Sel reedel Sribis

AIRI TRIISBERG: Kunstnik, põgenik, aktivist
Solidaarsusalgatused on tuleviku laborid: mida rohkem neid täna on, seda harmoonilisem on ühiskond homme.
Kunstnikud on rännuhimulised inimesed, kes lendavad pidevalt ühest riigist teise ja annavad sellest meelsasti maailmale teada. Kelle Facebooki sõprade seas on kunstnikke või kultuuritöötajaid, see teab, millest ma räägin. Alatasa paiskub uudisvoogu teateid, millises lennujaamas nad parajasti viibivad. Kunstielu rahvusvahelistumine kuulub kultuuripoliitika prioriteetide hulka. Eestis leidub isegi üks kunstiinstitutsioon, kus kogutakse ja levitatakse süstemaatiliselt infot, kus üks või teine kunstnik parasjagu asub.

Olla seal, kus midagi toimub. Intervjuu Marina Napruškinaga.
Marina Napruškina elab Berliinis ja on töötanud kunstnikuna mitmeid aastaid põgenikega. 2013. aastal asutas ta Moabiti linnajaos Uue Naabruskonna (Neue Nachbarschaft). See omaalgatuslik sotsiaalne ruum toimib esmajoones kunsti ja kultuuri vahenditega ja loob osalejatele mitmekesised võimalused üksteiselt õppida. Moabiti ettevõtmine on üks suuremaid põgenike toetamiseks loodud kogukonna-algatusi Berliinis.

MERLE KARRO-KALBERG: Sõit, sõit, sõit linna. Mis sinna minna? Trenni, lasteaeda, kooli
Laste ülekaalulisuse vastu aitab muu hulgas jalgsi või jalgrattaga kooliminek, mida peab toetama linnaruum, aga ka kooli- ja lasteaiakorraldus.
Kooliaasta hakkab seks korraks taas otsa saama ning see tõotab linnaliikluses hõredamat ja kergemat aega. Hommikuti kaovad ummikud imeväel ning õhtul koju minnes pole enam nii pikalt tarvis foori taga oodata. See pole ilmtingimata seotud sellega, et suviti tavatsetakse linnast maale kolida, vaid pigem ikka sellega, et päevane ränne marsruudil kodu-lasteaed-kool-töö-lasteaed-kool-trenn-pood-kodu lüheneb mitme lüli võrra. On ju suvel koolides, lasteaedades ning enamikus huviringideski vaheaeg ning lapsevanemad on seega sohvri rollist vabad.

LIISA MUREL: Mõtlema kutsuv kool
Tänapäeva kooli põhiprobleem on turusuhete subjektiivsete väärtuste ühitamatus kohustusliku ainekavaga.
Olen paar viimast aastat töötanud ühe tavalise Eesti põhikooli õpetajana. Kui käisin perearsti juures tööks vajalikke pabereid hankimas, lõi arsti nägu mu uuest ametist kuuldes särama. Mu peale tulvas pikk joovastunud monoloog laste toredusest, siirusest, sõbralikkusest ja kõikidest võimalikest voorustest. Ülistus võinuks küündida Homerose kangelaste kiidukõnedeni, kuid mu visiidiaeg sai läbi. Hinge jäi närima kahtlus, et nii maaliline pilt ei saa olla tõsi. Töökogemus on seda ka näidanud.

KAIDI ÕIS: Kuidas sünnib Eesti ruumiline tervikpilt?
Riigikantselei ruumiloome eksperdirühm on koos käinud peaaegu aasta. Enne sügisest finaali on vahekokkuvõtte aeg.
Eelmise aasta juulis kutsus kantslerite koosolek riigikantselei juures kokku ruumiloome eksperdirühma. Ekspertide komisjoni kuuluvad ministeeriumide, erialaliitude, ülikoolide ja kohalike omavalitsuste liidu esindajad ja selle ülesanne on analüüsida, missuguse tegevuse ja missuguste otsuste mõjul sünnib Eesti elukeskkond kui ruum, kas süsteemis on puudujääke ning mida tuleb ette võtta, et ruumilist arengut terviklikumalt kavandada ja suunata.

REIN RAUD: Mood ja gravitatsioon
Rääkida naiselikkusest kui millestki gravitatsioonilaadsest, mis on avastatud ja muutumatu, tähendab lihtsalt mitte olla teemaga eriti kursis.
Rõõm on näha, et minu artikkel sotsiaalsetest konstruktsioonidest on algatanud tõsisema poleemika (Mihkel Kunnus, „Kes on need, kes ei saa aru, mida tähendab mõiste „sotsiaalne konstruktsioon““ PM 2. V ja Lauri Vahtre, „Sotsiaalkonstruktivism ja hall udu“ PM 4. V). Tõsi, Vahtre artikkel kubiseb möödalugemistest ja omistab mulle vigu, mida tegelikult ise teeb. Aga seda märkab funktsionaalse lugemisoskusega asjahuviline ju isegi. Seetõttu keskenduksingi pigem Vahtre artiklis leiduvatele mõtetele, mida on mõistlik edasi mõelda, sest ka neid on.

OLEV REMSU: Ingmar Bergmani aeg
Ingmar Bergmani ajamängudest filmide „Maasikavälu“ ja „Marionettide elust“ näitel
Mõni nädal tagasi näidati SuperNova kinos Ingmar Bergmani sajanda sünniaastapäeva tähistamise sarjas „Maasikavälu“. Vaat, see on kultuuritegu! Pealegi tasuta. (Varsti makstakse peale neile, kes suvatsevad väärttaiestest huvituda …) Igatahes olgu organiseerijaile öeldud suur tänu.
Film oli restaureetud ja originaalis kohati ruskjaks koloreeritud muidu mustvalge gamma (valgus ja varjud) tuli täpselt välja, kuigi vahepeal olid toonid ketaste ohtrast pruukimisest suuresti kaotsi läinud.

JANEK KRAAVI: Post-sõnastik XLII. raskusjõu vikerkaar
I
„Raskusjõu vikerkaar“ on Ameerika kirjaniku Thomas Pynchoni 1973. aastal ilmunud romaan, postmodernistliku kirjanduse mudeltekst, oma ajastu suurteos. Ettekäände teose fenomeni käsitlemiseks postnähtuste seerias annab muidugi Olavi Teppani suurepärase tõlke ilmumine (Koolibri, 2017), kuid see on ehk õigustatud ka üldisemalt. Nimelt leiab kõigi selle sarja esseede lähtekohaks olnud märksõnad „Raskusjõu vikerkaare“ kihtide vahelt, paljudel juhtudel olen romaanile ka viidanud või sealt näiteid toonud. See on kultuurigravitatsioon – nii vaadatuna võiks raamatu pealkiri olla ka kõrgpostmodernismi märksõna, mis osutab teatud tüüpi narratiivsetele eksperimentidele, stilistilistele ja keelelistele valikutele ning kindlasti ka erilisele eetilisele paatosele.

ELISABETH SALMIN: Euroopa Liit keelab ühekordsed plastesemed
Piiranguga keelatakse plastist plastist vatitikud, söögiriistad, taldrikud, kõrred, joogisegamispulgad ja õhupallide vardad.
Euroopa Liit tahab mereprügi vähendamiseks keelustada ühekordselt kasutatavad plasttooted, sestap esitas Euroopa Komisjon 28. mail ettepaneku võtta vastu uued kogu ELi hõlmavad eeskirjad, mis puudutavad kümmet kõige sagedamini Euroopa randadest leitavat ühekordset plasttoodet ning kaotatud ja mahajäetud püügivahendeid, mis kokku moodustavad 70% Euroopa mereprügist.
Plastistrateegia otsus on osa programmist, millega Euroopa Liidu liikmesriigid lähevad 2030. aastaks üle säästlikku toorainekasutust järgivale ringmajandusele (ingl circular economy).

Plastisupi-Surfar surfab plastimerel
Merijn Tinga (45), sündinud Hollandis Leeuwardenis, on kunstnik, bioloog ja surfar. Nime all Plastisupi-Surfar (Plastic Soup Surfer) võtab ta ette aktsioone, et pöörataks tähelepanu probleemile, mida lendlema pääsenud ringirändav rämps keskkonnas põhjustab. Tema loomingus on avalik ruum alati olulisel kohal.

REBEKA PÕLDSAM: Roosa müts. „Ebaõigluse pühad Riias“
Sel nädalavahetusel avatakse esimene Riia biennaal „Riboca“, mille peakuraator on Tallinna Kunstihoone suurnäitust „Riik ei ole kunstiteos“ kureerinud Katerina Gregos. Mõlema näituse ümber on kogunenud hulk kuuldusi, kuidas kuraator kunstnikega kohtudes nipsakalt oma töö ja mõtete kohta käivaid küsimusi pareerib, kuidas ta institutsioonide juhtidel, kelle alluvad teda kritiseerinud on, soovitab neid rangemalt kontrollida. Keerleb ka kuulujutte, kui palju on tema palk kohalikest kuraatoritest suurem.

Arvustamisel
Alexei Gordini näitus „Ma jäin vaikseks“
Lemming Nageli näitus „Tahtetuse triumf“ KuKu klubis ja maalinäitus „Lemming Nagel 70“ TLÜs
Thalia teatri „Hans ja Grete“, Vanemuise „Mees, kes teadis ussisõnu“, VAT-teatri „#kaotamindära“
John Chowningi loeng ja autorikontsert
kammerkoori Head Ööd, Vend kontsert „Et kiitke Jumalat“

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht