Sel reedel Sirbis Ida-Euroopa

Eesti metsast on varsti järel ainult kulissid. HASSO KRULL, TÕNU ÕNNEPALU, JAAN KAPLINSKI, PEETER LAURITS: „Meil oli miski, mis oli Euroopas haruldane – Eesti mets. Keegi müüs selle maha, lagastas maastiku ja hävitas elukoosluse. Mis me selle eest saime?“

HALLIK HARRO-LOIT, RAGNE KÕUTS-KLEMM: Kesk- ja Ida-Euroopa ajakirjandus surve all
Majandussurve võib olla ohtlikum kui poliitiline, sest see on varjatum, lihtsamini põhjendatav ja just selle tõttu salakavalam.
Kesk- ja Ida-Euroopa riikide ajakirjanduskultuur on erinev, nagu nende kultuur ka tervikuna. Ühisosaks on kultuurikatkestused.
Poliitiline ja ajakirjanduskultuur ehitatakse mitme põlvkonnaga, lammutamiseks piisab kümnekonnast lühinägelikust aastast poliitikas. Kui 1990ndate siirde lainel tundus, et kohe-kohe (taas)loob professionaalne ajakirjandus dialoogikultuuri, siis tänaseks on selge, et professionaalne ajakirjandus vajaks oma rolli täitmiseks väga sihikindlat poliitilist tahet.

ERO LIIVIK Kui taassünnib Machiavelli valitseja
Mida rohkem liberaalse demokraatia ideed narratiivi tasandil õõnestatakse, seda kasulikum on see Venemaa presidendile Putinile.
Paljude poliitikute arvates oleks ütlemata meeliülendav mõelda, et liberaalse demokraatia laialdane levik kujutab endast mingit arengulist sihtpunkti, kuhu maailma riigid ja rahvad on teel ning kus needsamad parteid lahendavad kõik ettetulevad probleemid. Vahetult pärast Ida-Euroopa totalitaarse režiimi kokkuvarisemist rääkis Francis Fukuyama „ajaloo lõpust“, lootuses, et süsteemide konkurentsi võitnud kapitalism ulatab ka demokraatiale käe. Tuleb nentida, et see pole läinud kuigi libedalt, ka hiljem USA eestvõttel Abrams-tankidega „demokraatia eksport“ ei hakanud toimima ega nähtavasti hakka ka tulevikus.

Ungari jätkab autokraatlikul kursil. Intervjuu Ungari  poliitiku Bálint Magyariga.
 
ERIK TERK: Seitsmekesi majandustuultes
Viimasel ajal on majanduspublitsistikas varju jäänud üks omal ajal populaarne vaatevinkel, Eesti majanduse seisu ja käekäigu võrdlemine teiste omal ajal riigisotsialismist startinud maade omaga. 1990. aastate nn majandussiirde ajal avaldati pidevalt kapitalismiehitamise eesrindlaste edetabeleid, mille alusel me siis iseennast kiita saime või lasksime, ja ka rahvusvahelise finantskriisi eelse kasvubuumi ajal ei olnud see žanr just põlatud. Mis on aga viimasel ajal toimunud ja kuidas me teiste taustal välja näeme?

KRISTA KODRES: Sotsialistliku kunstiajaloo mitu nägu
Altaritel või raamatuillustratsioonidel kujutatud pühakute elu stseenid pandi tähistama rahvusliku iseseisvuse eest võitlejaid ning nende religioosne tähendus lihtsalt vaikiti maha.
Mida kunstiajaloolane teeb, kui ta kirjutab kunstiajalugu? Kas ja kuidas suhestub kirjutaja oma aja poliitika, ideoloogia, erialatraditsiooniga? Kui süütu on kunstist kirjutamine? Kuidas lugeda tekste, mis on kirjutatud poliitilise terrori või tungiva ideoloogilise surve tingimustes? Miks üldse on vaja erialaajalugu mõtestada? Distsipliinide ajaloo uurimine, sh historiograafia-uuringud, on kasvavalt humanitaarteaduste huviorbiidis, distsipliiniga seotud enesevaatlus annab teadmisi eriala ajaloo kohta, ent suunab ka kriitiliselt mõtlema selle praeguse sisu, võimaluste ja sotsiaalse positsiooni üle.

MARTA BAŁAGA: Hea muutus. Poolas on võtnud filmitsensuur sellise pöörde, mida pole ette näidata isegi kunagisest sotsialismiajast.
Hõbekarud, Euroopa filmiauhinnad, BAFTA auhinnad ja Oscar – nimeta ainult, kuid ilmselt on see Poola filmilavastajatel juba olemas. Võiks ju arvata, et pärast selliste tegijate nagu Małgorzata Szumowska ja Tomasz Wasilewski rahvusvahelist edu, eriti aga Paweł Pawlikowski „Idat“, mis võitis 2015. aastal peaaegu kõik mõeldavad auhinnad, patsutavad tähtsad otsustajad endale õlale ja lubavad jätkata samal lainel. Aga ei.

REET VARBLANE: Olge valvsad, tsensuur hiilib taas!
Ida-Euroopa tsensuur ei sekku otseselt, vaid tegutseb keerulise riikliku järelvalve ja suunamissüsteemina.
Minu küsimuse peale, kas riiklik tsensuur on viimastel aastatel kunstis tugevnenud, vastasid head kolleegid – kunstiteadlased, ülikoolide õppejõud, professorid, kuraatorid, aga ka kunstnikud üksmeelselt, et jah. Lisasid ka selgituse, et enamasti ei ole tegemist traditsioonilise tsensuuriga, kus mingid teemad, motiivid, detailid, värvikombinatsioonid või sõnad on keelatud, vaid märksa keerulisema riikliku järelevalve- ja suunamissüsteemiga.

CARMEN GREY: Need tüütud pooltoonid
Poliitilise doki tegija Vitali Manski viimane teos „Suguvõsa“ käsitleb Ukraina konflikti väga mitmest vaatenurgast autori enda sugulaste kaudu.
Vitali Manskile ei sümpatiseeri propaganda, mis õigustab end jõuga kehtestavaid riike. Ukrainas sündinud dokumentalist on ennast aja jooksul tõestanud ka tõelise asjatundjana sellise propaganda paljastamisel ja laiali lammutamisel. Nende meetoditega võib kaasneda risk heaolule, kui mitte elule. Näiteks läks ta Põhja-Koreasse valitsuse heakskiidul lubadusega võtta üles üks päev „ideaalse“ perekonna elus, aga pettis filmimise käigus ära oma määratud järelevaatajad, lisades filmi lõppversiooni salaja maalt välja smugeldatud materjali sellest, kuidas fabritseeriti, lavastati ja harjutati loomulikke stseene.

Üks nägu, kaks tegu. Intervjuu Ida-Euroopale, Balkani maadele ja Lähis-Idale spetsialiseerunud muusikamänedžeri Nick Hobbsiga.

Teadusfilosoofia mõtestab teaduse sotsiaalset korraldust. Intervjuu Tartu ülikooli filosoofia ja semiootika instituudis teaduri Jaana Eigiga.

MIKAEL LAIDRE: Konservatiivsusest
Konservatiivsuse mõiste ilmub poliitleksikasse alles uusajal pärast renessansiga alanud pöördelist nihet inimese identiteedis ja orientiiris. Tänapäeval jääb sageli mulje, nagu tähendaks konservatiivsus soovi põlistada, külmutada, arhiveerida, sõna otseses mõttes konserveerida. Konservatiivsus justkui seisaks vastu arengule, muutusele ja progressile – nagu oleks tegemist millegi reaktsioonilise ja ajale jalgu jäävaga. Ometi on pilt kirjum ja võime tuvastada mitut liiki konservatiivsust. Jaotan selle siinkohal kolmeks: traditsiooniline ja revolutsiooniline ning reservaadikonservatiivsus.

November muusikas

Arhitektuuriauhinnad

Arvustamisel
Vitali Manski viimane teos „Suguvõsa“
Erika Fatlandi „Sovetistan“
Kogumik „Ideological Equals: Women Architects in Socialist Europe 1945–1989“
Alexander Genise „Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra“
2 korda näitus „Elmar Kits. 1966“ Tartu Kunstimajas
Noorte produtsentide programm EK:Labor ja Eesti uue koorimuusika kontsert „Veel“
Tantsuteatri Fine 5 „Imeilus“ ja Kuressaare Linnateatri „Paljasjalgne Debora“
Mihkel Kleisi näitus „Sotto forte“ Temnikova ja Kasela galeriis
„Arhiivi ja arhitektuuri vahel. Neeme Külm, Krista Mölder, Taavi Talve“ Kumus
Mängufilm „Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming