Tõde, manipulatsioon ja osalusmeedia

DANIEL VAARIK, ETV meediakonverentsil peetud ettekande ainetel

Pole enam vanu tabuteemasid, mida ei saaks lõhkuda tabloidväljaannete esikaanel, olgu selleks siis pornograafia, isikliku elu tragöödia või surm Meedia on teatavasti neljas võim, ühiskonna valvekoer, kellele on pandud ülesandeks tasakaalustada ühiskondlikku arengut, jälgida, et nõrgematele ei tehtaks liiga. Ta peab kaitsma avalikku sfääri, sõnavabadust ning demokraatlikku ühiskonda. Kui see kõlab õõnsalt, lugege edasi.

Erinevalt tavalisest meediakriitikast ei taha ma siiski esineda üldiste väidetega, et meedia on kriisis, tervikuna ebaprofessionaalne või ebaeetiline, sest selliste arvamuste väljakäimisega ei ütleks ma midagi sellist, mida juba palju kordi öeldud ei oleks. Sellistes ütlemistes puudub enamasti igasugune uus informatsioon ning ma kardan, et sellest ei leia lisaväärtust ka need meediategelased, kes tegelikult sooviksid meedia usaldusväärsust suurendada.

Ma võiksin muidugi proovida olla vaimukas ja terane ning leida meediast lõbusaid möödalaskmisi, mis võiksid lugejat naerma panna, kuid ka sel juhul ei suudaks ma ilmselgelt edasi arendada diskussiooni üksikisiku ja meedia piiride üle. Seetõttu ei ole ma oma kriitika objektiks valinud mitte meediat, vaid selle pisut kivistunud kujutluspildi, mis näib olevat meediast kujunenud nii kriitikuil kui meedial enesel.

Viimastel aastatel on tehnoloogia eestvedamisel toimunud sedavõrd palju muutusi majanduses, kultuuris ning ühiskonnakorralduses, et on raske uskuda, et see, kuidas me tajume ja mõistame meediat, on kuidagi seletatav samade reeglite alusel, mida õpetati näiteks aastal 1991, mil astus ülikooli esimene lend täielikult taasiseseisvunud Eestis hariduse saanud ajakirjandusüliõpilasi.

Uued reeglid on alles kujunemas ning seetõttu peame sageli leppima sellega, et väga sageli üritatakse tänapäevast meediat suruda eri ajastutest pärit raamidesse, millest mõned ulatuvad papa Jannseni aegadesse välja. Sarnasest sobitamisest on kasvanud välja ka igikestev igatsus eestimaise kvaliteetajakirjanduse järele ja siis armastatakse võrrelda mõnda suvalist Eesti ajalehte näiteks Frankfurter Allgemeinega.

Tõesti, ka mulle isiklikult meeldiks papa Jannseni moodi ajakirjandus, kuna selle rahvuslik-õpetlikke hinnanguid oleks suurepärane lugeda, samuti meeldiks mulle ka eestikeelne Frankfurter Allgemeine tüüpi ajaleht, soovitavalt hea majanduslisaga. Kahjuks ei ole sellisel unistusel midagi ühist sellega, mis on meie kommunikatsioonimaastikul viimastel aastatel toimunud, ning on vähe usutav, et lootus selliste meediaväljaannete tekkimiseks kunagi täitub. Seega on mõistlik vaadelda meie reaalset ühiskondlik-majanduslikku keskkonda ning mõelda, mis võiks olla meie meedia tegelik tulevik.

Kuidas muutub suhtlemine

Selleks, et kirjutada käesolevat artiklit, küsitlesin mitmeid tuttavaid ja tuntud inimesi ning uurisin neilt, milliseid igapäevast suhtlust puudutavaid tehnoloogilisi uuendusi oskavad nad nimetada. Kõik oskasid nimetada vähemalt mitut.

Kui 1991. aastal oli Eestis telefonijärjekorras rohkem kui 100 000 inimest, siis järgnenud aastatel tegi Eesti Vabariik läbi kiire kommunikatsioonitehnoloogilise revolutsiooni. Paari aasta jooksul rajati merekaablid Rootsi ja Soome, see kiirendas 90ndate aastate teisel poolel märkimisväärselt meie Interneti-ühendusi.

1996. aastal avas Hansapank esimese Interneti-panga, mis on tänaseks paljude süsteemide integreerumise tulemusel muutnud seda, kuidas me suhtleme riigiasutustega. Peagi alustas oma tegevust Interneti-portaal Delfi, millega ilmus meediamaastikule selline uus asi nagu netikommentaar.

2000. aastal rajatud e-valitsuse süsteemi abil vähenes paberlik asjaajamine riigiasutustes ning Eesti kui e-tiigri kasukale tekkis järjekordne kirev triip. Tänaseks kritiseeritakse valitsust liiga aeglase e-valitsuse arendamise eest, kuid oluline samm virtuaalse asjaajamise suunas jääb vaieldamatuks faktiks.

Aastaks 2003 toimus mõnedel hinnangutel MSNi lõplik võit teiste platvormide üle ning tänaseks on see noorema põlvkonna inimeste enamuse igapäevane suhtlusvahend. 2003. aastal muutus noorte seas erakordselt populaarseks veebisait rate.ee. Järgmise tehnoloogilise läbilöögi ääre peal on Interneti-telefon Skype.

Nende tehnoloogiliste arengute taga võib näha teatud süsteemi või ühist nimetajat. Selleks on osalemine ning mõjutamine. Meediat puudutab see isegi kahel moel: informatsioon sündmuste kohta liigub kiiremini ning üha rohkem leidub elektroonilisi alternatiive traditsioonilisele meediale.

Kuidas muutub eetika?

On üsna selge, et meediaeetilised tõekspidamised ei saa märgatavalt erineda neist normidest, mis ühiskonnas parajasti kehtivad. Kui oma olemuselt liikus terve XX sajandi kultuuriline areng suhtelisuse suunas, siis infotehnoloogia areng lisas sellele eriti teravalt üksikisiku identiteetide hüppelise kasvu. Ühel inimesel võib täna olla väga palju erinevaid identiteete erinevates kommuunides.

Taasiseseisvunud Eesti tegi läbi eriti kiired väärtuste muutused, valitses suhteliste tõdede uputus, mida küll tasakaalustas samas nostalgiline soov segaduses kiirelt korda luua. 1990. aastatel muutusid eestlased ootuspäraselt ning sarnaselt muule maailmale hedonistlikumaks ning individualistlikumaks.

1998. aastal kerkis ootamatult hästi esile üks esimesi värvikaid ja käegakatsutavaid vastuolusid avaliku meediapildi ning tegeliku meediatarbimise vahel, milleks võib nimetada kohaliku pornokomisjoni loomist valitsuse poolt globaalse netiporno leviku kõrgajal.

Kui me vaatame meediat, siis kajastub moraali ning eetikaküsimuste muutumine viimase kümne aasta jooksul selles, et ei esine enam vanu tabuteemasid, mida ei saaks lõhkuda tabloidväljaannete esikaanel, olgu selleks pornograafia, isikliku elu tragöödia või surm. Samal ajal on küll tekkinud mõned uued tabud, mis on olemuselt globaalsed, nagu rassilised ja rahvuslikud, kuid mis antud arutelu kontekstis suurt tähtsust ei oma.

Kuidas muutuvad eeskujud?

Üks viimaste aastate läänemaailma pidevaid suundumusi on tegeliku elitaarsuse kadumine ning elitaarsuse illusiooni müümine keskklassile. Elitaarsuse kadumise näiteks võib tuua teemanditootja DeBeersi uue strateegia hakata oma tooteid müüma ka supermarketites. Paljude varem elitaarsele tarbijatele suunatud toodete saatus on kas muutuda tähtsusetuks või mängida kaasa supermarketites kehtivate reeglite järgi.

Meediat puudutab see mitmel põhjusel. Näiteks võib tuua USA elitaarse ajakirja The New Yorker saatuse: eliidile suunatuna on see ootamatult kaotanud oma mõjujõu. Enam ei kehti mõisted nagu ?high brow? või ?low brow?, need on pigem asendunud ühtlase ?no brow?ga?.

Eestis on viimase kuu aja jooksul avatud kaks ülisuurt kaubanduskeskust. Nende ja paljude teiste kaubanduspindade kaudu, mille rajamise tempo on viimastel aastatel olnud muljetavaldav, liigub tänapäeval suur hulk igapäevast ning meelelahutuslikku informatsiooni. Need on arvestatav osa Eestis viimase kümne aasta jooksul toimunud keskkonnamuutustest.

Kuidas muutub meedia?

Viimastel aastatel on meedia pidanud kõigi nende muutustega kohanema. Kõigile meediakanalitele on see olnud elu ning surma küsimus.

Üheks kohanemise töövahendiks on näiteks tarbijauuringud, mis määravad suuresti ära selle, mida me homse lehe esikaanel näha võime. Näiteks võib mõni ajaleht juhuslikult avastada, et üks teema müüs ajalehes hästi ning järgmisel päeval leiame sellesama teema juba esikaanelt. Ühest küljest näitab see majanduslike huvide domineerimist meedia sisu üle, kuid teiselt poolt on võimalik seda vaadata ka kui tarbija osalemist meediaprotsesside kujundamises.

Selline kohandumine viib kindlasti meedia veelgi suurema nihkumiseni üle üksikisiku eraelu puutumatuse piiride, sest inimolemusele on iseloomulik püüd kiigata teiste inimeste tagahoovi. Nii et kui tarbija seda soovib, siis meedia järk-järgult selles suunas ka liigub.

See omakorda viib meedias pettunute ja tähelepanust kõrvetada saanud inimeste hulga kasvuni, kuid samal ajal suureneb ka nende inimeste hulk, kes oskavad meediat üha teadlikumalt enda huvides ära kasutada. Mõlemat protsessi näeme küllaltki hästi toimimas näiteks kohaliku tabloidajakirjanduse veergudel.

Lähitulevikus näeme Eestis kindlasti kahe mõtteviisi jätkuvat võitlust. Üks neist üritab meediat hõlmata kesksete kontrollimehhanismide kaudu ning teine mõistab, et infotehnoloogiliste muutuste tõttu ei ole meediat võimalik keskselt kontrollida. On üsna tõenäoline, et võidab teine mõtteviis ning seda tänu suurtele tehnoloogilistele eelistele.

Tsentraalse kontrolli ideest peab aga paraku loobuma ka meedia. Meedial tuleb loobuda müüdist, et ta juhib kuidagi seda mängu, milles ta osaline on, sest, nagu öeldud, tarbija osalus on meedia sünnis nii tehnoloogilistel kui majanduslikel põhjustel üha suurem.

Siit jõuamegi keskse probleemini. Kõigi seni toodud näidete suundumus näib olevat selline, et meedia näol pole enam tegemist institutsiooni, vaid keskkonnaga, milles me kõik osaleme. See on ühest küljest väga julge väide, kuid teisest küljest kõlavad mitmed meediat kui institutsiooni puudutavad käsitlused tänaseks juba sedavõrd õõnsalt ning perspektiivitult, et sel teemal pole võimalik normaalset avalikku arutelu arendada.

Rääkides meediast kui keskkonnast, saame palju paremini rääkida ka meedias pettunud inimestega. Nimelt peaks selle uuema käsitluse abil olema võimalik neid kutsuda tagasi meediasse osalema, sest keskkonnas pettumisel pole lihtsalt mõtet. Keskkond on midagi sellist, mis on paratamatult olemas ning mille kvaliteeti me kõik koos parandama peame. Lisaks viib selline käsitlus meid otse mõiste juurde, mida nimetaksin osalusmeediaks.

Osalusmeedia

Osalusmeedia on ajakirjandus, mille loomisel osalevad teadlikult kõik ühiskonna liikmed.

On arusaadav, et autoritaarsemad süsteemid kardavad osalusmeedia esilekerkimist, kuna see ei võimalda luua käepäraseid müüte valitsemise toetuseks. Konstruktsioonid, mida avalikkusele esitatakse, peavad seetõttu olema palju tõepärasemad kui vanasti. Meenutagem näiteks 2002. aasta novembrit Moskvas. Venemaa valitsus esitas muusikali ?Nord Ost? etenduse ajal alanud pantvangidraama lahendust positiivses valguses, kuid sündmuskohta ümbritsenud pealtvaatajate ning kohal olnud meedia pideva raporteerimise tulemusel sai maailm teada draama lahendamise tegeliku hinna, milleks oli 129 inimelu. Tänaseks on Venemaal võetud vastu uus seadus, mis võimaldab tsenseerida meedia tegevust terroriaktide kajastamisel. Kuid kuidas varjata tegelikkust mobiiltelefonide ja digitaalkaameratega varustatud pealtvaatajate eest, kes informatsiooni järgmise hetkel Internetti saadavad?

On vägagi võimalik, et tulevikus peavad riigid suutma luua tugeva osalusmeedia. Teine võimalus on, et osalusmeedia esmapilgul hävitav mõju viib selleni, et ei nähta sellest tulenevat pikaajalist kasu, et selle arengut üritatakse takistada üha suurema hulga regulatsioonide ning keeruliste järelevalvemehhanismide abil, mis piiravad inimeste vabadust ka Internetis.

Valik on ilmselt pisut ka meie kõigi kätes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming