Tippsport teleekraanil = primitiivne natsionalism

Veiko Märka

Miks ma vaatan enam-vähem kõiki tippvõistluste spordiülekandeid, eriti eestikeelseid? Sellepärast, et mul oleks põnev ja huvitav, ning soovitav, et nalja saaks ka. Tippsport on eelkõige tsirkus, „sporditsirkus”. Ja just televisioon on ta suurel määral selliseks teinud, nõudes iga spordiala formaadi kohandamist oma nõudmistega niipalju kui võimalik. Suurepäraselt demonstreerib seda näiteks Usain Bolt, kellel on pärast jooksu varuks ikka mõni lihtne, kuid lõbus klounitemp kaamerameeste jaoks. Eesti keelt eelistan sellepärast, et see on kõige kodusema kõlaga. Paraku puuduvad Eesti meedia spordiülekannetes* vaatemängulisus, vaimukus ja hasart. Seda muidugi juhul, kui võistlustules on ka eestlasi. Näiteks TV6 jalgpalli Euroopa Meistrite Liiga ülekannetes pole ju ühestki nimetatud omadusest puudu ja ka ETV viimased jalgpallisuurvõistluste ülekanded (MM 2010, EM 2012) olid täiesti heal tasemel, seda eriti tänu Tarmo Tiisleri panusele. Aga pruugib kas või selliselgi Eesti esindajal, kes täiesti kindlasti eeljooksust või -ujumisest kaugemale ei pääse, ekraanil vaid vilksatada, kui igasugune mõtestatud tegevus asendub primitiivse natsionalistliku hüsteeriaga. Tähtis on vaid see, kas ja kui palju pääseb Eesti esindaja rahvusvahelisse telepilti. Neid õndsaid hetki sõrmitsetakse siis nagu pime nunn palvehelmeid. Seevastu kõike olulist võistlusel toimuvat kajastatakse verbaalselt sama palju või isegi vähem, kui vaataja ilma igasuguse kõrvalise jututa nagunii ekraanilt näeb ja mõistab.

Kui mujal maailmas loeb spordis eelkõige edu, siis Eestis ainult rahvus. Edu pole vähimalgi määral oluline. Nii näeme Londoni olümpiaraamatus terve lehekülje suurust pilti 103. koha saanud maratonijooksjast, kõigile temast ettepoole tulnuile kokku on jäetud kolm korda vähem ruumi. Muidugi leidub sama suuri pilte ka medali võitnud Eesti sportlastest. Mõlemad kaaned on neid täis ja minu meelest igati õigustatult. Sellega ma tahan rõhutada, et edu saavutanud Eesti sportlaste üle rõõmustamine on täiesti normaalne, sest see teeb tuju heaks ja paneb südame kiiremini põksuma.

Kommentaatorite piiratud rahvuslik fanatism häirib tõsiselt ülekannete jälgimist. Eriti spordialade puhul, kus toimub pidevalt midagi huvitavat ja põnevat – näiteks laskesuusatamises. Kui reportaaži katkestavad kommentaatorite rõõmuhõisked iga 70.-80. koha kandis püsiva Eesti võistleja märkitabanud lasu puhul ja niimoodi ligi 80 korda ülekande jooksul (neli võistlejat korrutatud nelja tiiruga, igaühes viis lasku), siis jääb ülekande sportlik pool paratamatult teisejärguliseks. Ja miks algavad k õ i k need ülekanded mingi utoopilis-formalistliku vormeliga „loodame, et täna läheb eestlastel hästi”. Vaataja ei ole loll ega vaja söögi alla ja söögi peale lollide lohutust. Spordis, kus võtta palju võrreldavaid suurusi, on enne võistlust üsna selge, kas ikka on põhjust sinimustvalges atleedi peale loota. Vastasel korral loodan ma pigem, et hästi läheb neil, kes seda väärivad. Ja eelkõige loodan ma, et mul oleks teleka ees lõbus ja huvitav.

Lühidalt: rahvusringhääling on minult kui televaatajalt ära võtnud õiguse vaadata tippsporti kui lummavat vaatemängu ja asendanud selle rumalate kisakõride natsionalistliku hüsteeriaga.

Pole siis ime, et tõelise tsirkuse kajastamine on Eesti meedias tunduvalt sisukam, südamlikum ja haarab hingekeeli. Pean silmas eelkõige Manfred Vainokivi dokfilmi „Vana kloun” (2011), aga ka äsja ETV2 ekraanil taasnäidatud Sulev Nõmmiku linateost „Druus ja Fatkin” (1971), ilma milleta oleks ju ka „Vana klouni” mõju tunduvalt kahvatum. Tegid needki kaks maailmakuulsat akrobaati kogu hinge ja südamega tsirkust – aga väärikalt, ilma sinimustvalgete narrikuljuste läbilõikava kilinata.

Tegelikult on sport lõpututest dopinguskandaalidest hoolimata mõõtmatult huvitavam ja ausam vaatemäng kui näiteks teater. Viimases on lõpplahendus, aga ka selle saavutamise käik kõigile asjaosalistele täiesti selge. (Omakorda veel valelikum on muidugi film, sest seal ei näe me sedagi ausust, mis teatris – näitleja terviklikku, vahetut ja orgaanilist etteastet –, vaid üksnes seda, mis jumal teab mitmest duubelvõttest montaažilaual kokku lõigatud.) Või nagu kirjutati meiegi ajakirjanduses 1988. aastal Ben Johnsoni kohta: kuldmedal võidi temalt ju ära võtta, aga keegi ei saa unustada seda, k u i d a s ta jooksis.

Huvitav oli Margus Hundi valimist USA ameerika jalgpalli liiga NFLi klubisse Cincinnati Bengals kommenteerinud teleajakirjaniku hüpotees, et Eestis tekib nüüd kohutav huvi NFLi vastu. Kahtlen. Näiteks mina olen puntratantsu filmis „Suvi” küllaldaselt näinud ja pealegi osales selles tunduvalt rohkem eestlasi, kui praegu NFLi ridadesse kuulub.

Uudis 12. mai ETV spordiuudiste tekstiribalt: „Philadelphiale kaotanud Lindpere koduklubi püsib eelviimasel kohal.” Mis oleks, kui hakkaks mitte ainult jalgpallurite, vaid iga välismaal töötava Eesti geenitehnoloogi, arsti, bussijuhi jpt igast tööpäevast samasuguseid mõttetusi tootma? „Lindpere jäi Pasila-Mannerheimintie liinil kolm korda punase tule taha”, „Berliinis õnnestunud mandlioperatsiooni teostanud Lindpere kiitis uut skalpelli.”

Positiivse spordigeograafiat avardava erandina võib välja tuua viimased olümpiaraamatud, kus on ikka leitud veidi ruumi ka lõunanaabrite esinemise ülevaadeteks: Londoni raamatus Veiko Visnapuu „Üleaedsete olümpia – Leedu sensatsioon ja Läti nišš” (lk 283). Kui halenaljakad on sellega võrreldes sama teose traditsioonilised, rahvust ülistavad ja edu ignoreerivad pealkirjad („Padar maadleb nagu kung fu panda”, „Küpses eas debütant vääratab püstilaskmises”).

Tegelikult suudab ka ETV tippsporti kujutada sellena, mis ta tegelikult peaks olema: mitte natsionalistliku psühhoosi õhutamine, vaid rikkalik meelelahutus. Sellest andis aimu Lembitu Kuuse tehtud „Tähelaev” Triin Aljandiga (21. IV). Ei osanud saatest enne midagi head oodata. Esiteks on „Tähelaeva” üldine formaat, mis koosneb vaid nimitegelase piiritust ülistamisest, kaunis nõme. Teiseks on õde-venda Aljandid oma arengukäigu poolest nii tüüpilised spordibroilerid, kui üldse olla saab. Seetõttu ei oodanud ma paratamatult nendelt sama kaasakiskuvat juttu kui näiteks mõnelt nooruses kuritegelikku elu elanud, kuid religioosse valgustuse osaliseks saanud Saaremaa keskmaajooksjalt. Ometi oli saade otsast otsani huvitav ja intelligentne – ilus näide meedia meelelahutusliku ja informatiivse funktsiooni harmoonilisest lõimimisest.

Õpetlik on tippsporti suhtumise taustal eestlasi võrrelda mõne arenenud rahvaga, näiteks soomlastega. Asjata ei kirjuta Tiit Karuks sellessamas Londoni-raamatus lk 307: „Soomlased armastavad lisaks omadele tipus ka sporti kui niisugust.” Eestlane ei armasta aga sporti, vaid ainult omasid. Ma ei tea, kui suur hulk televaatajaid on kolme viimase aasta jooksul loobunud tippmurdmaasuusatamise ülekannete jälgimisest, sest „eestlased nagunii enam ei võida”. Usutavasti on neid lõviosa. Teisisõnu: sportlik külg ei ole eestlasele spordis absoluutselt mingi kriteerium, loeb ainult rahvuslus. Eks siis kommentaatorid pingutavad selle nimel ja loevad parema puudumisel vähemalt kõigi Justyna Kowalczyku ja teiste tippude eestlastest määrdemeistrite nimed ette.

Soome režissöör Arto Halonen tegi lööva ja iroonilise dopingukultuuriteemalise tõsielufilmi „Sinivalge vale” (2012). Selles puudub täielikult hüsteeriline natsionalistlik ulgumine ehk kõik see, mis Eesti meedias kaks aastat ümbritses Andrus Veerpalu dopingujuhtumit. Lõpuks jäigi mulje, et rahvusvahelise suusaliidu sedavõrd pikale veninud ja kentsakalt formuleeritud otsuse taga (Veerpalu pole süüdi, aga dopingut ikkagi kasutas) oli hirm: süüdimõistva otsuse korral kasvab Eestis määratult enesetappude arv, märatsev rahvahulk tormab tänavaile ja saadab korda meeletuid vägivallategusid jne.

Täiskasvanuga võib valusaid probleeme ka asjalikult arutada. Laps pistab lihtsalt röökima, kui temalt lelu ära võetakse.

Rahvas, kelle kangelased kukuvad pärast finišit oimetuna lumele, pritsivad suust ja ninast härmatisesegust sülge ja tatti, on pealaest jalatallani sponsorite logosid ja reklaame täis kleebitud (võrdle klounikostüümidega) mehed ja naised, ei ole veel lapsekingadest välja kasvanud.


* Rõhutan, et see lugu räägib ainult tippspordi kajastamisest meedias. „10 olümpiastarti”, „Suusaajakiri”, Eesti korvpalli meistriliiga ülekanded jne siin viidatud puuduste all ei kannata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming