Keel – rahva vaimu väljendaja või tõlkimise masin?

Jaan Kaplinski

Me oleme Johann Gottfried von Herderi lapsed. Herderi romantilised nägemused rahvavaimust (Volksgeist), selle seostest keelega ja sellest, et ka seni barbariteks peetud rahvad ning keeled on inimsoole väärtuslikud ning vajavad hindamist ning kaitsmist, aitasid ka eestlastel saada selleks, kes nad praegu on. Rahvuseks, kes suutis luua oma riigi, oma kultuuri, kirjanduse, omakeelse kooli lasteaiast ülikoolini. Selles omakeelsuses on aga varjul palju vastuolulist, millest ehk on kirjutatud vähem, kui võiks. See vastuolulisus tuleb nähtavale eelmise sajandi (ja veidi ka tänase päeva) keele rikastamise, korraldamise ja uuendamise teoorias ning praktikas. Nagu on märkinud Mati Hint, on Johannes Aavikust meil saanud kultuskuju, kelles nähakse peaaegu et eesti kirjakeele loojat. Mis muidugi ei pea paika. Kirjakeel on kujunenud samavõrd, kui mitte rohkem, Johannes Voldemar Veski käe ja silma all. Ning tasub meeles pidada ka luuletaja ning lingvisti Villem Ridala tööd murdesõnade ja soome sõnade importijana. Ja paljusid teisi keeleinimesi.

Aavik oli minu meelest andekas mini- või mikroluuletaja. Eks üht sõnagi või luuletuseks lugeda ja tal on selliseid õnnestunud poeetilisi sõnu õige mitmeid. Veski on eesti leksikasse toonud hoopis rohkem, pääasjalikult aga on tema ja ta koolkonna sõnad kinnitanud kanda terminoloogias, ja kuna elame teaduse-tehnika valdava mõju all, siis tungib sõnu alatasa terminoloogiast ka igapäevakeelde, kuigi elav kõnekeel sageli tõrgub neid omaks võtmast. Autorehvid kannavad tavalises kõnepruugis ikka kummide nime ja vaevalt tarretis ostjate suus nii hõlpsasti tarrendiks saab kui poes hinnasiltidel.

Aaviku-Veski keeleideoloogias ei ole Herderi ideoloogial kohta. Vastupidi, Aavik polemiseerib otse herderiaanlusega, leides, et keelt ei peaks pidama üksi rahva vaimu ja iseloomu kandjaks, „oma rahvusliku individuaalsuse suurimaks tunnusmärgiks ja moodustajaks”. Keeles tuleb Aaviku järgi näha ennekõike „inimtoimingu abinõu, riista, MASINAT …” Siin kõlab Aaviku suhtumine hästi kokku sajandi alguse mõttevooludega. Arhitekt Le Corbusier nägi majas „elamise masinat”, Vene „zaumnikud”-futuristid (Hlebnikov, Krutšjonõhh) tegid keeleuuenduslikke eksperimente. Kuigi Aavikki tunnistab vajadust rahvakeelt uurida, et säält võtta kirjakeelde sobilikke sõnu ja väljendeid, ei näi ta eesti keele omapära vastu erilist huvi tundvat. Sama kehtib mutatis mutandis Veski kohta. Nad tegelesid põhiliselt sõnavara täiendamisega, vähem grammatikaga.

Nii Aaviku, Veski kui hilisemate keeletegijate ja -korraldajate praktikas domineerib tõlkevastete otsimine kultuurkeelte, s.o saksa, inglise, prantsuse ja vene keele sõnadele. Mis tähendab, et keeles ei nähta niivõrd mõtlemise, mõtete väljendamise kui teistest keeltest tõlkimise masinat, tõlkemasinat.

Herderi suund eksisteerib Eestis edasi ka Aaviku ja Veski ajal ning pärast neid. Selle suuna mehi olid kindlasti nüüd suuresti (ja teenimata) unustatud Kaarel Leetberg, hiljem Oskar Loorits ja Uku Masing. Ma ei oska öelda, kuivõrd nende mõtlemist mõjutas otse Herder või sama suuna keelefilosoof ja keeleteadlane Wilhelm von Humboldt. Sisuliselt aga langeb nende arusaam olulisel määral kokku Herderi ja Humboldti arusaamadega, millest ütles lahti Aavik. Humboldt on esimesi mõtlejaid, kes rõhutab keele ja mõtlemise (või kujutlemise) tihedat seost ja usub, et „igas keeles on eripärane maailmavaade”. Selle maailmavaate uurimine on Humboldti järgi keeleuurimise ülem eesmärk.

Moodsamas keelepruugis võiks öelda, et Herderi ja Humboldti jaoks on igas rahvas ja keeles peidus mingi „The Other”, „L’Autre”, „Teine ~ Muu”, mis tuleks avastada. Kõigi keelte-kultuuride eripärad kokku annavad meile pildi inimkultuurist, keelest, inimvaimust üldse, mida tervenisti ei peegelda ega mahuta ükski neist.

Oskar Looritsa märkmed eesti ja soome-ugri keelte eripära kohta jäävad põgusateks. Hoopis tõsisema töö on teinud Uku Masing, kelle kaks esseed – „Keelest ja meelest” ning „Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust” – on ühtedes kaantes ilmunud ja säält leiab huviline palju väärt mõtteid, võrdlusi ja üldistusi. Viimaseid on kahjuks ülemäära suunanud Masingu määratu viha nende vastu, keda ta kutsub igermaanideks. Nii muundub tema pilgu all vastasseis igermaani ja „sugri” mentaliteetide (meelte) vahel millekski, mis mulle väga meenutab üht tüüpilist igermaani ideoloogiat, nimelt muistset iraani dualistlikku religiooni, kus maailmas nähakse võitlusvälja kahe ürgjõu – Hää ja Kurja (resp. Valguse ja Pimeduse, Tõe ja Vale …) vahel. Viimast kehastavad muidugi igermaanid, esimest siis „sugrilased”, Siberi rahvad, Ameerika ning Okeaania algelanikud ja mõned asiaadid.

On enam kui kahtlane, kas keeli saab nendes peegelduvate meelte ja meelsuste järgi jagada indoeuroopa, soome-ugri, semiidi jm keelteks. Juba Humboldt leiab, et selline klassifikatsioon toetub vaid ühist päritolu sõnadele, vaja oleks midagi süvenenumat, midagi, mida tänapäeval nimetame keeletüpoloogiaks. Siin võivad mõned ametlikult soome-ugri keeled mõnegi tunnuse järgi olla pigem lähedased mõnele slaavi keelele kui mõnele teisele soome-ugri keelele. Oleneb sellest, mida võrdluse aluseks võtame. Mind on huvitanud ideofoonilised (mimeetilised, deskriptiivsed) sõnad ja sõnapaarid, mis on väga iseloomulikud eesti keelele, nagu kila-kola, kimpsud-kompsud, suri-muri, kiira-käära, simmel-sammel, tühi-tähi. Tuleb välja, et analoogseid sõnapaare on väga napilt enamikus Lääne-Euroopa keeltes, rohkem inglise keeles (helter-skelter, fuddy-duddy …), silmatorkavalt palju aga baski keeles! Ning hoopis kaugemal – türgi, mongoli ja draviidi keeltes. Eesti keeles on väga palju igasugust ideofooniat, kõlasid-helisid ja liikumisi kirjeldavaid sõnu nagu sirin, särin, surin, sorin, solin, sulin või vabisema, võbisema, habisema, libisema. Kui uskuda vastset etümoloogiasõnaraamatut, on tubli veerand meie sõnatüvedest ideofoonilised või nagu raamatus öeldud „häälikuliselt ajendatud”. See on kahtlemata üks eesti ja soome keele eripära, mis on iseloomulik ilmselt suuremale osale soome-ugri keeltest, isegi ungari keelele, millega meil muidu on tüpoloogiliselt väga vähe ühist. Olen mõelnud, et kui rääkida eesti keele maailmavaatest, siis see on pigem aktsidentalistlik kui essentsialistlik.

Eesti keele eripära (samuti üsna soomeugrilik joon) on kalduvus väljendada üldmõisteid ühe sõna asemel sõnapaariga. Nii on vana oma sõna sisikonna tähenduses „kopsud-maksad”, praegu puittaimedeks kutsutud on kõnekeeles endiselt „puud-põõsad”, söögiriistad on „noad-kahvlid”. Vanemad on „ema-isa”, õed ja vennad „õed-vennad”, jäsemed „käed-jalad”. Kui nägin kord Viljandis poesilti „magamistarbed”, tõlkisin selle eestikeelsemaks (ja -meelsemaks?) – „tekid-padjad”. Sõnapaari tähendus on laiem, selle alla mahub enam kui kahe sõnaga väljendatu. Mida võiks vähemalt igapäevakeeles, k.a poesiltidel küll julgemalt kasutada, kirjutades näiteks „kinnitusvahendite” asemel „naelad-kruvid”.

Üks eesti keele ja ilmselt mõne muu keele, võimalik et vene keele eripära on somaatilise metafoorika ohtrus. Meil on merel kurk, maal nina, kirvel silm, põsk ja kand, mäel jalg, selg ja rind, jõel suu. Keeletegijatele ilmselt sellised metafoorid ei meeldinud, nii sai mäejalast mäejalam, jõesuust jõesuue.

Humboldtilt pärineb filosoofidele ja lingvistidele päämurdmist toonud mõiste die innere Sprachform – keele sisemine vorm, mida Humboldt peab eriti tähtsaks ja milles ilmselt avaldubki see keele meel, tema eripärane maailmanägemine. Humboldt peab sõnavara suhteliselt pinnapäälseks nähtuseks. Mis on vastupidine Aaviku arusaamale, kes näeb leksikonis keele „kõige olulisemat ja konkreetsemat” osa. Kuigi Aavik ei poolda samas purismi, praegu Eestis üsna populaarset arusaama, et rahvusvahelised sõnad tuleks asendada eesti oma päritolu sõnadega (à la infrastruktuur > taristu, info(rmatsioon) > teave). See ei muuda aga üht vähemalt ametlikus eesti keeles valitsevat tendentsi, nimelt Euroopa muude keelte kon-
struktsioonide pääletungi, mis aina enam asendavad vanu eesti omi. Vähemalt avalikus sõnas me enam ei anna teada, ei teata, vaid teavitame (otsesihitisega nagu inglise verbil to inform), ei anna nõu, vaid nõustame jms. Ma ei taha siin anda sellisele arengule selget hinnangut, emotsionaalselt olen eesti keele sellise euroopastamise vastu. Kuid kõigepäält tuleks vaadata asjadele selge pilguga, anda endale aru, mis toimub. Kas meile on oluline keele sisemine vorm, see, kuidas mõtteid mõtleme ja keeles väljendame, kuidas mõisteid loome ja seome, või on eesti keel nüüd ennekõike tõlkimise masin, milles igale ingliskeelsele sõnale peaks olema üks eesti vaste. Mis võib viia selleni, et me ei tõlgi enam tekste, vaid oleme tõlkinud eesti keele üheks muude eurokeelte klooniks.

Võib-olla tasub keele eripärale, sellele, mis eesti keeles on omamoodi, rohkem mõelda. Võib-olla on selles omapäras mingi oluline väärtus nii meile kui teistele inimestele. Sellele, et meie eripära, altérité, teistsugusus, marginaalsus võib olla tõsine väärtus, osutab oma jõulises ja vaimukas raamatus „Lingvistiline mets” Valdur Mikita. Mul on tunne, et selle erakordse raamatu ilmumine võib olla märgiks, et oleme valmis mõnd oma suhtumist üle vaatama ja hindama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming