20 iseseisvusaastat ja looduspärandi kaitse

Kaja Peterson

Eesti looduskaitse tähistas eelmisel aastal sajandat juubelit. 1910. aastal kaitse alla võetud Vaika saared Lääne-Saaremaal said täienduse alles 1924. aastal, kui võeti kaitse alla Tagamõisa puisniit ja metsakvartal Järvseljal. Esimese looduskaitseseaduseni jõuti kümmekond aastat hiljem (1935). 1957. aastal pandi alus neljale vanimale ja tuntumale kaitsealale Vilsandil, Matsalus, Nigulas ja Viidumäel. Nõukogude perioodil laiendati kaitsealade võrgustikku veelgi, suuri takistusi polnud, maa oli ju riigi oma. Kuid nii mastaapset kaitsealade  võrgustiku loomist kui 1990ndatel ja eriti veel Euroopa Liiduga liitumise eel 2000ndate alguses pole Eesti ajaloos varem olnud. Tänaseks on kaitstavate alade arv üle tuhande, näiteks loodusväärtuste poolest eriti rikkal Läänemaal moodustavad kaitstavad alad üle kolmandiku territooriumist.    

   

Ajuti tundub inimestele, et Eestis on kõik kaitse all. Tegelikult on Eestis kaitsealust maad 17,8% maismaast, millega oleme 27 ELi liikmesriigi seas alles 12. kohal (nt Sloveenias moodustavad kaitstavad alad 35%, Bulgaarias ligi 34%). Meie lähiajaloos on olnud kaks olulist poliitilist aspekti, mis on meie looduse säilimisele tublisti kaasa aidanud. Esiteks, nõukogudeaegne piiri- ja sõjaväealade suletus, mille tulemusena saime päranduseks laialdased, inimtegevusest  suhteliselt puutumata ranna- ja metsaalad. Teiseks, liitumine ELiga, mille tulemusena täienes meie loodusväärtuste varasalv uute aladega ja täiustus kaitse sisu sootuks tõhusamate meetmetega, kui oldi harjunud (võtame või Euroopa Kohtu kaasused). Seni olid alade ja liikide kaitse alla võtmise motiivid paljuski esteetilist laadi (maastik, kena vaade, põlispuu, rändrahn jt) või lähtuti Eestile omaste liikide säilitamise kaalutlusest. Nüüd said kohati olulisemakski  rahvusvahelised kriteeriumid: Euroopas ohustatud liigid ja kooslused, kes Eestis tihti polegi nii ohustatud. Uuendada tuli ka looduskaitse senist kontseptsiooni – senisele eelkõige liigi ja tema elupaiga kaitsele suunatud tegevusele lisandus ka koosluste kaitse vajadus. Tänaseks on juba kindlalt juurdunud arusaam, et ka rannaniit või loopealne kui omaette elustikukooslus on tervikuna kaitsmist väärt.   

Vaadates tagasi viimasele 20 aastale, võime oma suhteliselt loodusliku elukeskkonna üle uhked olla. Maa erastamise ja kaitsealade loomise käigus on meie rannad jäänud suuresti siiski täis ehitamata, meie looduse olulisemad väärtused on kaitse alla võetud ja need alad, mis inimest taluvad, ka külastajale juurdepääsetavateks tehtud. Mõelgem või kümnetele tähistatud matkaradadele, laudteedele, linnuja  muudele vaatetornidele rabas, metsas, mere ääres, järvede kallastel, lõkke- ja puhkekohtadele, kuhu loodusest huvitatu on teretulnud. Ei ole palju riike Euroopas, kus inimestel on elamiseks nii palju ruumi (30 in/km2; vrdl Holland 412in/km2 ja Taani 130in/km2) ja ka ruumi minna loodusesse, mere äärde, metsa või rappa, kus ei pruugi kohata teist inimest. Sotsiaal-majanduslikud muutused on ent kaasa toonud maapiirkondade põliselanike vähenemise või lausa kadumise, põlistalude rahva suveelanikega asendumise. Suveelanike huviorbiidis on looduskaunid paigad, eelkõige muidugi kaitsealad, mere-, järve- või jõe ääres ja maja võiks asuda otse veepiiril, saarel, laiul. Põlis- ja suveelanike kooslus, nagu taimede ja loomade koosluski, vajab aega, et harjuda ja õppida teineteist usaldama.         

Harjumist ja usaldust on vaja ka looduskaitsjate ja kohalike elanike vahel. Riigiametnike pingutused ja riigi rahalised võimalused jäävad alla, kui neid jõupingutusi ei toeta kohalikud, vabaühendused, ettevõtjad või ühiskond laiemalt. Tänapäevane looduskaitseline tegevus ei piirdu ammu enam valitsuse tegevusega, vaid see toimub koostöös paljudega, eelkõige kohalike omavalitsuste ja maaomanikega. Selleks on vaja looduskaitseametnikke,  kes ühelt poolt pädevate ekspertidena, teiselt poolt hea suhtlemisoskusega ametnikena oskavad kaasata inimesi loodusväärtusi kaitsma ja säilitama. Tänane ametnike suhtlemine kodanikega kipub jääma kirjavahetuse ja paragrahvide väljavõtete tasemele, mida soosib digiajastu elektrooniline suhtlusviis, mille tulemusena kaugenetakse kodanikust veelgi. Kuid looduse kaitse ei saa püsida vaid projektidel, vaja on riiklikku süsteemi. Viimase 20  aasta jooksul tehtud korduvad jõupingutused kehtestada looduskaitse arengukava on seni jooksnud liiva. Nüüd, kui saame oma tulevikule vaadata veidi rahulikumalt, kuivõrd paljud kiireloomulised asjad on juba töös või ellu viidud (kas või kaitsealade võrgustiku moodustamine), võime süvenenult ja kaalutletult võtta taas käsile looduskaitse arengukava koostamine, et leppida kokku miljonite aastate kestel kujunenud looduspärandi säilitamise parim  korraldus.   

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming