Nikolai Danilevski biomütologiseeritud rahvuslus

Mihhail Lotman

„Venemaa ja Euroopa” on suurteos. See on suur nii käsitletud materjali mahult, kontseptsioonide rohkuselt kui ka lehekülgede arvult.Nikolai Danilevski, Venemaa ja Euroopa. Tõlkinud Jaan Isotamm, toimetanud Katrin Raid. Kujundanud Eve Kask. Ilmamaa, 2013. 702 lk.

Nikolai Danilevski „Venemaa ja Euroopa” (1869, eraldi trükk 18711) on jõudnud Eesti lugejani suure hilinemisega. Omal ajal mõjuka teosena – näiteks Dostojevski nimetas seda iga venelase öökapiraamatuks (nastol’naja kniga) – pakkus see paljudele autoritele mõtteainet ning oli nii liberaalide kui konservatiivide kriitika objekt. Esimeste seas peaks nimetama Venemaa üht mõjukamat opositsioonilist arvamusliidrit Pavel Miljukovi, viimaste seas aga XIX sajandi lõpu juhtivat filosoofi Vladimir Solovjovi.
Tegemist on suure teosega (tõlkes üle 700 lehekülje) ning tõlkija väärib tunnustust juba ainuüksi töömahu pärast. Raamatule on lisatud Peeter Toropi asjakohane järelsõna „Historiosoofia ja kultuur”, kus ta tutvustab nii teose autorit kui selle ajaloolis-ideoloogilist konteksti. Danilevskit käsitletakse tavaliselt koos Nikolai Strahhoviga, Konstantin Leontjeviga jt vähem tähtsate autoritega hilisslavofiilide ehk neoslavofiilide esindajana. See nimetus on tinglik ja mõneti isegi eksitav.
Slavofiilide klassikud Aleksei Homjakov, Ivan Kirejevski, Konstantin ja Ivan Aksakov olid Vene impeeriumi suhtes opositsiooniliselt meelestatud ja võimud suhtusid neisse kahtlusega. Homjakovi habe ja „vene rüü” tekitasid politseis umbusku (hiljem ta lausa arreteeriti, kuna astus venelaste kaitseks baltisakslaste vastu, viimased olid aga Romanovite võimu üks tugisambaid). Slavofiilide järgi on riigivõim vene rahvale võõras, riiklus on tulnud Venemaale Skandinaaviast (Rjurikovitšid) ja Saksamaalt (Romanovid). Venelaste ühiskondlik ideaal olla aga kogukond (obštšina2) ning Venemaale on alati iseloomulik olnud kompromiss rahva ja võimu vahel: rahvas ei sekku riigi valitsemisse, keiser ei sekku rahva ellu ja olmesse. Suurvenelik imperialism oli vanema generatsiooni slavofiilidele sügavalt võõras. Selle tõttu oli ka „vanade” ja „uute” slavofiilide suhtumine Peeter I ja tema reformidesse vastandlik: esimesed nägid temas vene orgaanilise elu lammutajat, teistele oli ta impeeriumi loojana Vene ajaloo suurkuju.
Kaht slavofiilide põlvkonda seob üksnes arusaam vene rahva unikaalsusest, kuid sellele lisandub nii imperialism kui ka messianism, kusjuures viimane võis esineda nii õigeuskliku müstika rüüs (Konstantin Leontjev, aga ka kirjamehed Tjuttšev ja Dostojevski) kui ka loodusteaduste sildi all (Danilevski ja Strahhov), kusjuures just viimased olid ühiskondliku diskussiooni aktiivseimad ja tõsiseltvõetavaimad osalejad.
Esimese põlvkonna slavofiilid olid humanitaarid. Ivan Kirejevski oli väljapaistev folklorist, Aksakovid olid kirjanikud, Aleksei Homjakov märkimisväärne luuletaja. Nad kõik olid filosoofialembesed, kuid filosoofias siiski diletandid. Kõrvalmärkusena tuleb meenutada, et Nikolai I ajal oli filosoofia põlu all ning ülikoolides lausa keelatud aine (filosoofiat lubati õpetada ainult vaimulikes õppeasutustes). Sellel läbimõtlematul otsusel oli mitu negatiivset tagajärge, millest praegu väärib esiletõstmist kaks. Esiteks, filosofeerimine muutus riigivastaseks tegevuseks ning filosoofist sai a priori teisitimõtleja (eriti naljakas on asjaolu, et populaarseimaks autoriks oli Hegel, truualamlik Preisi riigi kodanik); filosoofiline mõte radikaliseerus kiiresti. Teiseks takistas see originaalse vene filosoofiakoolkonna teket, kuna kõik filosoofiaharrastajad olid asjaarmastajad ning esimeseks vene algupäraseks filosoofiks võibki pidada Vladimir Solovjovi, kes sai vastava hariduse Moskva Vaimulikus Akadeemias vabakuulajana. Kogu slavofiilide filosoofiline originaalsus seisnes saksa rahvusliku ideoloogia transplanteerimises vene pinnale.3
Seevastu hilisslavofiilide juhtfiguurid Danilevski ja Strahhov olid hariduselt reaalteadlased. Siiski tuleb ära märkida, et ka reaalteadustel oli Venemaal Lääne-Euroopaga võrreldes teine ühiskondlik staatus ning teatud määral hõivasid nad tühjaks jäänud filosoofia koha. Reaalteadlasega käis tavaliselt kaasas ka materialistlik maailmavaade. Piisab, kui tuletame siin meelde Turgenevi „Isasid ja poegi”, kus Bazarovi bioloogilised eksperimendid tähistavad traditsioonide eitamist. „Kui noor loodusteadlane prepareeris XIX sajandi keskel Prantsusmaal konna, tähendas see kas soovi teha veel üks avastus või sooritada veel üks eksam. Kui konna lõikab Bazarov, tähendab see kõige eitust.”4 Seega, mis Lääne-Euroopas tähistas positivistlikku maailmavaadet, pöördus Venemaal nihilismiks, jaatusest sai eitus.
Veel üks asjaolu on oluline Danilevski maailmavaate kujunemisel. 1840. aastatel kuulus ta sotsialistlikest ideedest haaratuna nn Petraševski ringi (sellesse ringi, juurdluse järgi salaühingusse, kuulus ka noor Dostojevski). 1849. aastal ta arreteeriti ja tal tuli kurikuulsas Petropavlovski kindluse vanglas veeta üle kolme kuu. Danilevski vahistamisega on seotud kurioosne asjaolu (kui arreteerimises üldse võib midagi kurioosset olla). Nimelt ei vahistatud kõigepealt mitte Nikolaid, kes tõepoolest oli Petraševski ringi liige, vaid tema nimekaim, tulevane kirjanik Grigori Danilevski, kes ei puutunud üldse asjasse. Kuni see eksimus sai õiendatud, veetis viimane mitu kuud vangis. Erinevalt teistest petraševskilastest, kellele said osaks karmid karistused (osa nende hulgast – nagu näiteks Petraševski ja Dostojevski – mõisteti surma ning koguni viidi hukkamisplatsile) oli Danilevski vangis vaid sada päeva, kuna ta suutis oma süüdistuse ümber lükata ja tegi seda üsna originaalsel viisil: tal õnnestus juurdlejatele tõestada, et Charles Fourier ei ole sotsialist.
See vahejuhtum annab märku tema leidlikkusest ja veenmiskunstist. Siiski, pealinnast väljasaatmisest ta ei pääsenud ja see pööre tema eluloos määras tema edasise saatuse. Nimelt komandeeriti ta 1853. aastal teadusekspeditsioonile, mida juhtis tolle aja Venemaa üks kuulsamaid loodusteadlasi akadeemik Karl Ernst (Karl Maksimovitš) von Baer. Koostöö kuulsa teadlasega jättis sügava jälje kogu eluks.5 Baer oli talle suur eeskuju – ja mitte üksnes teadlasena, vaid ka isiksusena. Kuid sellel koostööl võib olla veel üks lisaaspekt. Nimelt viitab Danilevski oma raamatu esimestes peatükkides mitmel korral soome hõimudele ja kontekst on enamasti üleolevalt halvustav. Kui arvestada seda, et Danilevskil endal mingeid kontakte nende hõimudega veel ei olnud, siis tuleb vägisi meelde Baeri väitekiri (1814), kus eestlastest joonistub välja kõike muud kui hingeülendav pilt. Kui arvestada Danilevski rolli vene rahvusluse tekkeloos, siis väärivad Baeri mõjutused erilist tähelepanu. Baeri mõju vene intellektuaalsele elule on üldse põnev ja uurimata teema. Piisab, kui mainin siinkohal vene liberaalide tunnustatud liidrit, narodnikute ideoloogi Nikolai Mihhailovskit, kes samuti armastas bioloogilist argumentatsiooni sotsiaalvaldkonnas ning tugines Baeri autoriteedile.
„Venemaa ja Euroopa” on suurteos. See on suur nii käsitletud materjali mahult, kontseptsioonide rohkuselt kui ka lehekülgede arvult ning Danilevski austajad kiidavad tema entsüklopeedilist haaret ja sügavust. Põhjust selleks on, ehkki tuleb ära tuua ka asjaolu, et faktide käsitlemisel on Danilevski tihti hooletu ning enamasti tendentslik. Mis puudutab aga teose põhikontseptsiooni, siis see on lihtne: Venemaa ja Euroopa on lepitamatud vaenlased. Nende suhe on antagonistlik. Kõik, mis on Euroopale hea, on Venemaale kahjulik, ja kõik, mis on Venemaale hea, on kahjulik Euroopale. Selle raamatu üks kriitikuid, kadettide liider ajaloolane Pavel Miljukov võttis selle kokku järgmises formuleeringus: „Danilevski alustab oma raamatut küsimusega, miks Euroopa vihkab Venemaad, aga lõpetab lääne vihkamise üleskutsega”.
Danilevskit nimetatakse tihti vene rahvuslaseks. Selleks võib teda pidada vaid väga tinglikult: rahvuslikud võisid olla tema tunded, kuid mitte tema kultuurilis-ajalooliste tüüpide kontseptsioon. Selle kontseptsiooni originaalsuse üle on diskuteeritud pikemalt: nimelt sarnaneb see väga – eriti terminoloogialt – Heinrich Rückerti kultuurilis-ajalooliste organismide teooriaga (vrd Peeter Toropi järelsõna lk 677 jj). Ühelt poolt on sarnasus tõesti märkimisväärne ja vene rahvuslaste argumendid, et Danilevski ei olnud Rückerti teosega tuttav, ei ole eriti usutavad – Danilevski oli väga haritud autor ja just seda laadi kirjandusega hästi kursis. Ka pidi talle imponeerima Rückerti organitsistlik metafoorika. Kuid sellegipoolest on siin olulised erinevused ning need moodustavad omamoodi paradoksi. Ühelt poolt on Danilevski argumentatsioon ja terminoloogia humanitaarsem, teiselt poolt kontseptsiooni tuum aga palju enam seotud bioloogiliste mudelitega kui Rückertil. Iga kultuurilis-ajalooline tüüp on iseloomustatav nelja põhijoonega: religioon (kusjuures õigeusku, katoliiklust ja protestantismi peab ta erinevateks religioonideks, aga mitte kristluse konfessioonideks), kultuur (viimase all ei pea ta silmas mitte üksnes kunsti ja teadust, vaid ka tehnikat), poliitika ja majanduslik kord.
Siinkohal tuleb rõhutada, et tegemist ei ole sõltumatute tunnustega, mis võivad omavahel vabalt kombineeruda. Danilevski järgi on iga kultuurilis-ajalooline tüüp iseloomustatav kindla morfoloogiaga ning kui ütleme, et sellele on omane õigeusk, siis ei saa seda kombineerida vabaturumajandusega. Nii nagu loomariigis: kui organismil on tiivad, ei saa tal olla neli jalga jne. Sellega seotud on järgmine oluline joon, mis iseloomustab Danilevski morfoloogiat, nimelt, et ajaloolis-morfoloogilised tüübid on läbistamatud: ühest ei saa välja areneda teine, nende vahel ei saa tekkida üleminekuvorme. Danilevski kultuurilis-ajalooliste tüüpide analoogiks võib pidada bioloogilist liiki. Iga kultuurilis-ajalooline tüüp vananeb nagu organism, kuid ei saa öelda, et üks kultuurilis-ajalooline tüüp on vanem kui teine (nii nagu noor gorilla ei saa areneda vanaks hobuseks).6
Venemaa ja lääs – viimase all peab ta silmas ennekõike romaani ja germaani tsivilisatsiooni – on konkureerivad liigid ning nende vahel ei saa olla mingisugust liitu ega vaherahu. Ilmselt saab Danilevski ise aru konstruktsiooni pehmelt öeldes loogilisest küsitavusest, empiirikuna tunneb ta väga hästi lääne riikide ja rahvaste mitmepalgelisust, ka pingeid katoliikluse ja protestantismi vahel. Kuid selle vea parandab ta üsna kentsakal moel. Esiteks tuleb välja selgitada, mis on Venemaa tähtsaim eesmärk kultuurilise tüübina. Seda välja selgitada on aga väga lihtne: tuleb vaadata, mida lääs kõige vähem meilt ootab, ning Danilevski järgi on see Konstantinoopoli vabastamine (see, et Venemaa on seejuures vastamisi ennekõike islami ja mitte lääne kultuuriga, jääb tal kahe silma vahele). Pealegi, kuna Türgi on mitmes sõjas olnud Venemaa vaenlane, saab temast endast läänelik jõud. Kui Konstantinoopol aga vabastatakse, ei saa tal olla mingi muu staatus kui pealinna oma. Kuid millise riigi pealinn see võiks olla? Nii nagu see ei tohi olla Türgi pealinn, ei saa ta Danilevski meelest olla ka Kreeka (Bütsantsi) pealinn – kreeklased on kaotanud oma õiguse Konstantinoopolile. Ja nii jõuab ta „paratamatule” järeldusele, et Konstantinoopol peab olema (pan)slaavi liidu pealinn.
Kogu see konstruktsioon on täiesti oletuslik ja meelevaldne: isegi enamik lõunaslaavlasi ei igatsenud Venemaaga üheks liitriigiks ühineda (võimalik, et seda võisid tahta üksnes bulgaarlased, kuid Venemaal polnud Bulgaariaga ühist piiri). Eriti vaenulikult olid aga igasuguse riikliku seotuse vastu Venemaaga meelestatud poolakad. Jne. Kuid ehk veel olulisem on see, et oma panslavistliku ideaaliga satub Danilevski vastuollu omaenese kontseptsiooniga, mille kohaselt ei ole ei keel ega etniline päritolu nii tähtsad kui kultuurilis-ajaloolised alused: katoliiklased, poolakad, slovakid, horvaadid ja sloveenid ning protestantismi ja katoliikluse vahel jagunenud tšehhid ei oleks tohtinud kuuluda õigeusklikega samasse tsivilisatsiooni.
Danilevski teos sai populaarseks juba tema eluajal, eriti suur mõju oli sellel aga pärast tema surma. Kokku ilmus enne enamlaste võimuletulekut neli väljaannet, eriti suures tiraažis neljas väljaanne (tiitellehel viies). Nõukogude ajal oli Danilevski reaktsionääri ja šovinistina põlu all, tema nime võis kohata ainult halvustavas kontekstis, kuid pärast Nõukogude Liidu lagunemist saavutas ta jälle tohutu populaarsuse ja mõju. Ei oska isegi öelda, mitu väljaannet on sellest ajast saadik ilmunud. Nüüd on Danilevski paigutatud veidi teise konteksti ning ta ei ole enam niivõrd aktuaalne panslavistina või etnokultuuriliste tüüpide loojana, vaid geopoliitika ühe eelkäijana. Kui XIX sajandi lõpul oli Danilevski teos kontseptuaalsest vildakusest hoolimata siiski arvestatav teos ennekõike ideoloogia ja publitsistika seisukohalt, siis praeguses kontekstis näib ta liigagi kahvatu ning see, et ta osaleb aktiivselt nüüdisaegse Venemaa intellektuaalses dispuudis, on selle taseme kurb näitaja.
Lõpetuseks. Teose kõikides postsovetlikes uustrükkides on selle pealkiri vaid „Venemaa ja Euroopa” (kahjuks ka eestikeelsel tõlkel). Originaalis oli see pealkiri aga pikem: „Venemaa ja Euroopa. Vaade slaavi maailma kultuurilistele ja poliitilistele suhetele germaani-romaani maailmaga”. Põhjus on arusaadav. Kõik need uusväljaanded ei ole akadeemilised, vaid kuuluvad poliitilise publitsistika valdkonda. Danilevskit püütakse kasutada relvana, kuid praeguste „geopoliitikute” põhivaenlane on angloameerika, mitte sugugi aga germaani-romaani maailm.

1 Teos avaldati kõigepealt ajakirjas Zarja 1869. aastal, esimesele eraldi raamatuna trükile (1871) on märgitud „teine väljaanne” ning see segadus numeratsiooniga jätkus kõikides revolutsioonieelsetes väljaannetes.
2 Tegelikult ei olnud obštšina vene külaelu orgaaniline osa. See tekkis pärisorjuse tingimustes ja fikseeriti osaliselt seaduslikult alles 1838. aastal nn Kisseljovi reformi tagajärjel. Seega idealiseerisid slavofiilid uut ja kunstlikku ühiskondlikku moodustist.
3 Vrd Mihhail Lotman. Võõrvõim: märkusi vene rahvusliku diskursuse kohta. Tuna 2010, nr 3.
4 Ю. М. Лотман, Б. А. Успенский, Споры о языке в начале XIX века. Rmt: Ю. М. Лотман, История и типология русской культуры. Санкт-Петербург 2002, lk 452-453.
5 Seda tõestab ka Danilevski järgmine suurteos „Darvinism” (1885), mis on pühendatud selle õpetuse kriitikale. Tegemist on veel mahukama teosega kui „Venemaa ja Euroopa”: ilmunud on vaid esimene köide, mille maht on 1200 lehekülge. Arvustajad märkisid, et siin ei leidu originaalseid ideid, kuid raamat on kasulik kõikide Darwini-vastaste käsitluste süstemaatilise esitamise poolest. Danilevski originaalne kontseptsioon, mida ta nimetas naturaalseks teoloogiaks, pidi aga sisalduma teises, pooleli jäänud köites. Autorite hulgas, kellele Danilevski tugineb, on aukohal Baer, kelle teleoloogiline evolutsiooniteooria oli vastandatud Darwini omaga.
6 Vrd 3. seadus: „Ühe kultuurilis-ajaloolise tüübi tsivilisatsiooni alused ei ole üleantavad teist tüüpi rahvastele” lk 127.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht