Uba. Ainult pool Uba

Indrek Schwede

Nomenklatuursete mälestuste asemel pidanuks kindlasti olema rohkem teraseid, ilmekaid ja lugema kutsuvaid sõnavõtte.Mälestusteraamatus Toomas Ubast meenutab legendaarset telemeest 64 inimest eri elualadelt. Meenutab ka Voldemar Lindström üks koostajaist. Teine koostaja Gunnar Press on vahendanud Toomas Uba abikaasa ja poegade meenutused. See viimane ongi raamatu kõige väärtuslikum ja haaravam osa, kus avaldub Toomas Uba soe ja inimlik pool, tema lihtsus ja jäägitu pühendumine spordile. Väärtuslikud on ka  Uba lähemate kolleegide meenutused.

Hoopis ebaühtlase tasemega on aga Eesti sporditippude pajatused. Paistab, et koostajaile oli tähtis saada kaante vahele eelkõige nimekad sportlased ja vähem tähtis, kas neil on ka midagi öelda. Näiteks Aivar Kuusmaa tunnistab ausalt, et ei mäleta sellest ajast suuremat midagi, ometigi on tema kolm (!) sisutühja lauset ära trükitud. Kui spordikuulsuste jutt, mille sekka ka  mõni päris vahva seigake, on valdavalt tagantkiitev, siis raamatu viimase osa moodustavad avaliku elu tegelaste heietused.

See on igav lugemine, sest paljude puhul on selgelt tunda, et Toomas Uba meenutust soostuti kirjutama viisakusest: puudus isiklik side Ubaga, aga puudus ka enesekriitiline meel, et ettepanekust keelduda. Raamatu kõige suurem puudus on aga Toomas Uba ühekülgne kujutamine. 1972. aastal Eesti Televisiooni tööle läinud  Toomas Uba sai tegelikult hakkama uskumatuga: juba kaks aastat hiljem nägi eestlane ETV ekraanil suusatamise MM i ja kuulis kõrvale emakeelset kommentaari. Need ülekanded kestavad katkestuseta tänini! Okupatsiooniajal olid need ülekanded sõõm värsket õhku, sest Soome televisioon Põhja-Eestist kaugemale ei levinud. Sellel oli aga oma hind ja sellest raamat vaikib. Holmenkolleni MM i ajal 1982. aastal töötasin  pioneerilehes Säde, üheks toanaabriks Toomas Sildam. Meeste 4 x 10 kilomeetri suusatamise teatesõidu ajal põikas meile sisse kõrval asuvasse Pikri toimetusse siirdunud Ervin Abel. Teleris olid norralased venelastel pikalt eest ära sõitnud ja eesti rahva enamus oli tavapäraselt venelaste vastu. Nii ka meie toas. Elasime kaasa norralastele. Vahepeal pistis pea ukse vahelt sisse Sädeme peatoimetaja Juta Renzer, kelle mees Vladimir töötas EKP Keskkomitees  kõrgel kohal ja päris: „Kuidas meie omadel läheb?”. „Meie omad” tähendas talle venelasi. Ervin Abel nõkutas selle peale traagiliselt pead ja selgitas olukorda. Kui uks sulgus, kehastus Abel meisterlikult ümber.

Vanemad inimesed muidugi taipavad, kuhu oma jutuga rihin. Kui raamatus „Uba. Toomas Uba” on peategelasest loodud pilt, nagu olnuks tegemist eesti rahva absoluutse lemmikuga, siis tõe huvides peab ütlema, et  just nende suusareportaažide ajal oli Toomas Uba üks vihatumaid eestlasi. Tema ainus võimalus neid ülekandeid teha ja oma ametikohta hoida oli avalik poolehoid NSV Liidu sportlastele. Oma osa esitas ta veenvalt. Ka selles teatesõidus elas ta hoogsalt kaasa venelastele: kui kaadris oli ligi minuti jagu NSV Liidu nelikust eespool liikunud norralane, leidis Uba tema sammus väsimuse märke, aga tagapool sõitnud venelaste liigutustes lennukust ja  jõudu. Ervin Abel ei ilkunud Uba üle (nagu tehti seda paljudes Eesti kodudes). Paari napi sõna ja hääletooniga osatas aga siiski ja kui uksele ilmus jälle Juta Renzer, raporteeris Abel talle Ubalt laenatud optimismiga: kohe saadakse norralased kätte! Njah, seekord oli Ubal muuseas õigus: Pål Gunnar Mikkelsplass mängis maha minutilise edumaa Juri Burlakovi ees ning ankrumehed Oddvar Brå ja Aleksandr Zavjalov finišeerisid  üheaegselt. Eesti rahva meelehärmiks pidid norralased kulla jagama venelastega. Hea meel pidi olema ka Ubal: ülekannete jätkumise huvides oli ju kasulik, et ETV ei tooks otsepildis Eesti kodudesse liiga palju kapitalistlike riikide sportlaste võite eesrindlike Nõukogude atleetide üle.

Uba ei rõhutanud oma meelsust üksnes suusareportaažide ajal. Ka tavalisi spordiuudiseid ette lugedes armastas ta eriliselt välja  hääldada ja toonitada sõnu nagu „nõukogude sportlane”. Seda öeldes käis tal sageli seljast läbi mingi mõtestatud nõksatus – näis, nagu veenaks mees eelkõige iseennast, et see, mis ta parajasti teeb, on üldise asja huvides. Ja et ajalugu annab talle õiguse. Seitsme- ja kaheksakümnendatel polnud kindel, kas Ubale jääb õigus. Põhjaeestlased said ja ka eelistasid vaadata spordivõistlusi Soome televisioonist ja võrdlus oli selgelt  soomlaste kasuks. Nii professionaalsuse poolest kui ka ideoloogia puudumise tõttu. Uba kohati üsna räige nõukogudemeelsusest nõretav jutt oli ju ühtaegu eeskujuks ka tulevastele reporteritele. Kuidas võinuks Uba jälgedesse, sporditoimetuse juhiks saada mees, kes poleks suust samasugust punast putru ajanud? Selline tegelane tundunuks ideoloogiliselt kahtlane. Uba asemele saanuks ainult samasuguse või veelgi hullema propagandajutuga  mees. Sellest stsenaariumist päästis meid punaimpeeriumi lagunemine. (Mõistagi ei saanud Toomas Uba karjääri seda külge raamatus kajastada tema kolleegid, kellest vanema põlvkonna esindajad olid ühest küljest tema „kaassüüdlased” ja teisest küljest liiga lähedased – selle osa pidanuks täitma prominendid a la Tiit Pruuli. Just Pruuli rõhutas oma sõnavõtus, kui oluline oli talle tšehhide jäähokivõit venelaste üle, märkamata, et selle ülestunnistusega läks  ta vastuollu oma Uba-kiitusega – viimane elas ju avalikult kaasa venelastele).

Oma sisemuses oli ka Uba eesti mees, nagu siis öeldi. Kohtusin temaga esimest korda keskkoolipoisina. Aasta oli 1979. Näitasin ETV sporditoimetusele oma käsitsi tehtud spordiajakirju. Ühel päeval andis Uba need mulle tagasi sõnadega: „Ma vaatasin, sul oli siin sinimustvalgeid lippe ja selliseid jutte. Korjasin ajakirjad kokku, sest meil siin majas on ka igasuguseid  mehi. Vii koju ja pane sahtlisse”. Tagantjärele tuleb tunnistada, et aeg on andnud Ubale õiguse. Moskvalt suusatamise MM i (hiljem ka kergejõustiku suurvõistluste) otseülekannete väljarääkimine on tõeline ime – akna raiumine Euroopasse. Isegi kui see päris tõsi pole, on ilus uskuda, et just Uba oma ülekannetega pööras eesti rahva suusausku. See on tema elutöö. Oli saatuse iroonia, et võistluste kõige kuumematel hetkedel, kui Uba  elas kohustuslikus korras kaasa venelastele, oli ta paljudes kodudes kirutuim eestlane. See oli ränk hind, aga tänuväärne teema mis tahes Toomas Ubast kõnelevale raamatule. Ka kõik tulevased trükised (või filmid), mis seda teemat väldivad, maalivad meile Ubast ühekülgse ja eksliku pildi. Millegipärast usun, et Ubal endal poleks midagi selle vastu, kui lameda kiituse asemel käsitletaks ka tema karjääri vähem valgeid külgi. See solvaks teda vähem. 

Käsitletavas raamatus on see teine pool puudu. Nomenklatuursete mälestuste asemel pidanuks kindlasti olema rohkem teraseid, ilmekaid ja lugema kutsuvaid sõnavõtte. Näiteks selline, mille laenasin Sporditähest (1993, nr 3), autoriks Vaapo Vaher: „Perfektseks pidulikuks pasunapuhujaks tuleb pidada härra Toomas Uba. Meistriklass! Ta suudab ka kõige tuimemasse maaeestlasesse sugereerida illusiooni, et kui „meie Erika” sadula jalge vahele  võtab, siis vakatab hinge kinni hoides ka olümpiapeastaadion, ja kui tagurpidi Eesti lipp vardasse vinnatakse, tõuseb vaikses harduses kogu maailma spordiavalikkus. Ega ma iroonitse. Uba on tõesti supertalent ja kõige hämmastavam ta ande juures on mehe võime luua pettekujutelm, et ta on objektiivne, et kõik, millest ta kõneleb, ongi ülimalt tähtis. Uba suudab umbsest purjepaadiloksumisest fabuleerida sihukesi dünaamilisi  süžeid, et hakka või mängufilmi väntama. Sattudes Uba olümpiatrekilt voogavasse katkematusse hingestatud sõnatulva, unustab kuulaja, et ala, millest reporter liigutusest katkeval häälel kõneleb, asub tegelikust spordi epitsentrist meeletult eemal, kusagil perifeersel asustamata ääremaal. Kui eestlane ütleb uhkusevärinal – naiste trekisport, siis keskmine ilmakodanik küsib huvitatult: kuidas seda mängitakse? 

Uba kestvalt õitsev laad särab erilise eredusega just ta ülejäänud meeskonna (Villomann, Rääk jt.) üsna mannetult nestorit jäljendada püüdval foonil. Uba on humanist, lihtsameelne ja komplitseeritud ühtaegu. Ta suhtub sporti härdusega ega solva seda eal. Temas pesitseb alati usk positiivsesse programmi. Ta ei lasku spordisisestesse tühinääklustesse, vahel küll kritiseerib justkui asjalikult, ent ei mängi spordi üht otsa teise vastu välja. Paljud  spordižurnalistid seda teevad”. Vaapo Vaher on spordiinimestele kui punane rätt härjale. Eelkõige Sporditähes avaldatud üliteravad kolumnid salvasid ärahellitatud sportlasi ja teisi asjamehi valusalt. Äsja tsiteeritud read on üpris haruldased – neis kõlab vaapolik, kuid aus kiitus Ubale. Seda laadi tunnustus on mesihäälsest rohkem väärt, sest on usutavam. Kes tahab kokku panna head mälestuste  kogumikku, peaks alati punti haarama ka mõne krõbekeelse mäletaja. Olgu või oponendi või lausa vaenlase. Sellest ei võida mitte üksnes raamat ja lugeja, vaid ka peategelane, kelle suhtes oldaks aus ning kes avaneks lugeja ees inimlikes vastuoludes ja täies terviklikkuses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming