2007. aastal üritasid kõik parteid möödasõitu vasakult

Mihkel Solvak

Kui Reformierakond lubas Eesti viia viie rikkama riigi hulka, oli Eesti SKP per capita 66% ELi keskmisest. 2009. aastal on see näitaja 63% ehk mahajäämus on veelgi suurem.        2007. aasta riigikogu valimiskampaanias oli erakondadevahelisi konflikte varasemast vähem. On raske üksteisele midagi tõsiselt ette heita, kui majanduskasv on kohati kahekohaline ja riigi elujärg pidevalt paraneb. Soov vastaspoolt mustata väheneb, kui on näha, et vahendeid, mida valijatele jagada, jätkub kõikidele. Kahe suurima võistleja Kesk- ja Reformierakonna põhiloosungis korrati lausa kahte sõna, üks ütles „parem palk kõigile” teine „rikas riik, parem palk”. Valimiskampaania sisuks oli rohkem raha kõigile. Reform lubas seda jätkuva tulumaksu alandamise kaudu, Keskerakond muu hulgas avaliku sektori palkade mitmekordistamine toel. Reformierakond lubas tõsta keskmise pensioni kahekordseks, Keskerakond 50%-ni keskmisest  palgast. Tuntud klišee kohaselt kipuvad vasakpoolsed kulutama riigi raha rohkem ja parempoolsed vähem. Eelmistel valimistel üritasid retoorilist möödasõitu vasakult poolt siiski kõik. Ka 2007. aasta uued tulijad rohelised hüppasid sellele reele ja pakkusid välja maksumuutusi, mis oleksid suurendanud  nominaalset brutopalka, kuigi reaalne sissetulek poleks muutunud, sest rohkem pidanuks tasuma ka makse. Rahandusministeerium tegi enne valimisi analüüsi, kus hinnati Keskerakonna lubaduste elluviimise hinnaks 174, sotsidel 128, Reformierakonnal 112, Rahvaliidul 111, IRLil 108 ja rohelistel 41 miljardit krooni.1 Suurim osa kulutustest plaaniti teha sotsiaalvallas.     

Õnn oli rahas       

Eesti erakonnad on põhimõttel „kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja” teinud  tavaks koristada varasemate kampaaniate programmid oma kodulehtedelt. Meenub, et loosungite tasemel olid kaks praegust valitsuserakonda 2007. aastal natuke erineva aktsendiga. Kui Reformierakonna ülaltoodud põhiloosung räägib iseenda eest, siis IRL püüdis oma „õnn ei ole rahas” hüüdlause ja perepoliitika rõhutamisega eristuda teiste puht materiaalsetest kampaaniatest. Kuid retoorika taga olid siiski ideed, mille sajamiljardilist hinnasilti  vaadates on selge, et rahatu õnn ei olnud see, mida propageerida sooviti. Sisuliselt oli tegemist ikkagi samasuguse külluslike toetuste ja maksuvabaduste lubamisega, alates noorte õpetajate stardirahast 200 000 (maksuvaba) krooni ulatuses, lõpetades laste arvuga seotud tulumaksuvabastustega. Eristuda üritasid 2007. aastal ka kaks aastat hiljem mais valitsusest lahkunud sotsid oma „JOKK jätta” kampaaniaga, mis lähemal uurimisel taandus  samasuguseks mõõdutundetuks rahajagamise lubamiseks. Opositsiooni taandunud erakonnale ei saa ette heita, et nad ei viinud ellu oma 128miljardilist programmi, kuid Tallinna linnavalitsuses on nad siiski suutnud muutuda oma täiesti tasuta täidetava loosungi kurvaks karikatuuriks.   

Ilmselt on siiani kõige laiemalt meeles (ja naeruvääristatud) lubadus teha Eesti üheks viiest Euroopa rikkamast riigist. Reformierakonna poolt selle mõtte väljakäimise ajal oli  Eesti SKP per capita 66% ELi keskmisest (2006. aastal, korrigeeritud ostujõu indeksiga)2, mis näitab, kui ebareaalne oli see ka väga pikas ajaperspektiivis. Majanduskriis on aga lõplikult selgeks teinud, kui liikuv ja kauge on tegelikult see märklaud, sest 2009. aasta andmete alusel on see näitaja 63%3 ehk suhteline mahajäämus on kasvanud. Kukkunud on ka teised, aga meie natuke rohkem. Kriis tõi välja, et valimislubaduste tagant puudus lisandus „juhul kui  majandus kasvab edasi vähemalt 10% ja riigieelarve kahekordistub keskmiselt viie aasta jooksul ehk suureneb vähemalt veerandi võrra aastas”. 

Seepärast ei ole ka mõtet erakondadele teha konkreetseid etteheiteid täitmata lubaduste kohta, sest esmapilgul vääramatu jõu vastu ei saa, vaid mõistlik oleks rääkida, nagu Sirbi toimetaja arvas, lubatu vaimust. See vaim seisnes üldistades vastutustundetu riikliku kulutamise propageerimises olukorras, kus  eramajapidamistes oldi selliselt juba paar aastat käitunud. 

Koalitsioonileppe (vt www.valitsus.ee) sõlmimise ajaks oli kampaania lõppenud, mis võimaldanuks ehk pisut kainemalt lubatu ja olemasolevate vahendite vahekorda hinnata. Ent lepe oli siiski selgelt kampaania vaimust kantud ja sisaldab hulgaliselt väga detailseid plaane, alates energia- ja infrastruktuuriprojektidest  ning lõpetades hambaraviga. Olulisima punktina on seal välja toodud pere- ja rahvuspoliitika ehk kõrgem iive, pikem eluiga ja kõrgem elukvaliteet. Selle saavutamiseks nähti ette vanemahüvitise saamise perioodi pikendamist, lastele huvitegevuseks ringiraha kehtestamist, kolmanda ja neljanda lapse sünni puhul suuremat vanemahüvitist jne. Vanemahüvitise perioodi on ka reaalselt pikendatud ning suurendatud ka selle minimaalset ja maksimaalset summat. Samuti on suurendatud teatud peretoetusi nagu ka elatisabi. Koalitsioonileppesse jõudnud Reformierakonna pensionide kahekordistamise lubadus sellisel kujul küll rakendunud pole, kuid on muudetud pensionide indekseerimise  korda viisil, mis tagab pensionide kiirema tõusu. Kuid juba aasta pärast koalitsioonilepingu sõlmimist oli majanduslik reaalsus hoopis teine ja lepingu paljude punktide elluviimine lükati edasi, vähendati mahtu või on need üldse päevakorrast maha võetud. Sama on juhtunud ka ülejäänud valdkondadega. Koalitsioonilepet on täidetud valikuliselt. Teatud prioriteedid, näiteks euro kasutuselevõtt, on tulnud teiste lepingupunktide  nagu käibemaksumäära mittemuutmine, arvelt. Ei ole veel ühtegi koalitsioonilepet Eestis senini täielikult täidetud ega juhtu seda ka edaspidi. Leppes pole võimalik sõrmega järge ajada, sest majanduslik reaalsus on radikaalselt muutunud. Need osad, mis olid kantud kampaanias domineerinud üliheldest toetuste jagamise vaimust, on ellu viidud väiksemas mahus kui need, mis nii otseseid riigieelarve kulusid kaasa ei too. Viimaste seast lubas lepe  näiteks tööturu suuremat paindlikkust ja seda on ka töölepinguseaduse muutmisega tehtud. Samas lubati seda teha koostöös tööturu osapooltega, kuid 2008. aasta lõpuks selgus, et parlamenti jõudnud eelnõu erineb sellest, mis oli varem tööandjate ja ametiühingutega kokku lepitud, ja viimased protestisid valjuhäälselt.   

Turg teatud kaupade puhul ei toimi     

Selliseid kohti, kus teatud asjad on suudetud ellu viia täielikult, mõned osaliselt ja mitmeid üldse mitte või käitutud suisa vastupidi, leiab sellest leppest igaüks. Ilmselt just selles osas on valitsuserakonnad ka iseenda pantvangiks osutunud. Väga mahuka (ligi 8000 sõna) ja  detailse leppega tekitati paratamatult olukord, kus kõike täita ei õnnestunud. Nii tekkis sunnitud amneesia: ühel hetkel sai propageerida ideid, mille maht ületas tol ajal riigieelarvet mitu korda, ning siis mängiti eelarve tasakaalu põhiseadusesse kirjutamise ideega.     

Nii jääbki mulje, et mõeldakse pigem lühikeste, üht valimistsüklit hõlmavate poliitikainstrumentide abil, mille sisuks kipub reeglina olema kellelegi raha juurde lubamine. Kaugemate eesmärkide puhul ei saa lihtsalt näidata, kes ja kas üldse lühiajalises perspektiivis rahalist kasu saab, ning tekib majandusteoorias tuntud olukord, kus turg teatud kaupade puhul  ei toimi. Kiiret lühiajalist „kasu” (loe hääli) toovaid „kaupu” (loe toetusi ja/või maksusoodustusi mõnele sotsiaalsele grupile) pakutakse üle ja teatud pikemaajalist ja laiemalt jaotunud kasu toovaid kaupu (näiteks pikaajalised suured investeeringud haridusse) pakutakse vähem või tehakse seda puht retooriliselt. Eesti puhul võib selliseks näiteks tuua asjaolu et 1995. ja 2007. aastat ehk buumieelset ja viimast buumiaastat võrreldes on hariduskulutuste  osakaal SKTst vähenenud, mis tähendab, et kuluartikkel, millest lõikame kasu väga pikas perspektiivis, kasvas aeglasemas tempos kui meie kogujõukus. Sellise trendi osas ei ole me aga sugugi üksi.4   

2007. aasta kampaaniates ja samas võtmes kirjutatud Reformierakonna, IRLi ja SDE koalitsioonileppes saavutas otsese materiaalse kasu lubamine seninägematu ulatuse. Kuid ajaloo irooniana järgnes sellele SKT langus, mida  muidu täheldatakse vaid sõja ajal, mis varjas ära tõsiasja, et neid lubadusi ei saanud juba definitsiooni poolest täita. Vasakult möödakihutamisele on seega kahjuks jälle kõik teed avatud ja on selge, et nelja aasta pärast tagasi vaadates ilmneb, et sõitu takistas taas force majeure.   

1 Postimees 2. III 2007.

2 http://epp.eurostat.ec.europa.eu/tgm/table.do?t ab=table&init=1&plugin=1&language=en&pcode=t sieb010

3 Ibid. 

4 http://www.oecd.org/dataoecd/45/39/45926093. pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming