Evolutsiooniline psühholoogia

Jüri Allik

Evolutsiooniline vaade psühholoogiale on kogu aeg olemas olnud. Psühholoogia rajajad, eriti William James, olid algusest peale veendunud, et inimese aju ja selles pesitsevad vaimsed omadused on kujunenud välja evolutsioonis, kujutades endast kasulikke kohastumusi loodusliku valiku käigus. Seega asub evolutsiooniline psühholoogia nagu eikellegi maal, kus võrdselt võivad kaasa rääkida psühholoogid, kes oskavad mõõta hinge, ja bioloogid, kes teavad, mis on evolutsioon.

Tartus toimus 12.–13. septembrini Põhjamaade evolutsioonilise psühholoogia konverents, mille põhikorraldajad olid professorid Indrikis Krams ja Raivo Mänd loomaökoloogia õppetoolist. Üksteist esinejat Eestist, Poolast, Soomest, Austriast, Hollandist, Iiri- ja Šotimaalt kõnelesid üle 160 kuulajale, kelle taust oli silmanähtavalt kirju. Kuulajate seas oli näha sotsiolooge, politolooge, kõnelemata psühholoogidest ja bioloogidest.
Ajakirjandus ja laiem publik on evolutsioonipsühholoogia vastu alati lahke olnud. Tasub kellelgi vaid välja mõelda, kuidas looduslik või seksuaalne valik on mõjutanud mingit omadust, kui see uudisteportaalides kajastamist leiab. Mitmed esimesel pilgul veidrad asjad, mida inimesed oma käitumises demonstreerivad, on kõige paremini seletatavad evolutsiooniliste põhjustega. Näiteks, miks ligi üks kolmandik steriilses linnakeskkonnas üleskasvanud meestest, ja eriti naistest, kardab ämblikku isegi siis, kui see on joonisel üsna skemaatiliselt kujutatud? Põhjus arvatakse olevat selles, et küllalt pika arenguperioodi jooksul elas inimene keskkonnas, kus oli palju mürgiseid ämblikke ja need inimesed, kes neid kartsid, neil oli suurem tõenäosus ellu jääda. Kuna mürgihammustustest põhjustatud surmajuhtumite arv võis olla väga suur, siis nende geenide hulk populatsioonis, mis põhjustas ämblike ja madude hirmu, pidevalt kasvas või vähemalt ei kadunud ära.
Kuid ämblikuhirmust enam köidavad meeli veidrad seigad inimese sugulises käitumises. Miks enamik mehi pöörab partneri otsingul tähelepanu naise noorusele ja tema füüsilisele tervisele? Miks valdav osa naisi peab mehe juures oluliseks eelkõige staatust ja tema majanduslikku võimekust? Neid ja teisi samalaadseid erinevusi meeste ja naiste seksuaalsetes eelistustes seletatakse tavaliselt erinevustega strateegias, mis annavad kõige parema soovitud tulemuse. Järglaste arvu mõttes toob naistele edu panustamine pikaajalisse monogaamsesse suhtesse, meestel võib edukam olla suurem arv lühisuhteid. Millest aga sõltub see, kas välisele meeldivusele pannakse suuremat või väiksemat rõhku? On andmeid, mis näitavad, et nendes paikades, kus inimese organismis on suurem arv patogeene, pööratakse füüsilisele ilule palju rohkem tähelepanu kui nendes paikades, kus patogeenide esinemissagedus on suhteliselt väike. Muidugi on need uurimused inspireeritud tänapäeva ühe kuulsama evolutsioonilise bioloogi William Hamiltoni töödest, kes 1982. aastal oletas, et eredama sulestikuga lindudel on rohkem patogeene. Seega võib füüsiline ilu olla peale kõige muu ka märk tervisest, millest on kindlasti kasu järglaste soetamisel.
Ei ole kahtlust, et evolutsiooniline psühholoogia on pakkunud välja väga vaimukaid seletusi, millega on teistel raske võistelda. Kuid evolutsioonilised psühholoogid lähevad mõnikord liiale sellega, et nad üritavad seletada kõiki nähtusi. Paksu verd nende vastu on tekitanud näiteks Thornhilli ja Palmeri (2000) teooria, mis väidab, et isegi vägistamisel on kohastumuslik väärtus. Kuigi evolutsioonilisel psühholoogial on oma karismaatilised eestkõnelejad, nt Steven Pinker, on sellel ka tõsiseid kriitikuid, nagu näiteks David Buller, kelle „Adapting mind” (2005) pole evolutsiooniliste psühholoogide seas kuigi populaarne raamat. Argument, et kõik, mis on inimkonna arengu ajal tekkinud, peab olema evolutsiooni poolt põhjustatud, on ilmselt küündimatu. Ilmselt on palju selliseid asju, mis on lihtsalt evolutsiooni kõrvalprodukt, millel pole põhjust otstarvet otsida. Kuid evolutsioonilise psühholoogia haavatavus ei tõesta mitte mingil juhul seda, et paljudel seikadel inimese käitumises või harjumustes ei ole bioloogilist tagamaad.
Tartu evolutsioonilise psühholoogia konverents oli väga kõrge tasemega. Kuna kõike ei jõua ümber jutustada, siis tooksin välja vaid kaks esinejat, kes avaldasid mulle endale suurimat muljet. Kees van Oers on Wageningeni ökoloogia instituudist, kus uuritakse rasvatihaste isiksust. Mõned tihased on näiteks väga uudistavad ja peavad nokaga järele proovima, mida kujutab endast tundmatu asi. Teised tihased on pelglikud ja istuvad igaks juhuks puurinurgas, hoides eemale tundmatust asjast. Van Oers ja tema kolleegid paaritasid omavahel uudistavaid ja ujedaid rasvatihaseid ja juba nelja põlvkonna järel olid märgata selgeid geneetilisi ja käitumuslikke erinevusi kahe liini vahel. Kui uudistamine võib olla geneetilise valiku tulemus, siis miks ei või seda olla ka inimlikud omadused, nt ärevus, rõõmsameelsus, sõbralikkus või korralikkus?
Jaap Koolhaas Groningeni ülikoolist on esinejatest ilmselt kõige kõrgema teadusliku renomeega. Andmebaasid näitavad, et tema töid on teised uurijad viidanud üle 10 000 korra. Oma esinemises püüdis ta kuulajaid veenda, et toimetuleku stiil on loomade püsivaks iseloomujooneks. Ühes äärmuses on loomad, kes tegutsevad sisemise programmi järgi, pöörates vähe tähelepanu sellele, mis on ümbruses. Telje teises otsas on aga loom, kes paneb tähele, mis tema ümber toimub ja reageerib igale muutusele. Eriti pakkusid lõbu videoklipid kahte tüüpi sigadest, kellest üks sattus segadusse äraõpitud teele asetatud tundmatust asjast. Sisemise programmi järgi tegutsev siga kihutas aga tundmatust asjast lihtsalt üle, et kiiresti toiduni jõuda. Toimetuleku stiili järgi loomade või inimese tüüpidesse jagamises pole iseendast midagi uut. Jaap Koolhaas heitis väljakutse psühholoogidele, kes uurivad inimest ja kasutavad hoopis teistsugust liigituse alust. Praegu ei ole üldse selge, kas loomade isiksuse liigitust õnnestub lepitada sellega, mida kasutatakse inimese kirjeldamiseks.
Hea oli tõdeda, et Eesti ei näe rahvusvahelises võrdluses üldse paha välja. Peeter Hõrak, Indrikis Krams ja Raivo Mänd on koos oma kaasmõtlejatega evolutsioonilise psühholoogia jämeda otsa Eestis kindlalt bioloogide kätte võtnud. Ma olen kindel, et juba üsna pea kuuleme mõnestki originaalsest ideest, mis on just siin Tartus sündinud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming