2011. aasta protestilainetusest demokraatliku utoopiani

Martin Mölder

Kui kunagi tähendasid valitud esindajad ja üldine valimisõigus sammu progressiivsema ja avatuma ühiskonna suunas, siis praeguseks on sest saanud mehhanism, mis hoiab inimesed poliitikast eemal. Michael Hardt Antonio Negri, Declaration. Perseus Books Group. Kindle Edition, 2012. Tuneesia, Egiptus, Liibüa, Jeemen, Bahrein, Süüria, Alžeeria, New York, Tel Aviv, Madrid, London, Ateena jne. 2010. aasta lõppes ja 2011. aasta algas protestilainetustega Lähis-Idas ja seejärel mujal maailmas, kohati kestavad need senini. Kuigi meediatähelepanu on paratamatult vaibunud, üldsuse teadvusesse nende taustaks olnud problemaatika vaevalt et üldse jõudis ning fundamentaalsed muutused jäid enamasti saavutamata, ei tohiks toimunut ehk siiski nii kergelt ja kiiresti unustada. Tegemist on ehk märgiga, et tekkimas on üldine soov ja valmidus astuda tõsiselt välja kui mitte just õiglasema ühiskonna nimel, mida küll soovitakse, kuid ei osata väga täpselt ette kujutada, siis vähemalt kasvava ebaõigluse ja silmakirjalikkuse vastu tänapäeva ühiskonnas? Michael Hardt ja Antonio Negri on selle aasta kevadel kirjutanud lühikese, kuid kohati vägagi tabava ülevaate tänapäeva ühiskonna kriisidest mainitud protestide taustal ning nende potentsiaalist olla progressiivsete sotsiaalsete arengusuundade seemneks. Raamat on ilmunud formaadis, mis sobib nii mahult kui vormilt meie kaasaega. „Deklaratsioon” on ennekõike e-raamat (mida on võimalik soovi korral ka paberkujul tellida), mis on palju pikem kui tõsise ajakirja artikkel, kuid õhem kui täismahus raamat ning selle hind on just selline, mida on õiglane maksta elektroonilise väljaande eest – maksimaalselt mõni euro.

„Deklaratsioon” on tinglikult jaotatud kaheks: praeguse ühiskonna diagnoos ning utoopiline nägemus võimalikust tulevikuühiskonnast. Esimeses osas on raamatu panuseks nelja tänapäeva majanduslik-poliitilise keskkonna poolt loodud joone väljajoonistamine. Meie elu on „võlastatud” (the indebted), „meediastatud” (the mediatized), „turvastatud” (the securitized) ja „esindatud” (the represented) – raske on neis kirjeldustes mitte ära tunda iseennast ning inimesi enda ümber.

Võlastatud

Õppelaenud, kodulaenud, tarbimislaenud, päikeselaenud, kiirlaenud, krediitkaardid, järelmaksud jne. Võlgu olemine on tänapäeva ühiskonna paratamatus – teistmoodi lihtsalt ei oleks võimalik. Võlad tekivad kohe täiskasvanuks saades ning ilma üldse võlgu olemata ei ole võimalik ühiskonnas adekvaatselt hakkama saada. Me oleme sunnitud võlgu elama, et õppida, tarbida, perekond ja kodu luua, et lapsi kasvatada, et omada ühiskonnas staatust. Tegemist ei ole lihtsalt rahaga, mis tuleb tagasi maksta, vaid kontrolli- ja distsiplinaarmehhanismiga. Võlastatud on pidevalt ja piirjuhul valimatult sunnitud töötama, sest muidu võivad nad ilma jääda oma senisest elustandardist. Pole tähtis, kas töö meeldib või ei meeldi, kas palk on õiglane või ebaõiglane, kas töötajasse suhtutakse kui täisväärtuslikku inimesse või kui tüütusse ja rumalasse masinasse. Teiselt poolt kihutab reklaamitööstus võlastatuid üha rohkem tarbima üle oma võimaluste ning lükkab nad seega aina suurematesse võlgadesse. Keskseks suhteks on ühiskonnas saanud võlasuhe, piltlikult on 99% inimestest võlglased 1% ees. Võlglane ei ole enam vaba inimene – ta kuulub võlale.

Meediastatud

Facebook, Twitter, nutitelefonid, tahvelarvutid, internet, meilindus, Google+, MSN , Skype, 2G, 3G, 4G jne. Me elame keskkonnas, kus informatsiooni- ja suhtluskanalid meid pidevalt ümbritsevad, kus päev algab ja lõpeb internetis, kus peame pidevalt olema kättesaadavad. Igal sammul jagatakse informatsiooni enda kohta. Mobiiltelefoni välja lülitada on patt ning igale e-kirjale peab vastama kohe. Arvuti peab ka igaks juhuks puhates kaasas olema, et saaks tööd teha. Informatsiooni hulk, mida loome, levitame, vahendame ja tarbime, on kasvanud plahvatuslikult, kuid kvantiteedi suurenedes ei ole kvaliteet märkimisväärselt paranenud. Pildid armsatest kassidest ning oma hommikusöögist või uudised meediakuulsuste tühisest elust ei ole just see, mis ühiskonnas midagi parandab. Küsimus on just kvaliteedis selle avalikus või poliitilises mõttes. Asi pole mitte ainult sisus, vaid ka vormis. Selline suhtlus on vahendatud: edastatakse küll informatsiooni, kuid eraldatakse inimesed üksteisest. Me näeme värvilisi täppe ekraanidel, mis moodustavad sõnu või pilte. Selleks et poliitikas osaleda ja ennast ühiskonna liikmena tunda on oluline aga just vahetu kontakt. Ainult füüsiliselt koos olles ja näost näkku suheldes saavad inimesed aru, et nad on kollektiiv, kes paratamatult jagab oma elukeskkonda ja tulevikku ning peab selle üle otsuseid tegema. Ainult nii saab tekkida poliitikast võõrandatutel poliitiline subjektiivsus, mis on igasuguse demokraatliku ühiskonnakorralduse eeldus.

Turvastatud

Tapmised, õnnetused, röövimised, terrorism, katastroofid, mustad, valged, kollased, võõrad, kodutud, äärmuslased, usaldamatus, hirm, ebakindlus, töötus jne. Me elame maailmas, kus hirm on alati kohal. Alati on midagi, mida karta ja mille eest ennast kaitsta. Vaja on suurtes kogustes turvakaameraid, turvamehi, vanglaid, seadusi, relvi ja sõjaväge. Ennast tuleb sulgeda aiaga piiratud elamurajoonidesse ja teised tuleb sulgeda vanglatesse või mujale. Ja kuna me meediast ainult skandaalidest ja halvast kuuleme ja loemegi, siis on pidevalt tunne, et midagi võib juhtuda ka meiega. Olgugi et tõenäosus on peaaegu olematu. Me oleme valmis enda kohta igasuguse informatsiooni välja jagama ja laskma ennast igal sammul jälgida, lootes, et see suurendab turvalisust või teeb elu paremaks. Kuid ükskõik kui palju me laseme ennast turvata ja endal silma peal hoida, ei ole meil lootust rahu saada. Hirm halvab ning hoiab inimesed üksteisest eemal, kuna iga Teine võib alati olla ohtlik. Inimesed kardavad enda pärast nii väga, et ei soovi midagi avalikult teha või enda eest välja astuda.

Esindatud

Erakonnad, poliitikud, valimised, kampaaniad, populism, demagoogia, tühi jutt, lobi, korruptsioon, skandaalid jne. Kui kunagi olid valitud esindajad ja üldine valimisõigus samm progressiivsema, avatuma ja demokraatlikuma ühiskonna suunas, siis praegu on selline süsteem pigem mehhanism, mis hoiab inimesed poliitikast eemal. Poliitikud peavad vaid veenma inimesi enda poolt hääletama ning sealt edasi valitsevad nad enda või oma rahaliste toetajate soovide järgi. Jutt esindamisest või rahva tahte elluviimisest on odav, kuid efektiivne retoorika. Poliitikute kõige olemuslikum eesmärk on ennast taastoota. Kampaaniad on läinud nii kalliks, et ilma maksumaksja rahata või majandusliku eliidi toetuseta ei ole võimalik poliitikat teha. See pole juba ammu tavaliste inimeste mäng. Organisatsioonid, mis inimesi mingilgi viisil poliitikaga sidusid nagu näiteks ametiühingud, on kaotatud või kastreeritud. Meedia ei ole enam kanal, mis tagab demokraatias vajaliku infovoolu – pigem taastoodab see võlastatud, meediastatud ja turvastatud inimesi. Esindusdemokraatia on ilmselge oksüümoron.

Kriisist demokraatliku ühiskonnani

Kui tänapäeva maailma tõlgendus on suhteliselt äratuntav, siis raamatu ülejäänud osas püütakse vaadata tulevikku läbi paljuski naiiv-utopistliku prisma ning see tundub kohati üpriski elukauge ja ebareaalne. On selge, et demokraatlikum ja õiglasem ühiskond ei saa tulla kuskilt väljast, vaid peab paratamatult välja kasvama selle pinnalt, mis juba olemas.

Võlastatud võivad aru saada, et nende võlg ei ole midagi muud kui ebaõiglane kokkulepe. See on raha, mille majanduslik eliit on ühiskonnalt ühel hetkel ära võtnud ja mille kaudu ta proovib veel kord neilt nende loodud lisandväärtust kätte saada. Võlastatud võivad keelduda võlgu tagasi maksmast ning selles ei oleks midagi ebamoraalset. Vastupidi, lõhutakse rõhuvad ja orjastavad sotsiaalsed suhted ja see teeb võimalikuks uute ja demokraatlikumate tekke.

Meediastatud inimeste võimuses on lahti öelda apaatselt pidevas vahendatud informatsioonivoos olemisest ning taasavastada vahetu suhtlemise ja inimestevahelise otsese kontakti potentsiaal. Meedial on ka oma demokraatlik pool ning inimesed peavad valima, millal ja kuidas nad suhtluskanaleid kasutavad. Kui inimesed väljuvad oma eraldatud ja hirmu täis üksindusest ning avastavad koosolemises peituva julguse, saab minema pühkida turvastatud maailma kontrolli. Viimaks peavad inimesed keelduma esindatusest ning mõistma, et vaba ja demokraatlik ühiskond on võimalik üksnes siis, kui nad osalevad otseselt avaliku tähtsusega majanduslike ja poliitiliste otsuste tegemises. Demokraatia ei ole midagi, mis on loomulikult ja mitte midagi tegemata valmis, vaid seda tuleb pidevalt taasluua.

Autorid tunnistavad, et seda laadi muutused on pikk ja aeglane protsess. Kui majandus on struktureeritud ümber eraomandi ja selle laiendamise, mis laseb makrotasandil väga piiratud ringil selle pealt ja ülejäänute töö arvelt ülisuurt kasumit teenida, siis tulevikuühiskonda kujutavad nad ette ümber ühisvara mõiste koonduvana. Keskkond, loodus, aga ka informatsioon ja ühiskonna toimimiseks kesksed infrastruktuurid on meie kõigi ühine vara, mille erastamine või riigistamine oleks olemuslikult ebaeetiline. Need peavad olema kõigile ligipääsetavad ning jätkusuutlikult majandatud. Ühisvara tähendab demokraatiat – kõigi asjasse puutuvate inimeste ühist vastutust ja kontrolli nende ressursside majandamise ja kasutamise üle.

Üleminek eraomandikeskselt majanduselt ühisvarakesksele majandusele võib tunduda kui midagi väga vastumeelselt ja arusaamatut, kuna paljud praegused alusväärtused on ideoloogiliselt seadistatud vastupidiselt. Ühisvara tähtsustamine ei tähenda autorite arvates aga seda, et inimesed peavad loobuma eraomandist, vaid et ühiskondlikult tähtsad ressursid ei ole antud väheste kontrolli alla selleks, et nood saaksid seeläbi ühiskonnas laiemalt loodud rikkuse oma valdusesse koondada. Kultuur ja teadmised, vesi, elusloodus ja kõik muu inimeste loodu, mis on vajalik kogu ühiskonnale, peaks olema majandatud kestvalt ja ligipääsetavalt kõigile.

Usk, et eraomand ühiskondlikult tähtsates valdkondades on ilmtingimata kõige parem lahendus ja et see annab ühiskonnas kõige parema tulemuse, on aga pime ja tugev. Selleks, et saaks võimalikuks autorite ettekujutus õiglasemast ja demokraatlikumast ühiskonnast, peaks ennekõike just see usk kaduma. Küllap siis tunduks tootmise ja tarbimise ühiskonna huvides korraldamine, mis praegu näib täiesti kujuteldamatu, loomulikum ja hädavajalikum.

Kindlasti on võimalik seda kõike ette kujutada, kuid on raske mõista, kuidas see reaalselt võiks juhtuda. Väärtused ning võimustruktuurid, mis hoiavad tänapäeva ühiskonda koos, tunduvad praegu olevat veel liiga tugevad, et oleks võimalik näha nende lagunemist või suurema ulatusega vastuhakku neile. Võime ju mõelda viimase aasta-kahe protestidest kui algest, kus vaevumärgatavana selline potentsiaal võis olla, kuid tuleb siiski meeles pidada, et tegu ei olnud 99% protestiga 1% vastu, nagu osa protestijaid seda esitas, vaid pigem 1% protestiga 1% vastu. 98% inimestest puudub impulss domineeriva 1% vastu seista ning nad pigem teevad kõik endast oleneva, et 1% kontrolli all süsteemiga kohaneda ning nende reeglite järgi leida endale enam-vähem mugav koht ühiskonnas.

Samuti tundub autorite arusaam inimloomusest ja selle potentsiaalist kohati liiga optimistlik. Demokraatia, mis nende meelest saab olla üksnes kõikjale ulatuv otsedemokraatia, nõuab inimestelt paratamatult väga palju aega ja teadmisi. Seda eriti tänapäeva äärmiselt keeruka ühiskonnakorralduse puhul. On mõeldav, et poolagraarses külakestest ja väikestest linnakestest koosnevas ühiskonnas tulevad inimesed kokku ning otsustavad vahetult, kuidas ühiskonnaelu korraldada. Kuid tänapäeva keeruka kõrgtehnoloogilise infrastruktuuriga miljonilinnade ja miljardiühiskondade peale mõeldes ei tundu reaalne, et inimeste enamik suudab omandada piisavad teadmised ja motivatsiooni adekvaatsete otsuste tegemiseks, isegi kui see võimalus neil olemas oleks. Näib, et otsedemokraatiaga peaks kaasnema ka praegusest palju lihtsam ühiskonnakorraldus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming