Kultuuriteooria tippkeskuse VI sügiskonverents: Personhood’i uuringud

Kristiina Johanson, Pikne Kama

Siinsed intervjuud juhatavad sisse kultuuriteooria tippkeskuse VI sügiskonverentsi, mis toimub Tartus 30. oktoobrist 1. novembrini. Viie istungi ja nelja plenaarloengu raames käsitletakse teiseneva kogemuse ja kultuurilise identiteedi aspekte. Konverents on avatud kõigile huvilistele, programm kodulehel http://www.ut.ee/CECT Kultuuriteooria tippkeskus on Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi projekt. Erinevused tänapäeva ja muistse inimese suhtumises üksteisesse. Chris Fowler on inglise arheoloog, kes töötab Newcastleʼi ülikoolis. Fowleri uurimisvaldkond ulatub Euroopa hilismesoliitikumi, neoliitikumi ja varase pronksiaja matmiskombestikust esiajaloolise kosmoloogiani.

Eesti keeles on mõiste personhood’i tõlkimisega olnud rida probleeme (mistõttu kasutatakse siiamaani ingliskeelset sõna). Kõige keerulisem on ehk identiteedi, sotsiaalse rolli ja personhood’i vaheline seos. Mille poolest erineb personhood meie identiteetide summast? Mõlemad on ju ometi osa sellest, mis teeb meist kordumatud inimesed?
See on keeruline küsimus, kuna mõistet personhood võib inglise keeles kasutada mitmes omavahel kattuvas tähenduses nagu ka identiteedi mõistet. Personhood’i võib tõesti määratleda isik olemisena. On aga rida aspekte, mis eristavad personhood’i uuringuid identiteediuuringutest. Esiteks: kui identiteediuuringuis keskendutakse kahe inimese või indiviidi ja ühiskonna suhetele, siis personhood’i uuringud käsitlevad lisaks ka isiku ja maailma või isikute ja mitte-isikute suhteid. Selle asemel, et uurida materiaalset kultuuri inimese identiteedi väljendustena, sümbolitena, identiteediloome tööriistadena, on personhood’i uuringuis keskmes see, kuidas isikud sellistest „vahendajatest” koosnevad. Samuti uuritakse, kuidas isikud ja personhood’i aspektid on inimeste ja mitte-inimeste (asjade, ainete, loomade, kohtade, üleloomulike olendite jne) suhetest tulenevalt üle materiaalse maailma laiali laotunud.
Asja tuum on selles, et personhood’i uuringuis ei pea keskenduma isiku individuaalsele identiteedile. Pigem rõhutatakse, et arusaam isikust kui indiviidist on vaid üks viis, kuidas personhood’i mõista ja kogeda, ning samas ka seda, et inimesed ei ole ainsana isikud ja inimkehad ei ole ainsana personhood’i vahendajad ja keskmed. Suur osa personhood’i antropoloogiast (ning nüüd ka arheoloogiast) uurib isikuid osadeks jagunevate, mitte „individuaalsetena”, keskendudes sellele, kuidas isikud on mitme loojaga suhete ja aspektide kogumid, kelle identiteet ei ole elu jooksul fikseeritud, vaid muutlik. 
Muidugi on iga identiteet suhteline. „Identiteedi” mõistel on kaks külge: ühelt poolt põhineb see asjade esiletõstmisel, mis on loomult identsed, teiselt poolt asja või isiku selliste omaduste esiletoomisel, mis seda teistest eristavad. Näen seda nii, et personhood ei ole identiteedi kogusumma, pigem lõikub see identiteedi teiste omadustega (inimeste, loomade, asjade jne puhul). See on veel üks identiteedi telgedest eespool nimetatute kõrval (sugu, rahvus, vanus): telg, mis puudutab inimese / teise olendi esilekerkimist isikuna või teiste [olendite] personhood’i loomise seisukohast olulisena. Inimese personhood suhestub seega kindlasti tema identiteedi teiste telgedega – vanus, sugu jne – kuid ei ole veel kogu nende identiteet. Mul on raske ette kujutada, kuidas identiteedi kogusummat oleks võimalik käsitleda: igas olukorras tõusevad esile ühed, tagaplaanile jäävad aga teised suhted.

Kuidas jõudsite personhood’i küsimuseni arheoloogias ning millise eelise annab see teie meelest arheoloogiliste andmete tõlgendamisel? 
Võimaluste teadvustamine, kuidas personhood’i mõistetakse, luuakse ja selles kokku lepitakse, teeb meie minevikukäsitlused täpsemaks ning kunagiste maailmas olemise viiside suhtes avatumaks. Personhood on alati suhtumuslik:   küsimus on selles, millised on suhted antud kultuurikontekstis ning milliseid isikuid selliste suhete kaudu luuakse. Kui me ei uuriks personhood’i mitmekesisust (üksteisesse, surnutesse, loomadesse ja paikadesse, loomulikesse ja üleloomulikesse nähtustesse suhtumise viise), jääks meile mulje, et mineviku inimesed mõtlesid üksteisest ja kohtlesid üksteist nagu tänapäeva lääne indiviidid. Ent nad ei elanud samas maailmas: tehnoloogia, asjad, hooned, ühiskondlikud struktuurid, ravimid, uskumused olid hoopis teistsugused. See ei tähenda, et me ei jagaks kübetki oma personhood’ist minevikus elanud inimestega, vaid et me peame hoolikalt kaaluma, mis on sama ja mis erineb. Nii nagu ajaloolased ja sotsiaalteadlased kõnelevad „enesetehnikatest”, peavad ka arheoloogid arvesse võtma seda, mille poolest ühisruumides elamine mõjub erinevalt eraldi magamistubades magamisest või kuidas elu seal, kus laibad kohe pärast surma kiiresti maha maetakse, erineb elust inimrühmas, kus surnud jäetakse tuule ja vihma kätte ja/või ühe isiku kondid kuhjatakse kokku teiste omadega ja/või hoitakse elavate asula lähedal.
Arvatavasti komistasin personhood’i uuringute otsa siis, kui olin Southamptonis 1990. aastate keskel lõpetamas bakalaureuseõpet. Kirjutasin diplomitööd jagamise ja kuulumise mõistest küttide-korilaste seas ning nende tähendusest arheoloogiliste jäänuste mõtestamisel. Kirjandus, mille juurde mind juhatati, osutas sellele, et inimrühmade liikmete suhtumises loomadesse ja kohtadesse oli rõhk pigem sarnasusel, kokkulepetel, jagatud kuuluvusel ja dialoogil, mitte omandil. Viimasel õppeaastal saabus kaks uut lektorit (Julian Thomas ja Yvonne Marshall), kes tutvustasid omavahelisest seotust ja personhood’i käsitlevaid uusi antropoloogilisi tekste.
Jäin nende juhendamisel kraadi­õppesse, süvenesin antropo­­loo­gilistesse uurimustesse person­­hood’ist ning laiemalt kultuuriteoreetilistesse käsitlustesse isiksusest ja identiteedist (nt Judith Butleri tööd perfor­matiivsusest). Antropoloogilistes uurimustes rõhutatakse seda, et kõik isikud koosnevad suhetest teistega ning tõstsid esile asjade ja ainete andmise ja saamise rolli personhood’i pidevas ülesehituses. Mind rabas, kui paljud arheoloogilised tekstid käsitlesid eelajaloolisi isikuid ning nende otsuseid üsna mehhanitsistlikult, lähtudes implitsiitselt arusaamast, et nende huvid sarnanevad tänapäeva lääne indiviidide omadega. Seejuures osutasid loetud kulturoloogilised (ja antropoloogilised) uurimused kaasaegsest lääne maailmast, et identiteet – ning, nagu eeldada võisin, ka personhood – oli ka siin suhteline. Doktoriõpingute käigus uurisin Mani saarel neoliitilisi matusepraktikaid ja hauamonumente ning hakkasin arutlema selle üle, kuidas surnute matmisviis – isiku lammutamine – on seotud isiku ülesehitamisega tema eluajal. Neoliitikumis surnukehad Briti saartel sageli tükeldati ning osa jäänustest paigutati hauakambritesse, millesse sai korduvalt siseneda. Mõnikord olid inimjäänused kokku kuhjatud ning vahetevahel ka (uuesti) terviklikuks skeletiks kokku pandud, kuigi luud pärinesid rohkem kui ühelt surnukehalt. Püüdsin selliseid matmispraktikaid paigutada muude tolleaegsete materjalide ja asjade kasutusviiside, nagu hauakambrite konstruktsiooni või nende keraamiliste nõude konteksti, mis lõhuti ja jäeti hauakambrisse inimjäänuste kõrvale.

Surma peetakse kõige dramaatilisemaks muutuseks personhood’is. Kas võiksite tuua minevikust mõne huvitava näite, mil viisil mõni inimene on juhtinud seda, kuidas surm muudab tema personhood’i?
Kuna personhood ei ole kammitsetud kehasse, vaid on hajutatud materiaalsesse maailma, on hulk viise, kuidas inimesed oma isikuaspekte surmajärgsesse aega laiendavad: mõned on igapäevased asjad, teised erilisemad. Alustuseks võime võtta kas või päevikud, portreed (mis surma järel isiku kuvandit alal hoiavad) või isiklikud asjad, millest saavad perekonna reliikviad. Eelajaloolisest ajast on keeruline tuua näiteid sellest, kuidas mõni isik on surmajärgselt oma personhood’i muutumist mõjutanud, kuna teame selleks liiga vähe üksikisikute kavatsustest. Neile eelajaloo uurijatele, kes käsitlevad personhood’i teisenemist surma hetkel ja järel, ei ole see probleem, kuna saame keskenduda sellele, kuidas materiaalne maailm, sealhulgas surnud isiku jäänused, teiseneb intersubjektiivses sfääris: saame vaadelda matuse suhtumuslikku mõju kohale, kehale ja sellega seotud objektidele ning teha sellest järeldusi selle mõjude kohta leinajatele.  Kui soovite näidet selle kohta, kuidas surm on konkreetset isikut – osalt tema enda tegevusest tulenevalt, osalt teiste vastastikusest mõjust lähtuvalt – ümber kujundanud, siis hea näide on Emma-Jane Grahami uurimus Rooma senaatori Marcus Nonius Balbuse kohta*. Balbus oli oma eluajal üks Herculaneumi mõjukamaid avaliku elu tegelasi, kes pühendas oma elu linnale: näiteks rahastas ta oluliste avalike hoonete ehitamist. Tema surma järel tasus linn talle, jäädvustades Balbuse nime igavikku ja levitades seda – ning ka tema keha: on vähemalt kümme tema ausammast, tema nime kandsid iga-aastased pidustused ning teatris hoiti talle alati vaba kohta. Balbusele korraldati eriline matusetalitus, kus tema keha jagati: üks sõrm lõigati küljest ja maeti altari juurde, kuna ülejäänud keha põletati. Ma ei tea, kui suur osa selles oli Balbuse enda soovil, kuid mulle näib, et seos selle vahel, kuidas Balbus oma eluajal oma jõupingutusi jagas ning kuidas linn tema surma järel samaga vastas, võiks olla küsimuse seisukohast oluline.
Need, kes uurivad personhood’i ja surma, peaksid tähelepanu pöörama sellele, kuidas personhood’i surnud isiku ning teiste kogukonna liikmete vahel dialoogiliselt ümber mõtestatakse, aga ka vahenditele, mis täidetakse surnute mälestustega, hoides nii pärast surma alles nende identiteedi ja personhood’i aspekte. Osa sellest on seotud matuserituaalidega, kuid osa kestab edasi nii erakorralistes kui igapäevastes leinamisaktides. Loodan neist mõlemast ka konverentsil rääkida.

Tõlkinud Tanel Pern ja Monika Tasa

* E-J. Graham, Becoming persons, becoming ancestors. Personhood, memory and the corpse in Roman rituals of social remembrance. – Archaeological Dia­logues 2009, 16(1), lk 51–74.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht