Hendrik Sepp, üks eestikeelse ajalooteaduse rajajaid

Olaf Mertelsmann

Hendrik Sepp, Läänemere ajalootuuled. Koostatud Simo Runnel, toimetanud Siiri Ombler. Kujundanud Kaljo Põllu. Sarjas „Eesti mõttelugu”. Ilmamaa, 2013. 496 lk.

„Eesti mõtteloo” sari on suurt tunnustust väärt, kuna toob tänapäeva lugejale lähemale ajaloolisi tekste, mis muidu oleksid peidus arhiivide või raamatukogude sügavikes. Ajaloodoktor, professor ning Eesti Teaduste Akadeemia liige Hendrik Sepp kuulub kahtlemata eestikeelse ajalooteaduse rajajate hulka kahe ilmasõja vahelisel ajal, kuigi ta ei saavutanud näiteks Hans Kruusiga võrreldavat formaati ja tähendust. Sepp spetsialiseerus esmajoones majandus- ja sõjaajaloole, pöördus hiljem asustusajaloo poole ja oli samal ajal ka viljakas publitsist, kes käsitles ajaleheartiklites ajaloolisi jm teemasid. Ta kirjutas üle 300 publikatsiooni, oli kaasvastutav selliste publikatsiooniprojektide puhul nagu „Eesti rahva ajalugu” ja „Eesti majandusajalugu” ning väärib seetõttu kohta Eesti mõtteloo ajaloolise mõtlemise alajaotuses.
Tänapäeva lugejale mõjuvad Sepa tekstid, mida ses kogumikus tutvustatakse ja mis pärinevad aastatest 1910–1943, tihti võõristavalt ning kõlavad keeleliselt teistmoodi. Selle väljaande neljas peatükis tutvustatakse Sepa loomingut nii ajakirjaniku, kirjanduskriitiku, sõjaajaloolase kui ka majandusajaloolasena. Koostaja on tekstid hoolikalt välja valinud ja asjakohaselt redigeerinud. Kogumik tõestab Sepa mitmekülgsust. Samuti saab selgeks, kui jõudsalt on arenenud eestikeelse mõtteloo tase. Kui Sepp oli kahekümnendate aastate alguses Eesti ajalugu puudutava historiograafia ülevaate puhul sunnitud peaasjalikult baltisakslaste tööde järele haarama, siis umbes 15 aasta pärast oli olukord juba muutunud: eestikeelne Eesti ajaloo käsitlemine oli tõepoolest selleks ajaks juba saksakeelsest olulisemaks saanud.
Sarja „Eesti mõttelugu” sissejuhatused on eriti olulised, kuna tekstid ise võivad, nagu mainitud, tunduda praegusele lugejale võõraste või vanamoodsatena. Ja siinkohal algab ka minu kriitika. Simo Runnel kujutab Sepa elu kirjeldavalt ja vannub alla otsustava küsimuse juures, nimelt Sepa ajaloolasena tollase Eesti ja ka Euroopa historiograafia konteksti paigutamisel, sest professori ja teaduste akadeemia liikme puhul on oluline ka see, milline oli tema loomingu rahvusvaheline tase. Väited, mida Runnel ajaloo uurimise kohta esitab, näivad seevastu vahel pigem naiivsena. Nii kirjutab ta, et tänapäeva eesti ajaloolastel olevat majandusajaloo objektiivse uurimisega suuremaid raskusi kui omal ajal Sepal (lk 16-17). Kes tunneb vähegi näiteks Enn Küngi, Jaak Valge või Martin Klesmenti töid, teab, et see väide ei pea paika. Koostaja on küll ülikoolis ajalugu õppinud, kuid tegu ei ole siiski professionaalse ajaloolasega, mistõttu on tal raskusi Sepa tööde realistliku hindamisega.
Kui mina retsensendina üritan Seppa hinnata oma subjektiivsest vaatenurgast saksa ajaloolasena, kes elab ja töötab Eestis, avaneb järgmine subjektiivne pilt. Eestikeelne ajalookirjutus emantsipeerus oma baltisaksa eelkäijatest ja eeskujudest. Sepp oli selles protsessis üks juhtivaid eestvõitlejaid. Seejuures peab märkima, et baltisaksa ajaloolased olid Saksamaa omadega võrreldes provintslikud. Sepp ja teised eesti ajaloolased saavutasid baltisaksa ajalookirjutuse taseme, kuid jäid sõdadevahelisel ajal laiemas mastaabis enamasti siiski provintslikuks. Seda tõendavad ka Sepa avaldatud kirjutised. Ta oli ülimalt deskriptiivne ja tema töödest leiab vähe analüüsi. Tema majandusajaloo vormi võib pidada isegi igavaks arvude ja faktide töötluseks. Ta argumenteerib tugevalt rahvuslike stereotüüpide ja müütidega ega orienteeru peaaegu üldse rahvusvahelises uurimistöös. Igaüks, kes võtab võrdluseks tollaste juhtivate briti, saksa või prantsuse ajaloolaste sõjaajalugu või majandusajalugu käsitlevad tööd, märkab seda kohe. Sellega ei taha ma väita, nagu jätaksid tollased lääneeuroopa teadlased ka tänapäeval veel hea mulje või oleksid praegugi ajakohased. Tegemist ei ole kindlasti kriitikaga Sepa aadressil: kahe aastakümne jooksul ehitati tõepoolest üles võimekas eestikeelne ajalooteadus, mis jäi taseme poolest siiski veel juhtivatest riikidest sammukese võrra maha.
Kergele kriitikale vaatamata on kõnealune kogumik lugemisväärne ja seda mitte ainult neile, keda huvitab ajalugu. See näitab, milline nägi tol ajal välja haritud eestlaste lugemisvara ja milliseid ajaloopilte vahendati, annab edasi sissevaateid tollasesse ajakirjandusse ja ennekõike mõttelukku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming