Stipi- ja sponsimisseadus läheb muutmisele

Marko Lõhmus

Sel aastal on asutud muljetavaldava hooga muutma kultuuriasutuste toimimist ja loovisikuid puudutavaid seadusi. Käivad tasakaalupunkti otsingud etendusasutuste seaduse loominguliste töötajate tähtajaliste lepingute pikkuse teemal, nn kunstiteoste protsendiseadusest on Sirbis juba kirjutatud, tegemisel on autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste seadus ning aprillis pandi rahandusministeeriumist eelnõude kooskõlastusringile tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja Eesti Kultuurkapitali seaduse muutmise seaduse eelnõu. Üksjagu muudatusi ja täpsustusi nendes seadustes tuleneb vastse koalitsiooni lubadustest või lihtsalt vajadusest mõnda paragrahvi täpsustada ning elule järele aidata. Seaduse ettevalmistaja märgib seletuskirjas ka tulumaksuseaduse (TuMS) § 11 tulumaksusoodustusega MTÜde ja SAde nimekirja koostamise põhimõtete ja nimekirja pidamise korra täpsustamist. Ja kui juba muudetakse TuMSi, siis peab kohendama ka Eesti Kultuurkapitali seadust, et tagada sealt makstavate stipendiumide ja toetuste tulumaksuvabastus.

Igal asjal on eelmäng. Selleks oli pikk ja intellektuaalselt huvitav aastane arutelu teemal, mis asi on stipendium. Jah, te loete õigesti: senises TuMSis stipendiumist küll räägitakse, kuid otsest juriidilist määratlust ei anta. Olukorrad, kus asja ennast ei defineerita, tekitavad halle alasid ja enne kultuuri­valdkonda lahvatasid vaidlused spordis, kus kolmandas sektoris liigutatava raha hulk on kordi suurem. Maksuameti, spordiklubide ja ametnike seletusi on kõik saanud meedia vahendusel jälgida. Treenerite üle võib rõõmu tunda, sest valitsus on lubanud uuel eelarveaastal anda MTÜdest spordiklubidele lisaks 3,51 miljonit eurot.
TuMSi eelnõus on jõutud nüüd määratluseni, et stipendium on tulevikku suunatud toetus, mida makstakse teadmiste või oskuste omandamise, võimete arendamise ning loomingulise või teadusliku tegevuse soodustamiseks. Stipendiumina ei käsitata väljamakset, millega tunnustatakse või tasustatakse mingit tegevust või mille tegemisega väljamakse tegija omandab õigused teosele. Seega ei saa stipendiumiks mingil juhul lugeda töötasu, preemiaid ega autoritasusid. Määratlus on loogiline ja kultuuri poolelt üsna kõikehõlmav. Küll aga on stipendiumide ja preemiate eristamisse sisse kirjutatud probleem, mis võib põhjustada (maksu)vaidlusi. Stipendiumi maksmise puhul loomevaldkonnas eeldame, et see soodustab kellegi loometegevust. Kuid kas pole nii, et stipendiumi makstakse mingite kriteeriumide alusel, mis omakorda põhinevad maksja eelneval teadmisel ja kogemusel stipendiumisaaja senisest tegevusest? Ehk: stippi saab ikka see, kes on ennast juba heast küljest näidanud (vrd: õppe­stipendiumi määratakse paremate õpitulemustega tudengitele). See aga on sisuliselt premeerimine. Eesti Kultuuri Koda (EKK) on esitanud eelnõu autorile ettepaneku võrdsustada loome- ja elutööpreemiad stipendiumidega ning anda TuMS § 11 nimekirja kantud MTÜdele ja SAdele võimalus stipendiumidega samadel alustel ja tingimustel (s.o avalik konkurss) maksta tulumaksuvabalt loome- ja elutööpreemiaid. Teine võimalus on loobuda stipendiumi määratluses viitest tunnustamisele.
Nagu märgitud, on peale maksu­vabade annetuste saamise ning õiguse ise maksuvabalt annetada TuMS § 11 nimekirja kuuluvatel MTÜdel ja SAdel õigus välja maksta stipendiume, mille eelduseks on avalik konkurss. See on igati õige ja põhjendatud, kuid konkursist teavitamine vaid üleriigilise päevalehe või kohaliku ajalehe kaudu, nagu eelnõu autorid on soovinud, on pöördumine eelmisse sajandisse. Ilmselt peljatakse, et senist valitsuse määruse sõnastust, et stipendiumikonkursist tuleb teada anda kas ajalehes „või stipendiumi maksja veebilehel”, kasutatakse kurjasti: MTÜ paneb stipendiumikuulutuse mõneks minutiks oma veebilehele, teeb väljatrüki ning annab selle koos stipendiumiga isikule – sisuliselt avaliku konkursita. Pelgalt ajalehekuulutuste juurde jäädes aga võrdsustuks stipendiumiteated surmakuulutustega. Hetkel ei meenu muid teateid, mida tänapäeval netimeedias ei avaldataks. Meediakanalid on viimastel kümnenditel siiski arenenud ning sellega oleks mõistlik sammu pidada ka seadusandjal. Vältimaks eelkirjeldatud libakuulutusi võiks teated avaldada portaalis riik.ee või mõne riigiameti veebilehel. See lisaks konkurssidele läbipaistvust ja lihtsustaks maksu- ja tolliameti järelevalvet stipendiumide ja preemiate maksmise üle.
Loovisikute ja loomeliitude seisukohalt on jätkuvalt probleemiks see, et maksuamet käsitleb tunnustatud loomeliite kutseühingutena ning välistab sellest tulenevalt nende kuulumise TuMS § 11 alusel soodusnimekirja. Kehtiva seaduse järgi ei kanta nimekirja kutse-, ettevõtluse toetamise organisatsiooni, ametiühingut või poliitilist ühendust. Kuigi eelmine kultuuriminister loomeliite vastavalt sildistas, ei saa neid kindlasti samastada ametiühingutega ega käsitleda korporatiivsete ühingutena. Võrdse kohtlemise printsiibi kohaselt peaksid loomeliidud saama sarnaselt teiste valdkonna MTÜdega õiguse korraldada maksuvabu stipendiumikonkursse, vastu võtta maksuvabasid annetusi ja kasutada muid TuMS § 11 tulenevaid kolmanda sektori erisusi. Oma loomevaldkonna kutsealase tegevuse soodustamine on mõistagi ühe loomeliidu olulisim eesmärk, kuid tema tegevus ega mõju ei piirdu üksnes liikmeskonnaga. Maksuameti vaade loomeliitudele ja põhjendused nende väljaarvamiseks maksusoodustusega nimekirjast pole kooskõlas ei loomeliitude tegevusega ühiskonnas ega nende olemusega.
Käesolevad maksuseaduse muudatused on ulatuslikud ja käimasolevat remonti tuleb tervitada. Selle käigus on otsustatud kohendada ka Eesti Kultuurkapitali seadust. See aga on jäänud seniajani ühe olulise komponendita. Erarahastuse kaasamisest kultuurkapitali kaudu meie kultuuri- ja spordielu edendamiseks on rääkinud nii riigi juhtkond kui ka kultuuri- ja spordivaldkonna eestkõnelejad. Ja juba väga pikalt. Nüüd võiks seaduse tasandil midagi ära teha. Kehtiva seaduse kohaselt saavad äriühingud annetada tulumaksuvabalt meie ligi 2400-le TuMS § 11 soodusnimekirja kantud MTÜle ja SA-le, seda kas kuni 10% aastakasumist või kuni 3% ettevõtte enda palgafondist. Aga maksuvabalt ei saa annetada avaõiguslikule kultuurkapitalile. Viimase näol on tegemist siiski kõige usaldusväärsema, läbipaistvama ning tema avaliku asutuse näol ka enim kontrollitava annetuste kogumist ja ümberjaotamist korraldava asutusega. Kultuurkapitali aastatepikkune praktika, professionaalne meeskond ning valdkondade esindajatest koosnevad sihtkapitalid-eksperdirühmad ja nõukogu tagavad annetuste kogumise ning nende arvelt toetuste ja stipendiumide jagamise usaldusväärsuse ning selle kaudu ka kultuuri- ja spordivaldkonna rahastuse kasvu eratoetuste abil. Loodetavasti pälvib EKK tehtud vastav eelnõumuudatus ka seaduseparandajate ja poliitikute tähelepanu.
EKK ning mõnede loomeliitude esindajate kohtumine maksuametis käsitletud teemal sündis teise poole soovist saada kultuurivaldkondadelt sisu sõnadele „heategevuslik” ja „üldkättesaadav viis”. Aga just need on uues seaduselõikes kaalutlused, mille alusel maksuamet lubab MTÜsid maksusoodustuse marja­maale: ühing tegutseb heategevuslikult, pakkudes kaupa, teenust või muud hüve peamiselt tasuta või muul tulu mittetaotleval või üldkättesaadaval viisil. Maksuameti soov saada oma otsuste kriteeriumideks valdkondadelt spetsiifilist infot, mida ühel või teisel loomealal mõistetakse heategevuse või üldkättesaadavuse all, on väga tervitatav ja lisab usku, et seaduse muudatused hakkavad parimal võimalikul moel toimima ka päriselus. EKK ootab paari nädala jooksul selle kohta ettepanekuid oma liikmetelt ja kõigilt, keda kirjeldatud tulumaksuseaduse muudatus puudutab.