Ristsete aeg on käes

Kaarel Tarand

Vahel tundub, et me ühiskond elab korraga mitmes sajandis. Ühes servas lahendavad keelekorraldajad ja registriametnikud juba poolteist sajandit tagasi maal omaks võetud uue kirjaviisi rakendamise jääkprobleeme. Nimelt on selgunud, et tuhandete talude nimekuju on registrites veel vanas kirjaviisis ning omavalitsustel on kohustus need ajakohastada. Mõnel juhul on see tekitanud pahameelt ja vastuseisu, nii et teemat võttis kommenteerida ka president ise.Üldprintsiibina on aja ja (keele) arenguga kaasaskäimine mõistlik, kuid sama mõistlik on jätta vabal maal ruumi armsatele ja ohututele eranditele. Kohanimede kõrval on ju ka hulgi perenimesid, mis säilitanud nimede panemise aegse kuju ja praeguse tarvitaja silmis sageli algse (mis sest, et saksa pandud) tähenduse kaotanud. Kui näiteks riik üritaks kõik Karrod mingi aadressbüroo andmebaasi ilu pärast jõuga Karudeks teha, tõuseks pahandus taevani. Siiski on inimene ka väga kohanemisvõimeline loom ja meie suvepealinnast pole enam ammu kuulda protestihääli selle üle, et nende kodulinna nimi Pärnuks kirjutatakse ilusa Perno asemel, nagu see oli õndsa Jannseni päevil.

Talunimede muutmise pooldajad viitavad ka tehnoloogilistele põhjustele. Kui paarkümmend aastat tagasi hakkasid me maad koloniseerima personaalarvutid, levis lehetoimetustes ja kirjastustes ruttu veendumus, et „katusega tähti ei ole ega tule”. Peagi kadusid kirjapildist (õnneks mitte ametlikust normist) š ja ž, asendudes sh ja zh-ga. Õnneks ajutiselt, sest enne kui uus tava normiks oleks saanud, tegi tehnoloogia järgmise hüppe. Nüüd on täpitähed jõudnud veebi domeeninimedessegi ja me ei pea enam nuputama, millega võiks asendada oma alfabeedi lõpuosa.
Õnneks või õnnetuseks tegutsevad samal ajal, kui keelekorraldajad tükati alles ärkamisajas müttavad, uued leidlikud nimepanijad, kes hoolitsevad selle eest, et ka sajandite pärast nimeküsimus avalikust päevakorrast ei kaoks. Raudteelased on alati olnud kirjaoskaja rahvas. Juba XIX sajandi lõpupäevil sai Karl August Hindrey endale pseudonüümi raudtee ülesõidukohalt, kus seisis teade „Hoia ronk”.
Nüüd tulid ühel ilusal päeval kokku toidu­ainete tehnoloog, väikelaeva kapten, masinaehitaja ja avalik haldaja – nagu on Elektriraudtee haigusloos hiljaaegu kirjutanud Hardo Aasmäe –
ning avastasid, et nende firma nimi ja tegevus ei ole enam kooskõlas, mistõttu peab see ka uue nime saama. Nimelt hakkavad ettevõtte rongid järgmisest aastast sõitma tunduvalt kaugemale kui senised lõppjaamad Aegviidus ja Riisiperes. Peakontorist vaadates paistavad uute unistuste kauged kohad Tartu ja Viljandi peaaegu välismaana. Pole siis ka ime, et uue firmanime otsingul keskendusid juhid sellele, et nimel oleks ka rahvusvahelist kõlapinda. Nad ise on öelnud, et nimemuutmise vajadus on Elektriraudteel olnud päevakorral juba terve kümnendi, ajast, mil reisijate vedu rööpaomaniku tegevusest lahutati. Järelikult on kaalumiseks olnud aega, nagu ka võimalusi viia läbi avalikke võistlusi parima tulemuse saavutamiseks. Ja tulemus ongi käes, teisipäeval kuulutati uueks nimeks välja Elron.
Kiirkommentaatoritele meenusid seda jama lugedes muidugi kohe nii Tolkeini Elrond viimasest lahkest majast enne Hallmägesid kui ka kümnend tagasi globaalselt autu ja korruptiivse äri sümbolnimeks saanud USA energiakompanii Enron. Guugeldajad leidsid kiiresti üles ka meie raudteelaste Iisraelis registreeritud nimekaimu, kõrgtehnoloogiale ja innovatsioonile keskendunud valdusfirma Elron (www.elron.com), mis asutatud juba üle 50 aasta tagasi. Tõsi, kuni see ettevõte end Eestis kehtestada ei soovi, pole nime kattuvus probleem. Probleem on mujal.
Võimalik, et lihtsameelsed raudteejuhid on läinud mingi õhumüüja, turunduskelmi ohvriks. Seda, et avalikus sektoris kõik katsetused uute „visuaalsete identiteetidega” pigem ikka viltu kui otse lähevad, peab vist pidama aga moodsa Eesti paratamatuseks. Kuigi inimesel on aina keerulisem aru saada ja meeles pidada, mille eest talle arveid saadavad Elion, Elisa, Elering või nüüd siis ka Elron, ei jäta ta sellegipoolest tarvitamata side-, energia- ega transporditeenust. Vaevalt et kellelgi tulevikus rongisõit pelgalt seetõttu tegemata jääks, et ettevõtte nimi rongi mootoritüübi kohta valeinfot annab.
Umbes sama käib argumentatsiooni kohta, nagu ei leiaks välismaalane teenust üles, kui ta ettevõtte nimest-logost teenuse sisu välja ei loe. Näiteks väga palju välismaalasi võõrustavas Belgias on kohaliku reisijateveo ettevõtte nimi NMBS/SNCB – täiesti arusaamatu ja hääldamatu tähekombinatsioon. Kuid isegi keskmisest juhmim eestlane leiab sealmaal hõlpsasti üles nii raudteejaamad kui ka reisirongid. Lätis veab raudteel reisijaid Pasažieru Vilciens. Kuna ettevõtte nimi midagi ühes keeles tähendab, siis on seda lihtne tõlkida (lätlaste ettevõte on inglise keeles Passenger Train ja võiks eesti keeles olla Reisirong). Pole põhjust, miks meiegi ei võiks seda ilusat nime kasutada, eriti, et lühendi RR võimalik enesele nõudja rahvarinne on eksistentsi igaveseks lõpetanud.
Narr püüd end välismaalastele omade arvelt arusaadavaks teha on kas kadaklik või lömitav, väärikusepuudega tegevus. Aga see läheb läbi. Neil vähestel kordadel, kui kelleltki tõesti mõni argumenteeritud ja jumekas ettepanek rahvusvahelise riigiturunduse vallas on tulnud – näiteks kui tosin aastat tagasi Eerik-Niiles Kross põhjendas, miks võiks Eesti riigi rahvusvaheline nimekuju olla Estland Estonia asemel –, tulistatakse sõnumitooja kiiresti auklikuks. Tarvitseb aga esile kerkida mõnel rumalal või muidu tarbetul mõttel, kui see kiiresti ja kallilt ka läbi läheb (mõelge kas või riigiasutuste visuaalsele identiteedile kultuuriministeeriumi kapsarauast keskkonnaministeeriumi mõranenud monoklini). Nimi ei riku küll meest, aga kuidas päästa nimed rikutud meeste käest?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming