Naistevastase vägivalla elukaar

Sass Henno

Pesumasinavooliku ühiskondlik mõjuKui ma veel väike ja nõrk olin, peksis ema mind kõige rohkem just vana pesumasina voolikuga. See oli aeg, kui pesumasinatel oli vee väljavooluks eraldi ühendatav kummivoolik, selline sooniline beebirandme läbimõõduga lohv. See on elastne, raske, samal ajal seest tühi ega jäta jälgi. Mu tädipoega peksti kodus ja vahel garaaži all ka ventilaatoririhmaga. See on raskem ning jätab vahel ka marrastusjäljed, nii et mul oli isegi üsna armastav ema. Vägivallal on alati põhjendus. Ma olin täiesti allumatu laps. Õppimise asemel lugesin salaja sahtlis seiklusjutte, „Mirabilia” sarja või Tarzaneid, kooliskäimise asemel lugesin valuutapoodide vaateakendelt hinnasilte, kojutuleku asemel lugesin bussipeatuses linnatulesid.

Esimesed löögid
Poistest saavad aga mehed ja piisavalt pikal ajateljel pole oma lapsepõlve alanduspisaratesse uputatud kogemustest rääkimine enam piinlik. See hakkab kujundama su väärtushinnanguid ja identiteeti. Kodus vägivalla algkursuse läbi teinud lapsed oskavad juba lasteaias kätt rusikas hoida, ei karda kakluseadrenaliinis tekkivat valu ja nende käitumismustrites hakkab kunagine alanduskogemus määrama nende käitumise edasist sotsiaalset julmust. Otsustest kodunt ära joosta, trepikodades ööbida või söösta sisse ja välja ajutist turvatunnet pakkuvatest suhteustest saab seesama end lapsena taskulambiga voodi alla raamatute võlumaailma peitmise sarnane rutiin. Ma ei kirjutanud seda lõiku teises isikus juhuslikult, vaid isikliku kogemuse üldistamiseks kollektiivsele tasandile. See on taas üks manipulatiivne tehnika. See, mida vägivallatsejad sageli oma vastutusest distantseerumiseks kasutavad. Aitäh õppetundide eest, ema.

Tapmisähvardused
Minust sai vägivalla usku mees. 15aastaselt lasin kodunt jalga, 17aastaselt viskasin talvel tellise oma tüdruksõbra korteri aknasse, õigustades end sellega, et ta sel ajal, kui ma tööl olin,  meie väikeses kööktoas teiste poistega seksis. Minu vägivallaraamatusse tekkis peatükk pealkirjaga „Olgu teil seal külm”. Samast perioodist leian ka ühe armukadedusest maha löödud ukse pealkirjaga „Kes sul seal on, lits!?” ja veidi hiljem mõne tapmisähvarduse: „Mees, ma tapan su ära, kui sa seda tüdrukut veel puutud.”. Ja üsna toenäoliselt oleks see raamat paksemgi, kui 2001. aastal mil lõpetasin keskkooli, poleks mu kätte sattunud psühholoog Helve Kase koostatud intervjuude ja artiklite kogumik soolisest vägivallast ja naistest kui vägivalla ohvritest. Raamatu nimi on „Vaikijate hääled”. Ja sellega seoses muutus mu identiteedis väga oluline osa. Ma sain aru, et vägivaldsus on lõppematu ahel, mida me kanname vanematelt lastele niikaua, kuni keegi selle löögiringi katkestab. Ma sain aru ka sellest, miks see kogumik minu peal töötas. Miks? Sest ma nägin esimest korda valu tekitajat, vägivallatsejat ja lööjat kui koletut haavatud elajat, täielikku värdjat, kes ei ole võimeline mõistma või tundma tekitatud valu tagajärgi. „Vaikijate häältes” ilmunud 26 loos tundsin ära tolle kooliaegse iseenda. Armukadeda, omanditundega jõhkardi, kes oma kunagi pesumasina voolikuga läbipekstud ego valutavaid vorpe endale tekitatud turvalise suhte illusiooniga terveks ravida tahtis, mõistmata, et jagatud valu on topelt valu, mitte pool. Kui see raamat poleks tekitanud peeglišokki, ei kirjutaks ma siin ka neid ridu. Seega järeldus, et vägivaldsust saab ravida vaid peeglišokiga, näidates ühiskondliku sallimatuse kaudu avalikult vägivaldsele mehele tema tegude tagajärgi, oleme õigel teel.

Ajalooline omanikuroll
Aga nüüd asja juurde, mis mind tõukas sellest kõigest uues Sirbis kirjutama. Professor Jüri Saar on teinud ära väga tänuväärse ja silmi avava töö, võttes selle aasta XI Akadeemias lk 1993–2002 kokku naistevastase vägivalla märgilise olemuse. Mehe omanditunne naise suhtes, mida ka mina oma esimeses suhtes tundsin, loob selle vägivallaliigi ühe ajaloolise definitsiooni. Näiteks. Vallutatud alade naiste vägistamine on olnud mõjutusvahend vallutatud alade meeste suhtes. Näiteks. Piibli kümnes käsus sisalduv „ära himusta ligimese naist” viitab samuti paarisuhtes mehele kui naise omanikule. Ja tagatipuks on selle rollikäitumise ajalooliselt omaks võtnud ka paljud naised. See armas, kuulus, popkultuurilik „tahan olla sinu oma”, mis lõpututes laulusalmides kodeerub, ei erine psühholoogiliselt palju süstla otsa sureva prostituudi või sõjast laastatud maal vallutajate vankrite juurde „vabatahtlikult” ilmuvast meeleheitel naisest, kes põlenud maa kiuste seeläbi oma lapsele midagi süüa loodab saada. Tekib sõltuvus, mille sunnil jaotatakse rollid. Tuuakse ohvrid. Ja alistutakse. Ja kui nüüd selles elu paarisetüüdis satub teist osa täitma mees, kelle alanduse jäljed on jätnud välja arendamata igasuguse suuremeelsuse? Empaatiavõime? Pidurdusmehhanismi?
Mu küsimus meie ühiskonnale kõlab nii: kas meil on plaan, kuidas naistevastast vägivalda ravida? Mul on.
Naiste kaitseks
Me peame omaks võtma, seadustesse kirjutama ja kas või siinsamas kultuurilehe külgedel lahti mõtestama need värsked läänelikud väärtused, mille eest me tahame, et ühiskond seisaks. Professor Jüri Saar toob oma Akadeemia artiklis välja, et nõrkade vähemuste hoidmises ja nende eest hoolitsemises pole midagi loomulikku ega enesestmõistetavat. Pigem on tegemist väga nüüdisaegse ja läänespetsiifilise nähtusega.
Just see on põhjus, miks jõuan kohe sinna, et tegu on teemaväljaga, mis ei reguleeri end ise. See ei ole kaugeltki võrdõiguslikkuse diskursus, mida vajame, vaid nõrgemate kaitsmise kokkulepe. Nüüd ja igavesti. See tähendab, et peame vaatama ka kaugemale traditsioonilisest ja looma uue väärtussüsteemi, kus inimesed ei kuulu üksteisele, vaid on vabad oma otsustes ja tunnetes, humanistlikus maailmas, kus tugevam hoiab nõrgemat. Sest meie igapäevaeludesse on hiilinud ohtlikud omandisuhete salamärgid. Nad on peidus lausetes, mida nii mõnedki meist on oma lähedase suust kuulnud.  Näiteks „vaata nüüd, kui endast välja sa mind ajasid”, „kui kurvaks sa mind tegid”, „kui kaua ma sind ootama pidin”, „mis trenn see sul siis nii hilja lõppes?” on kodus nelja seina vahel vägivaldse mehe tüüpavaldus, mis võib maskeeruda ka omanikupoolsetesse etteheidetesse. Kui me neid märke lugeda oskame, võib ka abieluvanne „nii heas kui halvas” ja „kuni surm meid lahutab” omandada täiesti väärastunud tähenduse.
Me ei tohi õigustada ega sallida mis tahes põhjustel sündinud lähisuhtevägivalda, naistevastast vägivalda ja seeläbi ka lastevastast vägivalda. Me peame unustama feminiinsuse-maskuliinsuse diskursuse ja taandama selle hoopis igakülgse individuaalsuse ja inimväärikuse tagamisele. Me peame õppima uskuma ja tundma kõike vastupidiselt traditsioonilistele dogmadele, kuulutades, et paarisuhtes ei ole partnerid teineteise omand.
Me peame tunnistama, et perevägivalla ilmingud ei ole vaid koduseintevaheline probleem, peame tirima valgusvihku ka need silmakirjalikud, korralikud, edukad, tublid mehed, kes kas või kordki on oma naist löönud.
Et anda ühiskonnale edasi selge sõnum: me teeme naiste vastu suunatud vägivallale lõpu.
Sest ainult nii katkeb see valus ahel, mis kandub edasi meie poegadele ja tütardele. Meie lastele. Ja kui löökide tagajärjel katkenud rasedused või suguorganite vigastused lubavad, siis ka nende lastele.
 
Esmaspäev, 25. november on rahvusvaheline naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev. Paljudes riikides on selle päeva sümboliks valge lint, mida kannavad mehed, kes on vastu võtnud otsuse, et olgu mis on, aga naist ei lööda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming