Ansip – eesti võimu koondkuju?

Jürgen Rooste

Kadri Paas, Katariina Krjutškova, Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss. Toimetanud Kaja Klaas ja Martin Malsup. 352 lk. Isegi skeptilisim-kriitilisim lugeja, mõni andrusansiplik patrioot-vahikoer peaks siiski tegema tolle peatuse eneses, et mõista: kus sedavõrd palju suitsu, sääl tuld.

Iseenesest pole Eestiski enam imelik, et mõnest poliitikust või lähiajaloo sündmusest või tegelasest ilmub kõrvalpilguga loodud käsitlus. Teravamad-tähelepanuväärsemad kaasused on vahest seotud poleemikaga Lennart Mere ümber, kuhu ma praegu kuidagi ei tahaks laskuda. Seda enam, et Meri teatava triksterina on mulle üdini sümpaatne ning mõni radikaalne käsitlus on olnud ses osas üsna pime või ühekülgne – kuidas sa ikka kurjusega mängid/tantsid/võitled, ilma ta teatavaid samme adapteerimata, kaasa astumata. Iseenesest võib nii ju pärida ehk kõigi tollase süsteemi seest tulnud eestluse-ehitajate kohta, kuid …
Kadri Paas ja Katariina Krjutškova on kahasse kirjutanud veidi veidra (tekstist selgub, et Ansipi vanalt kommunistist kolleegilt laenatud) pealkirjaga dokumentaaljutustuse „Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss”. Ka säärane ajakirjanduslike võtetega kirjutet poliitraamat pole iseenesest Eesti turul enam uus. Ja kui isegi vahepääl siin veidi „kollane”, s.t Ansipi enese tähelennuga koos tõusnud ajakirjanduslik laad veidi häiribki, siis tegelikult, puhtvormiliselt, on raamat hää hooga kirjutatud, selline … teadlikult veidike bestsellerliku ja isegi veidi epateeriva ja ka sihilikult väljakutsuva kõnemaneeriga asjake. Kerge lugeda, poleemiline, ajuti kutsub (vastu) vaidlema. Aga isegi skeptilisim-kriitilisim lugeja, mõni andrusansiplik patrioot-vahikoer peaks siiski tegema tolle peatuse eneses, et mõista: kus sedavõrd palju suitsu, sääl tuld. Muidugi kui küsimus jõuab kivikülmade faktideni, pääle kahtlustuste ja tõenäosuse, siis palju siin ära ei tõestata. Ja süütuse presumptsioon on üks demokraatia alustalasid, nii et kuni tipp-poliitikut ühegi off-shore firma või kinnisvararaha liigutava advokaadiga ei seostata otse, on kõik vaid kahtlustus. Paranoia, ütleb kindlasti mõni agaram. „Agar”, muide, on siin üks märgusõna.
Kas ajahetk on selleks raamatuks õige, kas meetod on õige? Mõne aasta eest, kui ajakirjanikud oma tööd alustasid, sai vist asjaosalistele juba üsna kähku selgeks, et Ansip ise säärasest teosest huvitet ei ole. Tõepoolest, lähikondlased ja poliitilised võitluskaaslased on ühte ringi sulgunud ja keelduvad rääkimast, mingi piirini võib neid ka mõista (kuigi ehk Ligi või Partsi puhul tekib kahtlusi, miks nii). Ja pean tunnistama, teatav eetika ajab siin valvsaks, sest tõesti: tegu on elava inimesega, kelle lapsed meie seas kasvavad, ning siin on küsimus n-ö avaliku huvi ja inimese eraelu omavahel kaalumises. Kuigi, Paas ja Krjutškova on enamasti sellega tõepoolest arvestanud, Ansip-monstrumit siin siiski ei looda. Ta on lõpuks inimene – mitte kõige sümpaatsem inimene, aga inimene.
Kõige õigem oleks öelda, et see raamat mitte ei kaardista ega kujuta seda, kuidas me pikimalt võimul olnud peaminister poliitiku ja inimesena teotseb-mõtleb, vaid avab kogu me poliitika telgitaguse. Nii et kindlasti ärritab see teos ennekõike Neinar Seli ja Rain Rosimannuse moodi mehi (juba nende kahe mitte alati kõige puhtama mängija, niiditõmbaja rolli rõhutamisega), kes küll üsna teravate pliiatsitena vahest mõistavad, et igasugune reklaam on reklaam ja ilma süüd tõestamata meil kedagi süüdi ei mõisteta. Ometi on see tegelikult kivi kogu me poliitilise süsteemi kapsaaeda.
Tõsi, autorid esitavad hulga vihjeid raha ja kinnisvara hämara liikumise kohta Ansipi lähikonnas, kõnelevad ka kunagisest kuulsast koerte kaasusest, vaatlevad parteisiseseid selgapussitamisi jne, aga igal sammul ettevaatlikult rõhutades, kui tegu on vaid üht liiki allikatega, tuues välja ka vastasargumendid. Noh, mõne erandiga. Ütleme nii, et soovides vihjata Laine Jänese ja Andrus Ansipi võimalikule suhtele, mis võinuks ehk tingida Jänese edutamise parteiliinis, ei ole paljule olnud tugineda või pole autorid tahtnud siin säärasest kollasest vihjekeelest kaugemale minna. Kas või mingist mõeldavast respektist ekspeaministri eraelu vastu, sest peatükid – need harvad –, kus peategelast kujutatakse abikaasa või naabrimehena või liiklusõnnetusest taastuvana (või siiski ka servapidi tõhusa kolleegina), on igati inimlikud, ütleme nii, et sääl vilksatab miskit soojust, mida pole püütudki demoniseerida.
Tõsi, kõik muud vihjed ja lood on pigem … ääretult ebasümpaatsed. Põnevaim ja iseloomulikem peatükk ses mõttes on kindlasti Ansipi muundumine 1988. aasta sündmuste keskel, pilt agarast noorest komparteilasest (endisest ehituspati partorgist), kes muutub üleöö rahvuslaseks, siis ärimeheks, siis hiljem uuesti agaraks poliitikuks …
Aga, mis on siin oluline, see portree ei kujuta mitte niivõrd Ansipit, kui üht täiesti realistlikku, eestlastüüpi üht me rahvuslikku karakterit, kes kahjuks sel ajahetkel selles poliitilises süsteemis domineerib. See on enesekindel, AGAR karakter, kes usub eesmärgi pühitsevat abinõu, usub oma sihtmärgid ja veendumused olevat ainuõiged nagu Püha Graali otsing. See, et Ansipit ja Kadastikku, ehk isegi Ansipit-Selit seob tõesti sõprus, ei anna kuidagi õigustust veidratele käikudele, mis tolle sõpruse sees ja nimel on tehtud, või mis säält tagant aimuvad. (Sageli on autorid saanud näidata vaid mingeid sündmusi sünkroonis, mitte nende kausaalsust või otsest kuri- või kasutahtlust nonde taga.) Raamatu autorid on üpriski ettevaatlikud, teadlike ajakirjanikena ehitavad nad küll võimalikke visioone ja mudeleid nii, et kahtlus püsiks – selle taga on midagi. Ütleme nii: Seli kohta sõnaühendi „paras sahkerdaja” kasutamine ütleb mõndagi.
Üldse on raamatu keel kohati üsnagi reljeefne. On see hea või halb? Mul on tunne, et see on sündmuste ja olukorra vääriline, paslik keel, kuigi üldiselt eelistan säärast stiili haruharva, aga miskipärast tundub, et Ansipi enda laadiga, tema harjunud populismi ja iseteadvusega dialoogis see sobib …
Autorid näitavad väikse Eesti poliitsüsteemi toimimist poliitikute-ärimeeste, sõprade-doonorite omavahelise väikse huvivõrguna, kuhu kõrvalt on raske sisse pääseda. See mäng on kohati makaaber, kurja hõngu on õhus, ajuti küsivad autorid psühholoogia-spetsialistidelt kommentaare, kus antakse justkui mõista, et Ansipil teatavad häired esinevad … Aga teate, mis, Ansipi kuju kokku on siiski miskit Andrus Kiviräha repertuaari kuuluvat. Pragmaatik, oma õuel mängija, kohati ogaruseni agar – pole ime, et säärane Eesti peaministriks jõuab, sest paljudele on ta nagu koondkuju ellujääjast, mõnele isegi peegelpilt. Noh, siin maanukas ongi ehk oma paik sahkerdajatel-sehkendajatel, ainult et ehk on raamatu sisim paatos kantud ikkagi murest, et äkki sahkerdatakse-sehkendatakse liiga palju kuskile kurale.
Paas ja Krjutškova on aga oma n-ö kokkuvõtliku sissejuhatuse teinud kõigist noist kuulujuttudest-kõlakatest, lisades infokilde, mis kinnitavad veendumust, et kahtlustusteks on põhjust. Nüüd tahaks ikkagi ka kivikõvu fakte, mis aitaks ärimehehingega, müügi- ja mängumehed poliitikast vähemasti erasektorisse puksida, sest püünel võib ju kõik hetkeks päikseline paista, aga mis teha, kui nukujuhid on samad eesmärk-õigustab-vahendi tüüpi tegelased, s.t ongi samad mehed edasi, kusjuures pole veel kuidagi selge, et nende eesmärgid meile riigi- ja rahvanatukesena pikas plaanis ka miskit hääd kaasa tooksid.
Nii et – ajakirjanikud on teinud hüva, aga veidi kollase mekiga tööd, mis on teatava dokumentaalse hoiatusromaanina vajalik selleks, et me enamat püüaks. Kas aga üks raamaturibu miskit ka mõjutab? See sõltub nüüd sellest, kui õrna närvikavaga on nood päätegelased, sahkerdajad noilt lehekülgedelt. Parim oleks ju tolle diskussiooni ülekandumine ellu. Kuigi, väga suures plaanis, polnud siin suurt miskit uut.
PS Raamatu ülesehitus on imeõige, see algab hoopis pronksiööga, lauliku lapsepõli alles järgneb tollele – ilma pronksiööta polnuks Ansipist toda raamatut kirjutada. See on iseenesest juba poliitiku elukaare mõttes küsitav märk – et millega siis tasub ajalukku marssida?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming