Post-sõnastik 17: fragment, fragmentaarsus

Janek Kraavi

XX sajandi teise poole kriitiline diskursus revideerib ka selliseid mõisteid nagu „terviklikkus”, „süsteem”, „universaalsus”, „homogeensus”. Need kõikehõlmavust ja totaalsust tähistavad sõnad asenduvad tasapisi mõistetega „erinevus”, „heterogeensus”, „jälg” jne. Ja muu hulgas hakkab filosoofilisema sisuga esteetika kirjeldustes järjest enam korduma ka epiteet „fragmentaarne”. Sellest omamoodi isegi ajajärgu vaimsust kokkuvõtvast sõnast kujuneb lähimineviku kultuurilise situatsiooni ühik, kunstilise väljenduse meetod, poeetika element.

Fragmendi ja fragmentaarsuse idee ulatub siiski kaugemale ajalukku. Klassikaline fragmendi definitsioon kujuneb muidugi traditsioonilise terviklikkusefilosoofia raames, kus nõnda tähistatakse lagunenud või purustatud tervikust säilinud tükikest. Fragmendi negatiivne tähendusväli seostub puuduva terviklikkusega ja süsteemi lagunemisega, hilisemal ajal ka vastuhakuga süsteemile. Alles nt romantismi ja eri modernismivoolude teistmoodi reaalsuse kontseptsioon tõstab fragmendi kaudu loodava katkendlikkuse poeetika kultuuriliselt tähenduslikumale positsioonile.

Mitmete romantismiajastu kirjanike puhul ei tähendanud fragmendi kasutamine veel vastuhakku domineerivale süsteemile, vaid see kätkes endas avatud süsteemi võimalust, mida sai seostada ka teatud kõrgema terviklikkuse ideega. Näiteks võib teose lugeja olla küll rahulolematu ja mitte leppida osakesega tervikust, kuid see julgustab teda ometi mõtlema lõpetamata teema üle ja kujutlema erinevaid võimalusi puuduva terviklikkuse taasloomiseks. Fragmenti iseloomustav tähenduslik varjatus, paradoksaalsus ja lõpetamatus jätab lugejale võimaluse mõtestada dialektilise protsessi raamides nt sedasama lõpmatuse ideed (religioon, eksistents vms).¹ Kuid siiski rõhutavad nii romantikud kui modernistid sellisel moel fragmente ümbritseva suure süsteemi olemasolu ja vajalikkust.

Romantismi mõjutustega on põhimõtteliselt ka Walter Benjamini fragmendikäsitlus. Marek Tamm kirjutab eestikeelse Benjamini kogumiku saatesõnas: „Ainult fragment suudab tänu oma lõpetamatusele püüda kinni midagi sellest otsatust tõelusest, mis läheb süsteemsetes käsitlustes püüdmatult kaotsi. Benjamini looming koosnebki suures osas fragmentidest, sest isegi tema pikemad esseed ja vähesed raamatud on laadilt fragmentaarsed, need ei lüki argumente ühe mõttelõnga otsa, vaid pigem hüppavad ühelt kujundilt või mõistelt teisele.”² Kuid tema modernsuse ja modernismi sündi kirjeldavat loomingut on respekteerinud ka lugematu hulk sajandi teise poole postmodernistlikke filosoofe ja kunstnikke. Fragmentaarsuse kontekstis on vahest enam huvi pakkunud Benjamini lõpetamata jäänud suurteos „Pariisi passaažid”, kus moodsa linnainimese kujunemise lugu uuritakse väikeste detailikogumite kaudu. Aknaraami kaunistused, osake ajalehe järjejutust või detail garderoobist elustavad XIX sajandi Pariisi meeleolusid ja argipäevaseid hetki ülalosutatud fragmendiloogikast lähtuvalt.

Edaspidi rõhutataksegi poststrukturalistliku käsitluslaadi ja sellest lähtuva kriitika puhul fragmendi mõiste asemel pigem fragmentaarsuse ideed. Näiteks Maurice
Blanchot’ 1960. aastate radikaalne pilk fragmendile ei lase seda enam näha mingi keskme peegeldajana või terviksüsteemi esindajana. Fragmendid moodustavad iseseisva suhtevõrgustiku, kus osasid eraldavad tühikud (katkestused, puuduolek, vaikus jms) saavutavad tähendust loova positsiooni. Kuna sellisel tekstil puudub igasugune kokkupuude kunagiste arusaamadega nt religioosselt mõistetud tervikust, siis avab fragmentaarsus olemuslikult täiesti teistsuguse tunnetusliku ja ideelise skaala. Kõige tuntumad seda meetodit järgivad teoreetilised tekstid pärinevad ilmselt Roland Barthes’i sulest (nt „Tekstimõnu” jt).

Uuemad poeetikakäsitlused seostavad fragmentaarsuse muu hulgas intertekstuaalsusega, mille järgi tekste määratletakse kui avatud fragmentide kogumeid, mis viitavad teistele tekstidele ja fragmentidele. Tekst ei ole eneseküllane suurus, vaid nähtamatuid jutumärke täis tsitaatide jada, mis mõrandab kunstiteose autonoomsuse illusiooni. Fragmentaarsuse järgimine viib erinevate vormistuslike tulemusteni, millest vist kõige tuntum on kollaaž, kus tuleb väga teravalt esile üht fragmenti teisega siduv erinevuse ideoloogia. Näiteks väga paljudel juhtudel domineerib fragmentaarsete suhete võrgustikku paroodiline efekt; teisel puhul võib osakeste-vaheliste suhete põhijoon tekitada paranoilise või hallutsinatsiooni meenutava atmosfääri. Tunnetusliku terviklikkuse allkeelelisteks fragmentideks lagunemist demonstreerib efektselt nt Hasso Krulli raamat „Luuletused 1987–1991” (1993). Olulist rolli fragmentaarse poeetika kujunemisloos mängib ilmselt ka aleatoorika põhimõtete kasutuselevõtmine avangardmuusikas (John Cage jt).

Postmodernistliku fragmentaarsuse aluseks võib olla ka skepsis ja kõhklused tegelikkuse kõikehõlmava (keelelise) representatsiooni võimalikkuses. Keeruline poliitiline areng ja selle ilmingute kallutatud kajastamine uute visuaalsete meediumide (televisioon, film, video) kaudu sunnib ka nt kirjanikke oma väljendusvahendeid ja tehnikaid revideerima. Eriti paistavad uute meetodite kasutamisel silma kuuekümnendatel debüteerinud ameerika postmodernistlikud kirjanikud (K. Vonnegut, J. Barth, D. Barthelme jt), kes kasutavad fragmentaarsust nn metafiktsionaalsete narratiivide põhilise poeetikavõttena. „Fragmendid oma ainus vorm, mida ma usaldan”, kommenteerib Donald Barthelme lühipala „Näed sa kuud?” minajutustaja. Fragmentide rea sulatamine tervikuks võib seega olla ka teksti üks teemadest, mis laiemalt peaks selgitama üldisi raskusi fragmentideks lõhutud maailma mõtestamisel. Seepärast pole ka üllatav, et fragmentaarse proosa poeetika lähtub teinekord ka kõigile tuntud pusle põhimõttest. Kuigi „tükimängu” eesmärk on lõpuks kõik pildiosakesed tervikkujutiseks koondada, ei pruugi see teinekord õnnestuda. Traditsioonilise narratiivi seisukohast valesti kokku pandud jutustuses jääbki lõpuks ikka domineerima fragmentide enda tähendus ja võimalikud uued suhted, mitte etteantud ja valmismõeldud süsteem. Nii võib eriti pikemates tekstides olla fragmentaarsuse potentsiaalseks omaduseks ka arusaamatusest tekkiva mõistatuse olemasolu: mis juhtus? mis üleüldse toimub? Näiteks Jüri Ehlvesti pikemad proosatekstid esindavad seda äpardunud pusle kontseptsiooni äärmiselt mõjuvalt nii vormiliselt kui sisuliselt.