Vikerkaar 10/11: rahvusvaheline õigus ja geopoliitika

15 aastat tagasi kirjutas Charles Clover Foreign Affairs’is: “Vähe on moodsaid ideoloogiaid, mis oleksid nii tujuka haardega, nii romantiliselt hämarad, intellektuaalselt nii logisevad ja mis võiksid nii tõenäoselt vallandada kolmanda maailmasõja, kui seda on “geopoliitika” teooria.” Praeguseks pole geopoliitika enam ammu pelk teooria, vaid riikidevaheline reaalsus ja praktika. Koostöös Eesti Välispoliitika Instituudiga kavandatud rahvusvahelise õiguse erinumber kujunes seetõttu ka geopoliitika erinumbriks.
Autorid tõmbavad paralleele küll Esimese ja Teise maailmasõja eelõhtuga, nagu ka Külma sõjaga. Vene ja Lääne lahkhelide selgitamiseks kasutatakse mitmes artiklis lingvistilist terminoloogiat: juttu on erinevatest õiguse- ja moraalikeeltest, nende valdamise, tõlkimise ja tõlgendamise tähtsusest.
Rahvusvaheline kord on tõsiselt liigestest lahti, tunnistab Lauri Mälksoo. Venemaa viimase aasta sammude valgel on taas hakatud mõistma, et universaalne rahvusvaheline õigus ei ole midagi enesestmõistetavat, vaid suurvõimud vaidlustavad, kasutavad ära ja rikuvad seda pidevalt; Lääne traditsiooni kõrval leidub teisigi mõtteviise ja väärtusi; tagasi on tulnud maailma mõtestamine mõjusfääride ehk “suurruumide” terminites. Hent Kalmo essee “Utoopiline Eesti” meenutab Mussolini Abessiinia-afääri ja sellele reageerimise mõju tollasele rahvusvahelisele olukorrale, et valgustada praeguse Ukraina-kriisi mõju NATO-le ja Eestile. Praegu kasutab Venemaa olemasoleva rahvusvahelise õiguse keelt, seda küll oma huvides väänates. Autor järeldab: “Meie õigus põhineb liitlaste tõsiseltvõetaval ähvadusel kasutada jõudu. … tõeline pööre saabub meie jaoks siis, kui see ähvardus ei ole enam tõsiseltvõetav.”
Ajaloolane Kaarel Piirimäe heidab tagasipilgu sellele, kuidas teisenesid mõjukate liberaalsete publitsistide E. H. Carri ja Walter Lippmanni vaated rahvuslusele ja geopoliitikale kahe maailmasõja vahel. Mõlema skepsis tärkas majanduskriisi hädadest ning peegeldas üldisemat pööret lääneriikide suhtumises väikeriikide kaitstavusse.
Mitmes artiklis on juttu sellest, kuidas Lääne liberaalne interventsioon Kosovos külvas seemned, mille vilju on tulnud hiljem Gruusias ja Ukrainas lõigata. Eiki Berg käsitleb nüüdisaegsete rahvusvaheliste organisatisoonide (ÜRO, OSCE) võimetust Venemaa korralekutsumisel. Nii tema kui ka René Värk arendavad teemat sellest, kuidas rahvusvahelise õiguse argumente kasutatakse mitte enam õigusemõistmise, vaid vägivalla õigustamise tööriistadena. Jüri Saar aga võrdleb Venemaa uut hübriidsõja taktikat ehk tavapäraste sõjaliste eristuste hägustamist islami džihaadiga.
Rein Müllersoni mõtisklus Ukraina-kriisist uurib, millist rolli saaks rahvusvaheline õigus mängida geopoliitiliste tagajärgedega konflikti lahendamisel ja milline on rahusvahelise õiguse tulevik. Müllerson näeb praeguse konflikti idusid Lääne enda loodud pretsedentides, sekkumistes riikide suveräänsusse. Maailm on aga kaugenemas ühepooluselisest korrast ja muutumas mitmepooluseliseks. Selle tagajärjel nõuab rahvusvaheline õigus erinevate õiguste vahelist dialoogi, et välistada jõu kasutamist riikide vahel ja üskteise siseasjadesse sekkumist.
Kadri Liigi arutlus “Moskva tõde ja Euroopa õigus” püüab seletada Moskva praeguse juhtkonna mõttemaailma ja selle tegevust juhtivaid aluseeldusi, mida Lääs pole sageli vaevunud märkamagi. “Moskva eesmärgiks pole mitte lihtsalt taastada, vaid ka taaslegitimeerida mõjusfäärid kui rahvusvahelist elu korraldav põhimõte”; Moskva on näinud Lääne poliitkorrektses püüdluses neid küsimusi vältida pigem hämamist ja silmakirjalikkust.
Oma tõe ja taotluste kuulutamiseks, enesele tähelepanu tõmbamiseks on Putin viimasel ajal hakanud täristama tuumarelvamõõgaga. Nende ähvarduste tähenduse üle arutlevad Andrei Piontkovski ja Jeffrey Lewis. Viimase soovitus meile kõigile ja poliitikakujundajatele eriti kõlab lihtsalt, olles seda raskemini järgitav: “Me kõik peaksime saama täiskasvanuks.”
Lisaks on topeltnumbrist lugeda itaalia filosoofi Giorgio Agambeni mõtisklusi globaalsest politseivõimust ja põgenike staatusest; Kivisildniku, Tõnis Vilu ja Jürgen Rooste luulet, Mikk Pärnitsa, Katrin Maimiku, Jan Kausi ja Triin Soometsa jutte. Oliver Laasi mõtteloolistest skeemidest kirjutab Johannes Saar.
Meenutuseks veel septembri Vikerkaare sisust. Irina Belobrovtseva süveneb ajajärku, mil demokraatia väljavaated hakkasid kõikjal tuhmuma ja fašism paistis paljudele pääseteena. Artiklis “Vene emigrandid – Tartu-Oxfordi-Harbini telg” valgustab ta Oxfordis ja Tartus tegutsenud Bolšakovi perekonna sidemeid vene fašistliku liikumisega. Belobrovtseva jt sellealastest uurimustest on meeldejäävalt ainet ammutanud Andrei Ivanov oma romaanis “Harbini ööliblikad”. Vikerkaares leidub Ivanovi reisipilt “Telegrammid Altonast” ja essee “Mõningaid mõtteid seoses Ljudmila Ulitskaja kirjadega Jelena Kostjukovitšile romaanis “Daniel Stein, tõlkija”” (mõlemad Veronika Einbergi tõlkes). Essee kasutab Ulitskaja romaani batuudina mõttehüpeteks dokumentalistika ja väljamõeldise ning kirjanduse ja poliitika vahekordade, romaani loomuse ning nüüdis-vene kirjanduse juurde. Mihhail Trunin vestleb luuletaja ja värsiteoreetiku Juri Orlitskiga nüüdis-vene luulest ja vabavärsist selles. Ajakirja luuleveerud avanevad Ida-Ukraina luuletajate Ljubov Jakimtšuki ja Serhi Žadani vabade värssidega (Maarja Kangro tõlkes). Lauri Sommeri essee “Rita” kõneleb filminäitlejast Margarita Terehhovast, tema suhetest Andrei Tarkovskiga ning rollist Viljandis ülesvõetud filmis “Ainult hulludele”. AKNA rubriigis käsitleb Masha Gessen, kuidas ja miks venelased surevad. Ta arvab, et lootuse puudumisse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming