Tüdimus negativistlikust uudistekäsitlusest

Kuidas olla (uudis)ajakirjanduses mitte destruktiivne, vaid konstruktiivne?

URMET KOOK

2009. aasta maikuus ilmusid Londoni tänavapilti anonüümsed reklaamplakatid sõnaga „sorry” („vabandust”). Seda täiendasid viis lauset, millest üks teatas: „… for being negative” („… et oleme olnud negatiivsed”). Tegu oli lugejaid kaotanud tabloidi Evening Standard katsega end lugejate ees rehabiliteerida. See kukkus läbi. Kampaania äratas küll tähelepanu (pälvides ka endiste töötajate kriitikat, et neid oli alandatud), kuid tellijad ei naasnud – kord juba kaotatud usaldust ei olnud võimalik ühe kampaaniaga taastada. 1827. aastal asutatud ajaleht pidi ellujäämiseks radikaalselt muutma ärimudelit ja hakkas ilmuma tasuta.

Laiem pilt ja alternatiivsed lahendused

See plakat on uuesti ära trükitud tänavu oktoobris ilmunud raamatus „Konstruktiivsed uudised” („Constructive News”), mille autor on taanlane Ulrik Haagerup. Varem ka Jyllands-Posteni peatoimetajana töötanud ja uuriva ajakirjanduse auhindu võitnud Haagerup on uudistedirektor Taani avalik-õiguslikus ringhäälingus DR. See meediaorganisatsioon on Euroopa ringhäälingute hulgas nii mitmeski mõttes suunanäitaja. Rohkem on DR tuntud oma realistlike teleseriaalidega nagu „Võimu kants” ja „Kuritegu”, mis vastanduvad hollywoodilikele sarjadele, mis kubisevad glamuurist, ulmelisest tehnoloogiast ja ägedatest võitlus­stseenidest. Kuid DR on novaator ka uudistemeedias – ühena esimestest loodi nn maatriksi põhimõttel uudistetoimetus, kus on ühendatud televisioon, raadio ja internet ning ajakirjanikud hakkasid tööle mitmel platvormil. Konstruktiivsete uudiste paradigma (mis teleseriaalide sarnaselt vastandub ameerikalikule ideoloogiale) on üks näiteid DRi otsingulisusest.

Maailmas valitseva uudistekäsitluse juured on Haagerupi sõnul 1970ndates. Ta toob välja neli põhjust, miks selline käsitlus tekkis. Esiteks uudiste kommertsialiseerumine, mis oli alguse saanud 1960ndate lõpus, kui tabloidmeedia lähenemine ajakirjandusele osutus majanduslikult edukamaks (masse haaravamaks) kui tõsise meedia eliidile suunatud fookus. See omakorda tõi kaasa kvaliteetmeedia tabloidistumise. Teiseks 1968. aastal alguse saanud kodanikuõiguste liikumised, millega koos keelduti tunnistamast mis tahes võimu. Kolmandaks Watergate’i afäär, mis kinnistas mitme põlvkonna ajakirjanikes arusaama, et poliitilist võimu ei saa kunagi usaldada. Neljandaks PR- ja kommunikatsioonisektori jõuline kasv – meedias nähakse võimalust mõjutada avalikku arvamust omale sobivas suunas, söötes ette „õigeid” probleeme, „õigeid” süüdlasi jne.

USAs on ajakirjanike suhe PR-töötajatesse juba 1 : 15. Haagerupi arvates on paljud konfliktsed lood sündinud muul moel kui ajakirjanike endi iseseisva uurimistöö tulemusel, kusjuures ajakirjanikud ise ei pruugi enda ärakasutamist enamikul juhtudel teadagi. Kuna ollakse karmis konkurentsiolukorras, kus iga päev tuleb lugejaid üllatada, satutakse üha enam PR- ja lobigruppide ettesöödetud materjalide lõa otsa. Probleeme tekib Haagerupi hinnangul siis, kui meedia loodud pilt hakkab märgatavalt erinema tegelikkusest ja külvama ühiskonnas usaldamatust. Ta toob näiteks ühe 2008. aasta septembrikuu õhtuse DRi uudistesaate, mida ta asus koos naise ja lastega vaatama. Saate teemad olid järgmised:

– Taani seisab silmitsi uue terrorismiohuga,

– uued tulistamised Kopenhaagenis,

– uute rongide tarneprobleemid,

– emakakaelavähk ohustab üha enam noori naisi,

– transporditöötajate streik jätkub,

– Rootsis kuritarvitati naist,

– sotsiaaldemokraadid korraldavad kriisikongressi,

– USA presidendikandidaadi tagasilöögid,

– 200 hukkunuga lennuõnnetuses algab kohtuprotsess,

– rõhutud põhjakorealasi sunniti võimlema,

– 20-kilogrammine mehaaniline ämblik tekitas Liverpoolis paanika,

– ja lõpetuseks ilmateade: tugev vihmasadu jätkub …

Haagerupi sõnul tuli talle saadet vaadates masendus peale. Kas maailm on tõesti elamiseks nii kole koht? Teemasid eraldi vaadates vastasid need kõik klassikalistele uudisekriteeriumidele. Kõik lood olid tehtud professionaalselt ja tasakaalukalt ehk kõik oli tehtud justkui õigesti, aga tulemus paistis ikkagi välja väga valesti.

Kuidas olla (uudis)ajakirjanduses mitte destruktiivne, vaid konstruktiivne? Haagerup leiab, et ajakirjandus ei pea piirduma ainult tähelepanu juhtimisega mingile probleemile või konfliktile, vaid vaatama ka laiemat pilti selle ümber, pakkuma alternatiive probleemi lahendamiseks. Kui Haagerup 2008. aastal esimest korda nende mõtetega välja tuli, sai ta mõistagi terava kriitika osaliseks. Teda naeruvääristati küsimusega, kas ta hakkab nüüd tegema positiivseid uudiseid. Kas ta tapab uuriva ajakirjanduse?

Haagerupi kõige kogenum kolleeg DRi uuriva ajakirjanduse üksusest ütles talle hiljem, et meest peeti tollal lihtsalt hulluks ja tehti tagaselja tema üle nalja. Et „kas me ei tohi enam rääkida lennukist, mis alla kukkus, vaid rääkima neist 200 lennukist, mis alla ei kukkunud?”. Haagerup vastas kriitikale, mööndes, et mõistagi tuleb rääkida allakukkunud lennukist, kuid seejuures on vaja välja tuua, et traagilised lennuõnnetused on ülimalt haruldased ning ühe traagilise juhtumi põhjal ei saa öelda, et lendamine oleks ebaturvaline. Või näide tööpuudusest. Paar suurt ettevõtet teostas koondamised, mis pälvisid palju tähelepanu ja tekitasid eelaimuse lähenevast sotsiaalsest katastroofist. Haagerupi sõnul tulnuks aga juurde vaadata, mida näitavad tööpuuduse arvud üldisemalt. Siis oleks selgunud, et üldine tööpuudus sel perioodil vähenes, kuna keskmiste ja väikeettevõtete käsi oli hakanud paremini käima ja kokkuvõttes võtsid nad inimesi tööle rohkem, kui suured koondasid.

Eesti ajakirjandus järgib Ameerika mudelit

Meediamaailmas kaotab traditsiooniline meedia oma positsioone. Seda on enamasti seletatud tehnoloogilise arenguga, kuid Haagerupi arvates on asja konks ka selles, kuidas meedia sisuliselt toimib. Ta küsib: kui me üldiselt teame väga hästi, mille vastu meedia seisab, siis kas me teame ka seda, mille eest meedia seisab? Mis on need väärtused? Kas ka ajakirjanikud teavad? Ta kahtleb.

Kuis on lood Eestis? Kindlasti sarnaneb meie uudismeedia rohkem sellega, millele Haagerup vastandub, kui sellega, mille ta välja pakub. Põhjused on asjaolus, et meie meediaparadigma on samuti väga ameerikalik. Nõukogude süsteemi kokkuvarisemisega toimus nii ajakirjanike ridades kui ka meediaideoloogias platsipuhastus. Kas areng oleks läinud teisiti, kui tulevasi ajakirjanikke õpetama asunud Priit Pullerits oleks USA asemel sattunud õppima näiteks Saksamaale? Võimalik. Kuid Pullerits läks USAsse ning tõi sealt saadud teadmised ja õpetuse Eestisse. Juba paar aastakümmet on noori ajakirjanikke (sh allakirjutanut) selliselt õpetatud. Ja nii pole imestada, et Eesti meedia sarnaneb rohkem Ameerika kui Saksamaa omaga. Postkommunistlikud riigid on ka laiemalt ameerikalikele väärtustele vastuvõtlikumad, millest on kirjutanud Vladimir Tismăneanu.*

Kas Haagerupi „konstruktiivsete uudiste” käsitlust võiks hakata juurutama ka Eestis? Räägitakse ju ka meil sellest, et meedia on liiga negatiivne. Samuti kaotab traditsiooniline meedia meilgi oma positsioone. Räägitakse sellestki, et vohav negativism on hakanud õõnestama usku oma riiki.

Minu meelest on Haagerupi käsitluses problemaatilisim see, kas see mudel on universaalne. See tähendab, et kui see toimib kõrge elatustasemega Põhjala riikides (peale taanlaste on hakatud seda juurutama Rootsi SVTs), siis kas ka madalama elatustasemega riikides, kus probleeme on rohkem ja tõsisemaid ning kus demokraatia reeglid pole nii paika loksunud. Kas tuues päevavalgele poliitilist korruptsiooni või rääkides suurest kuritegevusest tuleb ka sellele leida konstruktiivne vaatenurk? Kas me ei leia end nii ühel päeval Põhja-Korea olukorras, kus riigimeedia teatel tõuseb päike igal hommikul vaid tänu Suurele Juhile?

Nõustumata kõiges Haagerupiga, on tema toodud näidetes palju selliseid, millele on raske vastu vaielda või mis panevad mõtlema, kas me mingit probleemi kajastades ei ole ehk unustanud tervikpilti selle ümber. Kuna raamat on kirjutatud pigem heas ajakirjanduslikus kui akadeemilises keeles ja sisaldab näiteid, mis ka meie ajakirjanike igapäevatöös ette tulevad, on see tänuväärt enesekaemuseks nii praegustele kui ka tulevaste ajakirjanikele ja nende õpetajatele.

* Vladimir Tismăneanu. „Fantasies of Salvation: Democracy, Nationalism, and Myth in Post-Communist Europe”, 2009.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming