Peatoimetaja läbikukkumine

Kaur Kender

Mul ei ole kunagi raskusi Kristuse surnust ülestõusmisse uskumisega. 17aastaselt tegin südamemassaaži ja kunstlikku hingamist oma isale. Pumpasin keha, mis veel mõni minut tagasi oli lõbusalt aevastanud ja hinganud, pumpasin, tegin suust suhu hingamist, teades, et kõik on asjata; ma pumpasin ja ootasin, et tuleks arst, tuleks ja ütleks, et aitab, kõik on möödas, et isa on surnud. Ja arst tuli, umbes 15 minutiga, ja arst tegi süsti, ja teisegi vist, siis vaatas pupilli ja ütles: „Kõik.” Ja ma tõusin ja mõistsin selgelt, et surnust saab tõusta vaid Jumala poeg. Kuid osa inimesi arvab vastupidi. Nad vaatavad telekast lugematuid seriaale, kus inimesi elektrišokkide ja muude imeviguritega elule tagasi tuuakse, ning kui nende lähedastega midagi juhtub, siis on nad seeria-imedega nii harjunud, et kui lähedane peaks vaatamata arstide pingutustele siiski surema, siis võtavad nad seda kui selget tõestust, et Jumalat ei ole. Kuigi surnust ülestõusmine ongi just see, mille pärast tasub Kristusesse uskuda.

Mis aga ei tähenda seda, et ma ei tunneks, et ma olen pojana isa jaoks läbi kukkunud. Pidev tunne, et äkki ma ei teinud kõike. Äkki ma ei teinud kõike õigesti. Ei surunud piisavalt kõvasti südant. Ei puhunud piisavalt kõvasti õhku. Isa huultel oli praekartuli lõhn. Unenägudes käib isa mu juures endiselt. Alati on juhtunud see ime, ta on elus, uuesti, kogu aeg elus olnud, aga ma ei olnud sellest kuidagi kuulnud. Mitte endine, ajukahjustusega, aga elus, ja mul on nii mõõtmatult kurb. Kuid see kurbus kahvatab ärkamisjärgse tunde kõrval.
Ei ole võimalik üles lugeda kõiki ettevõtmisi, milles ma olen läbi kukkunud, pole naljakaski loendada kõiki ettevõtteid, mis mul ebaõnnestunud on. Juriidiline keha selleks ongi, et piina, ka hingepiina kuidagi piirata, kehast välja viia. Need juriidilised kehad aga sebivad teiste kehadega, ja ma ju tean, et nende kehade taga on samuti päris inimesed. Ja see valu on ikkagi päris.
Ja tihti, oi kui tihti ma ju sõpradega asju ette võtan, lähemate sõpradega. Kui neetult sageli on nemad kannatama pidanud. Mu sõnamurdmist, valet, pettust. Laena sada krooni! Ma toon tagasi. Homme! Homme toon tagasi. Need miljardid, mis on tagasi viimata. Kui sõbrad liitintressi arvutaks. Ja isegi kui nemad ei arvuta. Mina ju arvutan. Ma olen läbi kukkunud sõbrana. Korduvalt, sageli. See valu on pidev ja tuim. Kumisev. Aga tuleb alati meelde, kui keegi, eriti sõber tuleb: hei! mul on hea idee! jutuga. Hullus on see ettevõtmine, sõber, hullused on nad kõik, tahaks hüüda. Ja põgeneda. Uinuda. Seal aga on omad hullused.

Korra, kui ma järjekordsest hullusest ärkasin, märkasin, et mu pisike poeg on magamistoa ukse ette magama tulnud. Oma väikese teki oli võtnud ja padja, ja punase plastmassist mõõga. Miks? Miks sa magad siin? Kardad oma toas? Ei, ütles ta. Ma valvan, et need sinu deemonid jälle ei tuleks. Astusin poja pisaratest mööda ja läksin. Issi!
Deemonid naasevad alati. Ma lähen kogu aeg ära. Seon vöö vööle, tõmban hõlmad kinni ja lähen. Ma kirjutan seda öösel, linna teises servas. Pojad, kolm poega magavad seal. Kodus. Ja mina heitlen deemoniga. Emad on armastuseks, isad on uhkuseks, ütles sõber, kallis isata kasvanud sõber, kes aga oma isa üle väga uhke on. See mõte annab tuge aga see ei tähenda, et ma ei tunneks, et ma olen poegade jaoks isana läbi kukkunud. Naeruväärt isegi lisada, et ma olen totaalselt läbi kukkunud ka abikaasana. Neli korda. Kolme erineva naisega. Kogu abielu institutsioon on minu jaoks lootusetult kadunud. Ma olen läbi kukkunud. Ma ei räägi sõnagi armastusest. Hea küll, ühe siiski: läbikukkumine.
Ja need raamatud, need mille nimel ma olen end üksindusse võidelnud, peresid lõhkunud, ettevõtteid lammutanud, suhteid hävitanud – need on läbikukkumine. Midagi ei ole öeldud. Midagi ei ole muutnud. Midagi ei ole valmis. Maailm ei ole parem koht. Need raamatud on head, ma tean, neil on lugejad, ma tean! Aga nad ei ole suutnud väga olulist, kõige olulisemat – nad ei ole põrmustanud, tuhastanud, hävitanud isikliku hiilgava näite varal seda haiget ja hullu ulumist, mida tiražeerivad need, kes räägivad minu keelt, keelt, mis on noore ja õrna kultuuri keelt, keelt, mille lähtekood on veel nii värske, nii uus. Vastupidi on olukord. Kenderlik. See on omadussõna. Selline, mida öeldakse teatud tüüpi epateeriva teksti kohta. Mina ise ei suuda enam ammu kenderlikke tekste luua, oh ei.
Aga ikka ma kirjutan. Ikka ma võtan ette. Ikka vaatavad lapsed mulle naeratades otsa. Ikka patsutab laste ema mulle toetavalt õlale. Ikka on mul sõpru. Sõpru, kes on näinud mind kõige vastikumana, kõige jälestusväärsemana, kõige alatumana. Kes aga on alati toeks olnud. Alati proovinud kuulata, mõista, leppida. Lasta olla. Ja siin ma olen. Proovimas jälle. Taas ette võtmas. Lapsed on jälle must eemal. Jälle olen ma selles oma parimate sõpradega koos. Jälle naeratas mu laste ema julgustavalt. Jälle ma lähen. Jälle! Ma vaimustun uuesti.

See asi ei ole surnud. See eesti kultuuriajakirjanduse asi ei ole veel lootusetu. Jah, ta huuled lõhnavad praekartulite järele. See on õudne lõhn. Aga ma ei plaani suust suhu hingamist. Ma olen eesti kultuuriajakirjanduse traumakirurg. Ma tean, et ma suudan. Hullus! Eesti kirjanduse ma äratasin korraks ellu. Peale mind teavad kõik, et kirjanik olla on rets. Nüüd saavad teada kõik, et on rets teha kultuuriajakirjandust. Reegleid ei ole. Tsiviliseeritust ei ole. See ei ole naljaasi. Kui süda on seiskumas, siis noa ja kahvliga söömise reeglid ei kehti.
Lõikan vasaku rinnakorvi neljanda-viienda roietevahelise ruumi vahelt sisse, viin kopsu eemale, keskseinandi struktuuridest avan südamekoti, peatan veritsemise südamest ja panen aordile klemmi peale. Veritsus lõppes ja alustan avatud südame massaaži. Samal ajal annan intravenoosselt verd, et vereringet taastada.
Klemm on peal. Süda on paljas. Massaaž toimub. Värsket verd? Nii palju pole seda kuskil mujal, kui Sirbi toimetuses täna.
Ma olen selle ajalehe jaoks välja toonud kõik oma sõbrad, ma olen valmis andma oma viimase alles jäänud vaimutervise. Ja oma eelviimase unistuse. Ja kui patsient sureb, siis olen ma läbi kukkunud. See aga pole mingi üllatus, kui mu edulooga arvestada, kas pole. Ma olen valmis isegi selleks.
Aga Emil Mihai Cioraniga ma kargama ei lähe. Ma pole kahjulik, veel hullem, ma olen kasutu. Mul on liiga ükskõik, et midagi kuhugi kallutada. Keda ma tsenseerin, kui ma ei viitsi isegi enda teksti toimetada. Näete seda käkki või? Stalinism käib mulle üle jõu.
Nii on, nagu tekstid tulevad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming