Sotsioloogia kui müüdimurdja

Ero Liivik

Norbert Elias, Mis on sotsioloogia? Tõlkinud Katrin Kaugver, toimetanud Sirje Laidre. Mikko Lagerspetzi eessõna. Kujundanud Sirje Ratso. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2013. 212 lk.

Norbert Eliase raamat ei tulnud tühjale kohale, varem oleme saanud lugeda Eliase üheks peateoseks peetavat „Tsiviliseerumisprotsessi” kahte köidet. Huvitaval kombel on Eliasest nüüd kolme raamatuga saanud üks eesti keeles kättesaadavam sotsioloogia klassik Foucault’ Weberi ja Bourdieu’ kõrval. Tõsi küll, tõlgitud koguloomingu põhjal peaks esikohal olema jätkuvalt Karl Marx, kuid see kõik on ilmunud ühel eelmisel ajastul ning vaevalt et siin enam midagi niipea juurde trükitakse. Iga klassiku kaaluga autori teose eesti keeles ilmumist tuleb kindlasti üksnes tervitada ning juurelda põhjuste üle, miks seesuguseid tekste ikkagi niipalju ei ilmu, kui tegelikult võiks ja lugejaid jätkuks.

Sotsioloogia pole loodusteadus
Mõistetavalt pühendab autor palju tähelepanu just teadusfilosoofia ja -metodoloogia küsimustele, eesmärgiga leida sotsioloogiale sobiv koht ja arengutee. Lugejana saan öelda, et need arutlused mõjuvad ka praegu aktuaalselt, võib-olla on õige öelda, et nende tähendus ajas ainult kasvab. Sotsioloogia emantsipatsioon tähendab Eliase arvates eelkõige iseseisva mõistete ja tähenduste süsteemi loomist, vabanemist nii maagilis-müstilisest mõtlemisest kui loodusteaduste tuimast imiteerimisest. Näiteks leheküljel 27 osutab Elias mõttele, mille kohaselt just viimane seos mõjub tänapäeval üleüldisena: „Paljud teadusliku loodustunnetuse aja jooksul välja kujunenud põhimõisted osutuvad füüsikalis-keemiliste loodusnähtuste vaatlemisel ja nendega manipuleerimisel ikka ja jälle enam-vähem asjakohasteks, järeltulevale põlvele tundub, et need põhimõisted on alati olemas olnud ega ole kuidagi tekkinud. Vastavad sõnad, loodusteaduslikud mõtteviisid ja kategooriad tunduvad meile sedavõrd enesestmõistetavad, et tundub, nagu teaks iga inimene neid lihtsalt omaenese tarkusest”. Lähenemine, millele Elias oponeerib, on meilgi esitatud „tõsiteadmisena”. Näiteks on teadusfilosoof Rein Vihalemm väitnud, et teadusega on tegemist siis, kui saab rääkida vastava valdkonna loodusseaduste (termin märgib objektiivseid seadusi) avastamisest ning seletuse ja ettenägemise võimalikkusest; n-ö puhtaks teaduseks tuleks pidada füüsikasarnast teadust ehk siis f-teaduseks (φ-science) nimetatud (idealiseeritud) mudelit, mis käsitleb teadust konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivse tunnetusviisina. F-teadusele vastandub mudel, mida Vihalemm nimetab mitte-f-teaduslikuks (nimetatud ka looduslooliseks) ning mis on klassifitseeriv-ajaloolis-kirjeldav tunnetusviis (rakendatav klassikalisest bioloogiast humanitaariani).1 Seevastu „lähtuda teaduse mõiste puhul ühestainsast distsipliinist, näiteks füüsikast, vastab enamvähem tollele talitusviisile, mida võime kohata eri rahvaste juures, kui nad kujutavad ette, et kõik inimesed peavad välja nägema nii nagu nemad ja kui see nii ei ole, pole tegemist õigete inimestega”, kirjutab Elias justkui vastuseks (lehekülg 77).
Eliase arvates on loodusteaduslikud mudelid puudulikud pikaajaliste ühiskondlike protsesside kirjeldamisel, mille hulka kuulub muide ka mõtlemise teaduslikuks muutumine (lk 28). Paljud nimisõnad, mida kasutatakse ühiskonnateadustes (samuti argielus), on moodustatud nii, nagu oleks tegemist füüsiliste esemetega ajas ja ruumis, nähtavate ja kombatavate objektidega, mis on olemas inimestest sõltumatult (lk 29). Paraku tunnistab Elias, et sellest sõltuvusest ei ole veel võimalik vabaneda, kuna sotsioloogiale eriomaseid keele- ja mõtlemismudeleid tuleb alles välja töötama hakata. Viimane mõte näitab, et Elias ei esine oma üleskutses siin mitte kui postmodernismi varane apologeet, vaid pigem seab eeskujuks just loodusteaduste enese tormilise emantsipatsiooni fantaasiapiltidest teaduseks. Elias, muide, oli üldse kriitiline ka „metodoloogia” kui filosoofilise konstruktsiooni suhtes, pidades seda mõistet oma uurimisprogrammile liigselt kitsendavaks. Vaatamata „metodoloogia” puudumisele – seda on kriitikud talle ka korduvalt ette heitnud, sh väites, et Eliase käsitlusi ei saavat n-ö tõsiteaduslikult „kontrollida” – oli tal ometi oma meetod; Eliase loomingu uurija Thomas Scheff näiteks on seda nimetanud „terviku ja osa suhete morfoloogiliseks analüüsiks”.   

Kõige keskmes on võim
Uute mõistete vermimisega teeb Elias ise algust. Nii toob autor keskpõrandale kokku need teemad, mis on tema arvates sotsioloogias kesksed. Raamatu kolmas peatükk ongi pühendatud mängumudelite tutvustamisele. Mängud, ütleb Elias, põhinevad sellel, et kaks inimest või ka rohkem, võtavad üksteiselt mõõtu. Tegu on elementaarse olukorraga, millega puutume kokku kõikjal, kus inimesed kas juba on mingites suhetes või on suhetesse astumas. On väiksemaid ja suuremaid jõukatsumisi: kas mina olen tugevam, kas sina oled tugevam? Selle kaudu toob Elias sisse võimu mõiste ja ütleb, et rohkem või vähem kõikuv võimutasakaal kujutab endast kõikide inimsuhete integraalset elementi, mudelid demonstreerivad neid seise lihtsustatud kujul (lk 91). Mängud on dünaamilised, mängijatevahelistes suhetes ei esine kaost, mäng teeb ennast pidevalt ümber ning mängudes muutuvad ka reeglid ja seadused. Elias jõuab tuhandeid inimesi hõlmavate mudelite (figuratsioonid või võrgustikud) kirjeldamiseni. Mitme isiku mängud mitmel tasandil on näiteks oligarhia ja demokraatia. Oligarhias osalevad teise korruse mängijad mängus otseselt ja aktiivselt, nende käes on mängule ligipääsu monopol. Kujutlus mängu põhimõttelisest läbipaistvusest ei ole kunagi lõpuni tõetruu, sest kujundid võivad olla liiga keerulised (lk 105).
Huvitava küsimuse esitab Elias raamatus leheküljel 123: „Üks küsimus, millele on raske vastata, on küsimus, kui teadlikud on inimesed tänapäeval sellest, et nende endi vahel valitsevad juba üle terve maakera ulatuvad funktsionaalsed seosed, mida nad suudavad tänaseni vaid vähesel määral mõista ja kontrollida, kuigi need on nende endi loodud, ja mil määral moonutavad inimesed seda olukorda tavapäraste seletusviisidega – viisidega, mis näevad kõige selle põhjusena, mis inimestega juhtub, üksikisikuid või vaenulikke ühiskondlikke ususüsteeme”. Sotsioloogia uurimisobjektid on Eliase arvates need üksteisest sõltuvate inimeste suhtevõrgud, vastastikused sõltuvused, figuratsioonid ja protsessid – ehk ühiskonnad (lk 124). Mingis mõttes on sotsiaalteadus läinudki Eliase osutatud suunas, arendades mitmeid sotsiaalsete võrgustike teooriaid.

Ühiskonnast saab figuratsioon
Kui Elias räägib sellest, et tuleks kardinaalselt muuta sotsioloogia mõisteid ning kriitiliselt üle vaadata keele kasutamine selle teaduse loomisel üleüldse, siis toob ta näiteks tavapäraste sotsioloogiliste teooriate puudusena välja, et püütakse küll selgitada kujutluspilti inimestest kui ühiskonnast, ent mitte inimestest kui indiviididest. „„Indiviid” ja „ühiskond”, mida me tähistame kahe erineva mõistega, ei ole mitte kaks lahus eksisteerivat objekti, nagu nende mõistete tänapäevane kasutus sageli arvata laseb, vaid inimuniversumi erinevad, kuid lahutamatud tasandid,” kirjutab Elias (lk 156). Inimesepildi lõhestamine pildiks inimestest ja inimestest kui ühiskondadest on intellektuaalne eksimus (lk 155). Siin toob Elias hoopis mängu uue mõistena sõna „figuratsioonid” – selle moodustavad paljud üksikud inimesed. Kui neli inimest istub ümber laua ja mängib kaarte, siis moodustavad nad figuratsiooni, nende tegevus sõltub üksteisest (lk 157). „See, mida me siin figuratsioonina mõistame, on muutuv muster, mille mängijad kui tervikud moodustavad üksteisega suheldes, mitte üksnes oma mõistuse, vaid kogu oma isikuga, kõigi oma tegemiste ja tegematajätmistega. Nagu näha, tekitab see figuratsioon pingestatud struktuuri. Mängijate vastastikune sõltuvus, mis loob eelduse, et nad moodustaksid mingi spetsiifilise figuratsiooni, ei ole üksnes sõltuvus üksteisest kui liitlastest, vaid ka kui vaenlastest,” kirjutab Elias (samas). Selline keerukas suhtevõrgustik (figuratsioonid), mille puhul on tuumväide, et „psühhogenees” (käitumise, habitus’e ja enesekuvandi omavaheline sõltuvus) ning „sotsiogenees” (riikide tekkeprotsessi­sisene sõltuvus) loovad teineteist, ongi Eliase uuritud tsiviliseerumisprotsessi nurgakivi.2
Raamatu lõpupeatükis sõnastab Elias ka sotsioloogia kreedo: ühiskondlike sündmuste kulg on pime ja juhitamatu, muutuste selgitamine sotsioloogia abil ei saa seetõttu lähtuda kivistunud või staatilistest arusaamadest, mugavast soovist näha mõistuspärast arengut või progressi seal, kus seda ei ole. Sotsioloogia olgu eelkõige arengusotsioloogia (lk 184-185). Samuti ei tohi maha vaikida ühiskondlikke pingeid või konflikte: konfliktid ja nende viljad moodustavad paljudel juhtudel arenguprotsessi tuuma, ütleb Elias (lk 209). Seega tegelgu sotsioloogid julgesti rikkuste ebavõrdsest koondumisest tulenevate konfliktide või poliitilise rahulolematuse uurimisega.

1 Rein Vihalemm, Teaduse võim ja võimutus. – Studia Philosophica V (41). Tartu 2006, lk 17-18.
2 Thomas Salumetsa järelsõna „Tsiviliseerumis­protsessi“ teisele osale, lk 440 (Varrak, 2007).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming