Oleme baltisaksa mõjudest läbi imbunud

Hanna Miller

Eelmisel aastal tähistas 6. detsembril konverentsiga „Baltisaksa kultuuri jäljed Eesti ajaloos” oma 25. tegevusaastat Baltisaksa Kultuuri Selts Eestis.

Avasõnad Tallinna ja Tartu teadus- ning mäluasutuste teadurite kümnele ettekandele Tallinna Linnaarhiivis ütles seltsi juhataja, ajaloolane Olev Liivik. Ulrike Plath ja Tõnis Liibek keskendusid baltisaksa esemelisele pärandile, Aivar Põldvee rääkis literaat Garlieb Helwig Merkelist, Lea Kõiv pastor Georg Müllerist, Ülle Tarkiainen baltisaksa naise rollist Eesti mõisas, Maris Saagpakk saksa keelest avalikus ruumis, Tiina-Mall Kreem Eesti Kunstimuuseumi muljetavaldavast panusest baltisaksa kunsti tutvustamisel jne.
Küllap on neidki, kes arvavad, et on küll mõisahäärberid, linnapaleed ja vapid toomkirikus, aga mis sest hääbuvast rahvakillust ikka enam rääkida. Ehk aitavad sel juhul näiteks Mati Laane „Andekuse geen …”, Malle Salupere „Tõed ja tõdemused”, baltisakslaste eesti keelde tõlgitud mälestused (näit E. Turmann, B. von Staden jt) või muud käsitlused, mis tasapisi ilmunud, jõuda tõdemuseni, et baltisaksa ajalugu ei ole midagi meie ajaloost ja kultuurist eraldiseisvat. Oleme baltisaksa mõjudest sedavõrd läbi imbunud, et see on muutunud me ühiseks Eesti kultuuriruumiks, sõltumata sellest, kuivõrd me seda teadvustada oskame-tahame. See mõju ulatub argisest eluolust ja seda peegeldavast eesti keelde üle võetud sõnavarast ehk meie kultuuri omaksvõetust kommete, parkide ja põllumajanduseni, kirjanduse, kunsti ja muusikani, rääkimata mis tahes teadusvaldkonnast. Vaatamata ambivalentsusele on see üks kultuuriruum, kus etnilisel päritolul ei olegi ehk ajapikku enam tähendust. Oleme läbi aegade olnud mõjus ja vastasmõjus mitmete rahvuste ja kultuuridega – nii nagu kogu Euroopa. Ja kas on üldse olemas „puhast rahvuskultuuri”?
Ehk ajendasid just sellised mõttekäigud 22 Eesti ajaloolast, kunstiteadlast, arhivaari, filoloogi ning huvilist looma 1988. aastal ühendust, mille eesmärgiks sai fikseeritud baltisakslaste rolli ja mahuka kultuuripärandi tutvustamine-teadvustamine meie ühiskonnas. Esimese kümne aasta jooksul jõuti märkimisväärselt palju. Ainuüksi koostöös Eesti Ajaloomuuseumiga korraldatud näitus „Umsiedlung 50”, mis oli pühendatud baltisakslaste ümberasumisele, pälvis suure publiku- ja meediahuvi. Pole ka ime, sest baltisaksa temaatika oli olnud pikka aega tabu, kui jätta kõrvale ajalooõpikuist kinnistunud pilt „kurjast parunist ja tublist talupojast”. Järgnesid baltisaksa kirjandust tutvustavad näitused ja rahvusvahelised konverentsid, mille toimumisele aitasid kaasa nii Eesti teadusasutused kui ka baltisaksa ajalooseltsid Saksamaal (Carl Schirreni Ühing, Balti Ajaloo Komisjon jt). Koolidesse muretseti uuemat saksa kirjandust ja 1991. aastal jõuti koguni Saksa Kultuuriinstituudi avamiseni Tallinna Linnaarhiivi ruumides. Selle juures polnud sugugi väike roll paljude teiste – nii institutsioonide kui eraisikute – seas Saksamaa esimesel suursaadikul Eestis, baltisaksa juurtega Henning von Wistinghausenil, kes on ka seltsi liige.
Selts käib siiani koos kord kuus linnaarhiivis, kuulatakse ettekandeid, korraldatakse ühiseid väljasõite jms, ikka haakuvalt baltisaksa temaatikaga. Ühenduse elujõulisuse üle rõõmustab seltsi üks alusepanijaist, ajaloolane Sirje Kivimäe: „Kui mitmed toona asutatud ühendused on tänaseks kadunud, siis Baltisaksa Kultuuri Selts Eestis püsib ning liikmeid on tugevalt üle poolesaja.” Konverentsipäeva lõpetas seltsi varalahkunud liikme Indrek Jürjo ja Sergei Stadnikovi koostatud O. Fr. von Richteri uurimisreise käsitleva raamatu „Briefe aus dem Morgenland. Otto Friedrich von Richters Forschungsreise in den Jahren 1814–1816” (Hamburg 2013) esitlus ning näituse „Baltisaksa jäljed Eesti muuseumi­kogudes” avamine. Väljapanek linnaarhiivis on avatud märtsi lõpuni. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming