„Nõukogude” võim Eesti kultuuripoliitikas

Jaak Allik

1992. aastal tänapäeva Reformierakonna eelkäijate seatud suur eesmärk – kultuuri lahtiriigistamine – hakkab vahepealseile (1995–1999 ja 2005–2007) tagasilöökidele vaatamata lõpuks täituma. Neis valdkondades, kus oli lootust mingitki kasumit teenida, on riigi võim asendunud raha (kerjamise) võimalusega. Neis valdkondades, kus erastamise/ärastamise huvilisi ei olnud (teatrid, süvamuusika, muuseumid, kultuuriajakirjandus), on riigi võim asendunud eraõiguslike sihtasutuste nõukogude võimuga. Kui algul oli riigiasutusest sihtasutuse tegemisel isegi mingisugune edasiviiv mõte – võis laenuga maja korda teha ja eelarveaasta ülejäägid ei kuulunud äravõtmisele –, siis masu, ja eriti riigikontrolli tähenärimine, ei ole sellest eelisest enam midagi järele jätnud. Praegu toimub teatrite, kontserdiasutuste ja muuseumide „lahtiriigistamine” tegelikult sunniviisiliselt ja sarnaneb oma tagajärgede poolest seal töötavate inimeste jaoks paradoksaalselt kunagise natsionaliseerimisega. Ministeeriumi sellelaadsel tegevusel on selged eesmärgid.

1. Soov veeretada riiklike kultuuriasutuste finantseerimisvastutus vähemalt osaliseltki omavalitsustele. Õnneks kaitseb omavalitsusi seadusepunkt, mis keelab vägivaldse munitsipaliseerimise. Vabatahtlikke partnereid on ministeerium leidnud vaid kultuuriasutuste sulgemise ähvardusel (mitmed muuseumid). Kui mõni omavalitsus (nt Pärnu linn) on mõne ajutise präänikuga ära ostetud, siis seda suurem oht ähvardab sellise hübriidse sihtasutuse (Endla teater) eelarvet edaspidi.

2. Allutada kultuuriasutuste juhid täielikult ministri (loe: valitseva erakonna) tahtele ja lisaks tekitada veel küünilise boonusena hulk kultuuriasutuste eelarvest makstavaid lisatasusid ministeeriumiametnikele ja isikutele, kelle ees on parteil mingi tänuvõlg.

Kui riikliku kultuuriasutuse juht tuleb võtta tööle tähtajalise lepinguga ning seadusekohase avaliku konkursi abil ja suvalise vallandamise eest kaitseb teda tööseadus, siis sihtasutuse juhil need garantiid puuduvad. Sihtasutuse juhataja (juhatuse liikme) võtab tööle nõukogu sihtasutuse põhikirja määratud korras (loe: kui vaja, siis ilma konkursita) ning nõukogu võib ta ka päeva pealt vallandada põhjust nimetamata. Riigi loodud sihtasutuse nõukogu liikmed määrab minister, kes võib nad samuti päeva pealt tagasi kutsuda, põhjust nimetamata. Nõukogu liikmed peavad seadusekohaselt täitma sihtasustuse asutaja (st ministri) suuniseid. Ergo: minister võib iga sihtasutuse juhataja vallandada päeva pealt ja põhjust nimetamata.

Paraku pole see lihtsalt teooria, vaid alates 2007. aastast Kultuuriministeeriumi sage praktika, mida saan kirjeldada omaenese näite varal. Olin minister Palmaru määratuna 2007. aastal loodud SA Ugala Teater nõukogu esimees. Sisuliselt juhtis nõukogu ministeeriumi teatrinõunik, sest iga olulise otsuse puhul, mis koosolekul kerkis, helistas ta oma tööandjale ning ülejäänud nõukogu mugis sel ajal võileibu. Minister Jänes ei vestelnud minu kui nõukogu esimehega Ugala teatri küsimustes kordagi. Küll aga ulatas teatrinõunik mulle ühel ilusal päeval ilma ühtegi põhjust seletamata ministri juba alla kirjutatud tagandamiskäskkirja. Kuna minister soovis teatrijuhi vahetumist (temaga, muide, sellest kordagi rääkimata), siis oli neile ilmselt selge, et mina nõukogu esimehena sellise afääri peale välja ei lähe. Nõukogu juhtimise võttis üle ministeeriumi kantsler. Nüüdseks on Viljandist juba lahkunud tolle uue nõukogu 2008. aastal ametisse pandud juhid. Olukord teatris on aga muudetud aastate pikku selliseks, et oma lahkumissoovist on teatanud ka eelmisel aastal tööle asunud teatrijuht.

Veelgi hullem on olukord olnud sihtasutuses Vene Teater, kus „nõukogude” võim on märatsenud eriti järjekindlalt. 2007. aastal soovis minister Jänes lahti saada kunstilisest juhist Mihhail Tšumatšenkost (kelle kaheaastane töö-periood on kunstilises mõttes olnud kõige helgem selle paljukannatanud teatri viimase paarikümne aasta loos). Selle soovi põhjustas ilmselt erakonna suurrahastaja ja ministri paari sõbranna huvide juhuslik kokkulangemine. Abinõuks valiti Tšumatšenko täiesti alusetu (kapo kirjaliku kinnituse kohaselt) poliitiline laimamine. Au sihtasutuse nõukogu esimehele Ants Leemetsale, kes keeldus kaasa minemast oma erakonnakaaslasest ministri intriigiga ning ametist lahkus. Nüüd on kuue aasta jooksul Vene Teatris vahetunud viis teatrijuhti ja kohe ka viies nõukogu esimees. Finantsiline ja kunstiline olukord (nagu Ugalaski) on muutunud vaid ebastabiilsemaks ning julgen ennustada, et vahetused ei lõpe.

Möödunud talvel lahvatanud skandaal nukuteatris toimis sama skeemi järgi: Meelis Paist lahtisaamiseks vahetati välja tõrges (ministri enda poolt alles paar kuud varem nimetatud, kuid ilmse näpuvea tõttu spetsialistidest enamuse saanud) nõukogu ning moodustati uus, mille praegune koosseis on eriliselt tähelepanuväärne: neli ministeeriumiametnikku + Kalju Komissarov (kelle prioriteetseks huviks on näitlejakoolituse jätkamine Viljandis, mis mõistetavalt vajab kultuuriministeeriumi toetust). Samasugune on ka viimastel nädalatel erilise huvi pälvinud SA Kultuurileht nõukogu (sedapuhku kolm ametnikku +  riigikogulane Urmas Klaas ja suitsukattena mõjuv Piret Saluri).

Kaheksa sihtasutusena tegutseva endise riikliku teatri juhtimiseks on loodud (ja teatrite eelarvest rahastatud) 39 nõukogu liikme kohta, millest kultuuriministeeriumi ja rahandusministeeriumi ametnike poolt on täidetud 18. Vaid neljal inimesel sellest seltskonnast on olnud kokkupuude teatri kui kunstiga (Helle Meri, Kalju Komissarov, Peeter Raudsepp ja Indrek Saar). Neli teatrit peavad läbi ajama üldse ilma erialaspetsialistita.

Sama skeemiga juhib kultuuriministeerium ka teisi oma haldusala sihtasutusi, mille nõukogud on ministri määrata. Arusaamatuks jäi küll, miks selleks, et lahti saada Eesti Filmi Sihtasutuse töötajatest, oli vajalik selle likvideerimine ja täpselt samasuguse juriidilise ja finantsilise õigusjõuga SA Eesti Filmi Instituut moodustamine. Küllap oli seal mõne töötaja tööleping siis teatud kaitsega.

Reformierakondlik kultuurijuhtimine sarnaneb seejuures nagu kaks tilka vett kompartei harrastatuga. Kõik olulised kaadri- ja rahastamisalased otsused langetab paar inimest ministrikabineti (või parteikontori, suurt vahet ju ei ole) vaikuses. Mingitki kirjalikku jälge neist „suunistest” ei jää. Nende otsuste täitmise peavad kindlustama ametnikud, kasutades selleks „nõukogude” võimu suitsukatet. Oma suutmatuse või tegelike suunajate väljarääkimise korral kaotaks ametnik töö, kuid kuna nõukogude liikmete kohad on lisaks ametnikele antud enamikus valitsusparteide raha- või hääletoojaile, siis ei ole suuniste elluviimine üldjuhul raske.

Vaid Rein Langile omase tugeva huumorimeelega inimene saab selliselt juhitavaid asutusi nimetada eraõiguslikeks ning korrutada, et minister nende juhtimisse ei sekku. Sellise „mittesekkumise” võrdluseks tõi Andrus Kivirähk täiesti õigustatult Andrei Ždanovi mittesekkumise Eesti valitsemisse 1940. aastal.

Kirjutasin praegusest kultuurijuhtimise skeemist. Paraku on ju teada, et täpselt samuti toimib „nõukogude” võim ka riigile kuuluvate aktsiaseltside või riigi poolt asutatud sihtasutuste juhtimisel majanduse, hariduse, tervishoiu jm eluvaldkondades. Sellise juhtimisskeemi paratamatuks tagajärjeks on kõigisse asutustesse ja elusfääridesse täiesti ebakompetentse tegevjuhtkonna määramine, mis oligi, muide, kompartei ainuvõimu kokkulangemise üks olulisi põhjusi.

Eks näe, kuidas läheb Reformierakonnaga, loodame, et lugu lõpeb enne, kui nad kogu riiki endaga kaasa ei vea. Igatahes loomeinimeste üksmeelse mässu põhjuseks seoses Sirbi 1940. aasta stiilis ülevõtmisega oli lõpuks ometi mõistmine, et täpselt sama meetodiga võidakse homme üle võtta mis tahes kultuuriinstitutsioon.

Kuidas sellise „nõukogude” võimuga lõpetada? Paradoksaalselt sama loosungiga, mille pakkus perestroika alguses välja Ülo Vooglaid. „Kogu võim nõukogudele!”, mis tähendas siis ja ka praegu nõukogude vabastamist parteilisest juhtimisest. Selleks oleks vaja teha kaks seadusemuudatust. Esimene keelaks ametnikele ning riigikogu ja volikogude liikmetele nõukogudesse kuulumise eest lisatasu maksmise (huvilisi sinna end toppida väheneks suurusjärgu võrra). Teine näeks ette  sihtasutuste või riiklike aktsiaseltside nõukogude nimetamise haldusala ministri ettepanekul avalikult riigikogu vastava valdkonna komisjoni poolt näiteks 2/3 häälteenamusega. Sel juhul satuksid nõukogudesse ehk selle asutuse arendamisest tõepoolest huvitatud olevad spetsialistid, kelle seisukohti võtaks minister ehk isegi kuulda, mitte ei dikteeriks ette, nagu praegu.

Siis võiks nõukogude võimust isegi kasu olla, nagu seda ideaalis võinuks olla ka ajaloos, kui partei ei oleks talle nelja jalaga selga roninud. Aga tahaks näha võimulolevat parteid, kes oleks vabatahtlikult nõus parteilist juhtimist lõpetama.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming