VVV:Mõned duublid surmast

Vaapo Vaher

 

Jessas, kui palju sõlmi mahub mõne inimese saatusesse. Surmasõlmi. Siiani arvati, et kunagine imetletud lastefilmide re?issöör Margarita Barskaja hüppas viienda korruse aknast alla kurikuulsal 1937. aastal. Nüüd ilmneb, et ta paiskas end vastu kive alles kolm aastat hiljem. Sest elul oli talle veel üks kurnav saatusesõlm tagavaraks. Ja see tuli läbida. Ent kuidas said need kolm liigaastat jääda kõigile biograafidele märkamata? Võtab tummaks, isegi kui arvestada, et lugu juhtus stalinistlikus Venes.

Barskaja sünniaasta suhtes ollakse aga üksmeelsed ? 1903. Paigaks kuum ja räpane Bakuu. Ka inimloomuse räpasus sai plikale selgeks, kui ta isa lasi perekonna juurest varvast, jättes kübarategijast naise koos kolme lapsega poolnälga. Jälestus pagejast isa vastu oli tüdrukus nii suur, et kui, passi sai, muutis ta isanime. Ent igal pahal on ka helged küljed: ema oli sunnitud pärast mehe hajumist tuba välja laenutama, sinna asusid elama suvitavad või gastrollivad näitlejad ja nõnda kasvas Margarita lõbusate lavakunstnike keskel.

Ime siis, et kaela kandma hakates tormas tüdruk teatrikooli ja lõpetas selle hiilgavalt. Kolm teatrit korraga kutsusid teda püüne peale, impulsiivne Margarita valis üllalt bol?evistliku nimega näitemaja Punane Tõrvik. Kord, kui Odessas külalisetendusi anti, tegi sealne ?kinovabrik? Barskajale ettepaneku tulla tööle stuudiosse. Margarita soostus hoobilt, sest Odessa Kinovabrikus valitses tollane vene filmi suurnimi, näitleja, re?issöör ning naistemees Pjotr T?ardõnin.

Margarita polnud faktuurilt küll klassikaline iludus, kuid kütkestav. Üks kaasaegne iseloomustas teda: ?Keskmist kasvu, pahmakas tumedaid lokke, sihtivad silmad, tundlik suu, mõistus, temperament, täiesti ebanaiselik huumor?. Tüdrukust veerand sajandit vanem T?ardõnin oli pimestatud ja järgnes kuus aastat kirevat ning töökat kooselu. T?ardõnin, ?vene boheemi üks eredamaid isiksusi?, korraldas Margaritale nende aastatega tõelise kinokooli. Naine oli üheteistkümnes filmis mehe abire?issöör, mängis mitmes näitlejana kaasa. Margaritasse sigis spetsiifiline himu teha lastefilmi ja tema pealekäimisel vändati ?Tarass ?evt?enkost? (1925) ka lastevariant.

Siis oli õpiaeg läbi, nii armastuses kui filmitöös, abielupaar lahutas ja Barskaja tormles Moskvasse. Pärast mõningaid loomingulisi ekslemisi paiskas ta paberile lastefilmi stsenaariumi ?Katkised saapad? ja asus seda ka lavastama. Filmi tegevus kulges mingis abstraktses lääneriigis, tegelikult üsna tuntavalt Hitleri-eelsel Saksamaal, ja võtteplatsile kutsuti konsultant Saksa asjus, tuntud poliitiline figuur Karl Radek. See oli rängalt saatuslik kohtumine. Barskajast sai abielus Radeki enam-vähem legaalne armuke, mis ei jäänud märkamata t?ekistidele, kelle kahtlustavad kullisilmad üha enam Radekisse süüvisid.

?Katkistest saabastest? (1933) kujunes aga linatöö, mis vaimustas Gorkit, Zo?t?enkot, Ole?at, ?klovskit, väljamaalt saatis kiidusõna ilmakuulus Asta Nielsen. Ja kui 1935. aastal korraldati Gorki suvilas nõukogude kineastide kohtumine Romain Rolland?iga, jahvatas erutunud lihtsameelne prantslane aina Barskaja filmist.

Õhinaga asus Margarita uue töö kallale.  Lastefilm ?Isa ja poeg? sai aastal 1936 peaaegu küpseks, kui äkki töö järsult katkestati. Kinoloolased on heietanud, et film oli liialt julgelt realistlik, ent toppamise peamine põhjus oli ikkagi Radek. T?ekistliku loogika järgi sai rahvavaenlase armuke toota vaid vaenulikku produktsiooni. Barskaja võeti kriitika otsetule alla, jäi tööta ja nälga. Just siis, 1937. aasta kevadel, viskus Barskaja biograafide arvates aknast välja. Ent tegelikult sukeldus ta toona hoopis veel ühte armumisse, seekord suhtesse pedagoogilise komissari Anton Makarenkoga.  Mehel oli just ilmunud jutustus ?Lipud tornidel? ja Barskaja kirjutas selle põhjal stsenaariumi. Säilinud on Makarenko kirjad kinobürokraatidele, milles ta seab ametnikud dilemma ette: kas ?Lippe? hakkab väntama Barskaja või üldse mitte keegi. Siis jõudis kätte 1. aprill 1939 ? Makarenkot tabas linnalähedases rongis surmav atakk. Barskaja oli taas üksi, vastakuti vaenujõududega. Ta lubas enda korterisse Makarenko kunagise kolooniakasvandiku, kellegi Tubini. See mees osutus lurjuseks. Margarita lootis tuge, ent sai türanni. Nüüd, 1940. aasta suvel, jõudis saatuse stsenaariumis tõepoolest kätte episood, kus Margarital tuli hüpata. Küllap ta hüppaski. Kui just annaalidest ei ilmu päevavalgele veel mõnd elu pikendanud surmasõlme.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming