes eri viisil. Johann Voldemar Jannseni tütar Lydia Emilie Florentine Jannsen, abielus Michelson, eestlastele tuntud Koidulana või Lydia Koidulana, on naine, kellest Eestis on vist läbi aegade kõige rohkem kirjutatud. A. H. Tammsaare kõrval on Koidula eesti tuntumaid kirjanikke. Selles mõttes murrab Malle Salupere sisse lahtisest uksest, kui kurdab, justkui oleks Koidula unustatud. Iseasi muidugi, et Koidulast on kirjutatud uurimusi ja ilukirjanduslikke teoseid, mis ei pruugi tema meelest päriselt õiged olla. Aino Kallas kirjutas Koidula eluloos juba 1915. aastal naisest, kes kui lendtäht tuhises 1860. aastatel üle Eesti kultuuritaeva, et siis kaduda Kroonlinna ududesse. Võiks tsiteerida Kallase „Tähelendu“: „See pilt ei ole vale, see on ainult ühekülgne.“ Veel kinnitas Kallas juba siis, et Koidula tähtsus kirjanikuna „on enam-vähem kohalikku laadi, kuid sellisena püsiv“.

ELNARA TAIDRE: Armastus maali vastu.
Kristi Kongi pälvis meie tänavuse maalikunsti tähtsaima, Konrad Mäe preemia.
Kristi Kongist artiklit tellides palus kunstitoimetaja kasutada, kui vähegi võimalik, pealkirja „Armastus maali vastu“, et see seostuks ajalehenumbrit läbiva armastuseteemaga. Õnneks ei tunne ma seda palvet täites ebamugavust, vaid rõõmu sobiva raamistiku üle.

AVE LAUREN: Võlud ja valud talentidega
Paljudes riikides on jõutud arusaamisele, et haridusinvesteeringutest inimkapitali juurdekasvuks ei piisa, seepärast töötatakse välja talentide sissetoomise strateegiaid.
Viimastel kuudel on olnud rohkesti juttu vajadusest soodustada majanduslikku rännet ja reformida rändesüsteeme, et leevendada tööjõu ja oskuste puudust. Sobiva tööjõu puudumisega on mitmed Euroopa riigid juba aastaid silmitsi seisnud. Probleemiks on töökäte arv, töötajate teadmiste-oskuste tase ja sobivus tööturu vajadustega. Üks võimalusi haritud töötajaskonna kasvatamiseks on investeerida haridussüsteemi reformimisse, kuid paljudes riikides on jõutud arusaamisele, et haridusinvesteeringutest inimkapitali juurdekasvuks ei piisa ja seepärast töötatakse välja strateegiaid talentide sissetoomiseks.

ALAR LÄÄNELAID: Detektiivse dendrokronoloogia diskursus
Sarnasuse alusel kohakuti asetatud aastarõngaread võivad ulatuda kaugele, isegi tuhandeid aastaid, üle üksikpuude eluea.
Akadeemik Agu Laisk kirjutas Postimehes (22. IX), et teadlane on põhiolemuselt uurija nagu näiteks Hercule Poirot, modelleerides mõtlemise abil looduslikke protsesse. Muidugi mainib akadeemik ka, et modelleerimine põhineb mõõtmistel või vaatlustel. Mainitud teadustöö osa võib sageli tunduda igava ja tüütuna mitte ainult kõrvaltvaatajale, vaid vahel ka tegijale. Teadustöö algetapid võivad olla füüsiliselt rasked (mägedes ronimine või soodes sumpamine), ebameeldivad (tolmusel ja tuvisõnnikusel võlvidepealsel taladel balansseerimine) või sõna otseses mõttes mudased (puiduproovid arheoloogilistest kaevanditest). Ka romantika, kui soovite. Ent tegijal on tegevuse mõte ja eesmärk teada ja see korvab tüütuse.

MERLI ANTSMAA: Kultuurikorraldaja määratlematu identiteet
Kas kultuurikorralduse tudengid peaksid spetsialiseeruma muusikamänedžmendile või pigem pirnivahetusele?
Kultuurikorraldust on püütud määratleda ja raamidesse panna, kuid kas see on ka tegelikult võimalik? Kultuurikorraldust õpetatakse rakenduskõrgharidusena Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias (TÜ VKA), eestikeelne magistriõpe on Tartu ülikoolis (TÜ) ning rahvusvaheline magistriõpe Eesti muusika- ja teatriakadeemias (EMTA). Vestlusringis räägivad Piret Aus TÜ VKAst, Ester Bardone TÜst, Marko Lõhmus EMTAst ja Kristina Kuznetsova-Bogdanovitš Soome Sibeliuse akadeemia doktoriõppest kultuurikorralduse vajalikkusest, praegusest õppest ja tulevikusuundadest.

ANNA-LIISA UNT: Vee kohal kulgejad
Pärast poolt remondiaastat taasavati oktoobris liikluseks Tartu kaarsild. Kas sai ikka hästi tehtud? Mis tähtsust sel üldse on?
Sildadel on eriline ruumimõju. Uue silla ehitus on harv sündmus, mis sõlmib lahtised otsad kokku. Sild loob võimaluse täiesti uueks kogemuseks, vastsel sillal viibija satub kohta, kus ta varem kunagi pole olnud – millegi kohale või kõrvale õhku seisma, usaldab oma raskuse võõra hoolde ja avab elamusekonto tühja lehe. Silla ületaja pole ei siin- ega sealpool, vaid igas mõttes kusagil vahepeal.

Arvustamisel
Helsingi filmifestival „Armastus & anarhia“
Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa „Kaks armastuslugu“
Grigori Skulski „Raudne Tatjana. Kuus novelli armastusest“
Mängufilm „Pihtimus“
„Kunstielu kroonikad“ Kumus, „Muuseumi koreograafia“ Tartu kunstimuuseumis
Ugala teatri ja Viljandi kultuuriakadeemia koostöölavastus „Primavera  Paunveres“, Labürintteatriühenduse G9 ja VAT-teatri „Sirgu Eesti“, Tartu Uue teatri ja kompanii NII „Tahe“
Festival „Üle heli“ ja kontsert „Kuldar Sink 75“
Uued arhitektuuri lühifilmid

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming