Ei meediasõjale

Indrek Ibrus

Kogu meie meediapoliitika peaks jätkuvalt lähtuma noist euroopalikest väärtustest,  mida õigeks oleme pidanud. Enne hiljutisi valimisi kuulasin raadiost üht tuntud arutlussaadet. Ja nagu ikka enne europarlamendi valimisi avastasid kõnelejad taas, et nad ei tea Euroopa Liidust piisavalt. Ei tea selle eesmärke. Süüdi on selles mõistagi too anonüümne Euroopa Liit ise, hoolimata kogu selle mastaapsest kommunikatsioonieelarvest. Tuletagem siis meelde. Kuigi ametlikke eesmärke saab igaüks vaadata ka ELi veebisaidilt, meenutaksin siinkohal üht kokkulepet seitsme aasta eest, kui Eesti oli olnud ühenduse liige kolm aastat, kuid ühendus ise tähistas 50. aastapäeva. Siis said liikmesriikide juhid kokku Berliinis ja andsid allkirjad deklaratsioonile, mis just noist eesmärkidest kõneles. Seal seisab muu hulgas: „Me püüdleme rahu ja vabaduse, demokraatia ja õigusriigi, üksteisest lugupidamise ja jagatud vastutuse, jõukuse ja kindlustunde, sallivuse ja osalemise ning õigluse ja solidaarsuse poole.”

Rahulik valgustus
Näiliselt abstraktsed ja nüriks ihutud fraasid, kuid selles kontekstis seda kõnekamad. Hoolimata äsjastest, mõningates riikides küllaltki robustseid tulemusi andnud eurovalimistest saab siiski veel tõdeda, et Euroopa on jätkuvalt see küps onu, kel on aega sõnu seada ja oma väärtused selgeks mõelda. Ühtlasi on see onu ka elukogenud, ta teab, et elu on kompleksne, eesmärke võib olla palju ja vastandlikke, et lahendus on balanss ja kompromiss. Sestap Euroopa ka väga ei põrbi noid eesmärke esitledes, kuid tema mõju on nagu risoomil Deleuze’i mõttes. See tähendab, et alati loomulikest enesessepööramise instinktidest hoolimata on Euroopa projekt siiski valgustuslik – eesmärk on alati laieneda ja seda tehakse risoomselt: jätkhaaval, otsides sarnasusi ja dialoogipunkte, Teist aegamööda enda jaoks kohandades.
Teisisõnu: kui me ise oma väärtustes kindlad oleme, oma kodanikele need kindlustame, siis oleme ka veenvad. Meiega tahetakse olla ja meiega tahetakse ka liituda. See lihtne põhimõte on taas aktuaalne käimasoleva venekeelse meedia arendamise kampaania kontekstis. Pakun, et ka meediaruumi arendamisel tuleb jääda kindlaks nendelesamadele põhiväärtustele. Miks ma sellest räägin? Raul Rebane joonistas 29. aprilli Postimehes välja printsiibid, mis Krimmi annekteerimise järgselt peaksid hakkama otseselt mõjutama kõiki Eesti riigi arengu- ja tegevussuundi. Väga lihtsalt öeldes: idapoliitika määrab ja suunab kõike, eriti sisepoliitikat. Iseküsimus on, et kas see kunagi teisiti on olnudki. Venemaa on alati olnud Eesti valimiste suur ja vaikiv Teine. Ent küsimus, mida esitama peame, on sellise asjaolu õigustatus. Kas idaeuroopalik eksistentsialism rahvusvahelistes suhetes peaks olema meie teadvustatud paratamatus või arengupuue?
Eesti peamine eesmärk peaks olema kirjeldatud sõltuvuse vältimine ja seda ka meediapoliitikas. Kogu meie meediapoliitika peaks jätkuvalt lähtuma noist euroopalikest väärtustest, mida õigeks oleme pidanud – võtkem omal ajal Berliinis väljahõisatuist näiteks kogukondade vastastikune lugupidamine ja jagatud vastutus, sallivus, osalemine ja solidaarsus. See tähendab, et peaksime kindlameelselt teostama Euroopa väärtustepõhist poliitikat. Konflikti selgitamiseks viitan veel ühele seisukohale venekeelse telekanali loomise mõttekusest. Eerik-Niiles Kross on Gruusia näitel osundanud, et n-ö piiriülene infosõda, venekeelse auditooriumi informeerimine telekanali abil ka Venemaal võib anda soovitud tulemusi. Sellega õigustas ta rahvusvahelise orientatsiooniga, kõigile Euroopa venelastele suunatud telekanali plaani, mida on teiste seas kaitsnud ka Anvar Samost ja Urmas Paet.
Sõja metafoor pole muidugi uus. Riikidevahelisest infosõjast, psühholoogilisest kaitsest jms on ka Eestis kõneldud varsti juba kümmekond aastat. Kuid „sõda” on kange metafoor. See on binaarne, kogu olukorra komplekssust taandav kujund. Sõda käib võidu peale, sõjas pole retsipientide-elanike-auditooriumi arvamus või soovid enam peamised. Kui selline kujund saab suhteid kujundavaks ja kinnistavaks metakeeleks, kui kujundist saab konventsioon, on see probleem, sest ka meediapoliitika ei pruugi lähtuda elanikkonna tegelikest vajadustest.
Pakun, et Eesti venekeelse meedia­ruumi arendamisel tuleks printsiibina lähtuda mitte binaarsetest vastasseisudest, vaid nendestsamadest Euroopa aluspõhimõtetest ehk küsimusest, kuidas teenindada oma kodanikke ja elanikke parimal moel, et nende informeeritus oleks ühiskonna ees olevatest valikutest parim. Et kättesaadav meediasisu ei peegeldaks niivõrd Teise poliitkorrektset kaanonit kuivõrd venekeelset kogukonda ennast ja selle loomulikke, rohujuuretasandi dialooge kohaliku Teisega ehk eestikeelse enamusega. Kui me leiame, et venekeelse meedia osas valitseb Eestis turutõrge, et turg ei teeninda venekeelseid elanikke piisavalt hästi ja see toob kaasa nende ebapiisava infomeerituse demokraatliku ühiskonna toimimiseks, siis küllap tuleks meediasüsteemi tugevdada tavapärasel moel, luues selleks avalik-õigusliku meediakanali, mis lõpptulemusena selle turutõrke neutraliseeriks.

Ühekülgne ja puudulik
Antud loogikast lähtudes saabki väita, et kuigi välisturud pakuvad venekeelsetele Eesti elanikele palju telesisu, mis kinnistab nad igal nädalapäeval enam kui neljaks tunniks teleekraanide ette, ei ole see sisu selline, et tagada elanike piisav informeeritus. Maailmapoliitika küsimustes on idapoolse meediaturu pakutav ideoloogiliselt ühekülgne, Eesti elu puudutava osas aga lihtsalt puudulik. Kui arvestada meie venekeelse elanikkonna argipraktikat, siis on küsimus selles, kas me loome igaõhtuse nelja tunni osas neile alternatiivi ja võimaluse viia end kurssi kohalike uudistega nende mitmekesisuses alates poliitika- ja lõpetades tarbijainfo ning kultuuri- ja meelelahutussündmustega. Teisisõnu, kui lähtuda konkurentsisituatsioonist – auditooriumi tähelepanust kui piiratud ressursist –, siis ei ole kuigi oluline see, et „nemad teevad meelelahutust meist alati paremini”. Meie korraldame kohalikku teabejagamist alati ja igast asendist paremini ja saame seda teha kõigis žanrites, sh traditsioonilised uudiseformaadid, infotainment tüüpi või isegi lavastuslikud lahendused (ERRi juhid on mänginud „Õnne 13” tüüpi venekeelse telesarja ideega, mis sarnaselt eestikeelse versiooniga lähtuks elanikkonna aja- ja kohaspetsiifilisest reaalsusest).
Me saame vajaduse korral minna hüperlokaalseks, kõnelda põhjalikult elust konkreetsetes linnades ja miks mitte ka linnaosades. Me saame puudutada igat peret kajastades nende laste spordivõistlusi, kooliteatrite festivale või koolidirektori kuritarvitusi. Me saame lasta venekeelsetel kaaskodanikel sõnastada oma teemad, mille ekraanipeegeldust nad näha soovivad ja need soovid siis sobival tasakaalustatud moel teoks teha. Me saame näidata inimesi nende igapäevaelus nõnda, et lõpuks harjubki venekeelne kogukond ennast Eesti peavoolu meediareaalsuses ära tundma ja selle osaks pidama. Ning sellest äratundmisest nn eestivenelase identiteedi kinnistumiseni polegi ehk väga pikk samm.
Selline, rõhutatult kohalik ja kogukondade enesepeegeldusest tõukuv meediaruum, kui see tehniliselt formeerub näiteks telekanaliks, ei pea aga välistama ka teistsuguseid, näiteks regionaalse või kontinendiülese haardega kanaleid (kui ikka õnnestub määratleda auditooriumi koondav ühisnimetaja) – ehk siis Samosti ja teiste eelistatud Euroopa Hääl (Golos Jevropõ). Ometi, kuna olen mõnevõrra kursis Euroopa Liidu audiovisuaalpoliitika aluseeldustega (nii konkurentsipoliitika kui ka sotsiaalkultuuriliste eesmärkide mõttes) on mul raske ette kujutada sellise kanali väljakasvamist antud aluselt. Seda laadi ettevõtmine jääks paratamatult motiveerituks pigem välispoliitilistest eesmärkidest. See toob taas kaasa ohu, et kanali esmafunktsioon on misjon ja propaganda, mitte ühiskonna tegelike sisedialoogide edendamine. Teisisõnu: see oleks põhiolemuselt mitteeuroopalik ning võib lõpptulemusena õõnestada eelkirjeldatud Euroopa Liidu „projekti” veenvust ja nn risoomse edenemise strateegiat.

Koostööd ei peaks pelgama
Ometi, nagu öeldud, Eesti kohaliku venekeelse meedia projekt ei pruugi välistada siiski kuidagi noid võimalikke rahvus­vahelisi ettevõtmisi. Kohaliku kanali komponente saab kasutada rahvusvaheliste kanalite voogudes ja vastupidi. Eritasandiliste ettevõtmiste paljusus seega kindlustab iga üksiku kanali mõju: võimalik intertekstuaalsus ja ristviited suurendavad kanalite väljapaistvust, euroopaliku meediamenüü mitmekesisus harjutab venekeelset auditooriumi teistsuguse meediadiskursusega.
Veelgi enam, Eesti-keskse ja avalik-õigusliku vene kanali koostöö teistega ei peaks kindlasti jääma vaid vertikaalseks, vaid võiks vabalt kulgeda mööda mitmekesiseid horisontaalseid radu. Ühelt poolt tähendab see seda, et pelgama ei peaks koostööd Eesti teiste venekeelsete (eraõiguslike) meediaväljaannetega, nii telekanalite kui ka internetipõhiste sisukeskkondadega. Kui uskuda reklaamiandjaid, on Eesti venekeelne meedia veel väljaarenemata turg ning üksteist toetades ja tarbijat kasvatades saaks koos kasvada jõudsamalt kui eri nurkades üksi sahmides. Ligilähedaselt sama kehtib ka muude kultuuriinstitutsioonide kohta. Nagu meediauurijad tõdevad, ei lõpe avalik-õiguslik meedia- ja infoteenus enam koos avalik-õigusliku ringhäälinguga. Juriidilises plaaniski on Eestis avalik-õiguslikke institutsioone muidki, nt ülikoolid ja rahvusraamatukogu, kõigil ka üha mitmekesisemad avalikkusele suunatud infovood ning suhted kogukondadega. Venekeelse inforuumi mosaiik tuleks kõigist seda laadi meedia­ruumikestest kokku koguda. Laiem institutsionaalne võrgustik oleks kindlasti kogu ettevõtmise edu aluseks.
Siit, mitmekesistuvast pakkumisest jõuamegi küsimuseni, kas meil on tingimata vaja just telekanalit – seda tüüpi tehnilist kanalit, mida elutoas puldiga käivitada tavatsetakse ja mis seejärel kellegi telekuraatori poolt kokkupandud pildivoogu näitab. Kui Anvar Samost tänavu diskussiooni taas avas, siis minu isiklikus ühismeedia voos oli tema ettepanek kõrvuti Google’i juhtide sõnumiga, et traditsioonilised telekanalid on juba lähiaastatel taanduma sunnitud. Selliseid ennustusi tuleb muidugi alati võtta kui näputäit soola, kuid sentiment on siiski asjakohane: kui me teeme otsuse investeerida venekeelsesse audiovisuaalsesse meediasse, siis peame juba ette võtma arvesse ka kõiki uusi viise sellesama audiovisuaalse sisu tarbimiseks. Seda enam et sisu kavandades, nt erisuguste digitaalsete võrguplatvormide tarvis, on võimalik pakkumist ka spetsifitseerida – teha allkeskkondi eri sihtgruppidele, olgu need siis geograafilised (hüperlokaalsed linnameedia keskkonnad) või hoopis ealised, hariduslikud. Mitmesugused uuringud viitavad sõltuvalt lõimitusastmest ja eagrupist erinevatele ootustele meediasisu osas ning võrgumeediapõhine spetsifitseerimine looks selleks ka võimaluse. Nagu näitab vene telekanali Dožd tegevus veebis, on nooremal venekeelsel auditooriumil ka valmisolek seda tüüpi meediasisu regulaarselt tarbida.
Teisisõnu: venekeelse auditooriumi teenindamiseks oleks põhjust hakata aegsasti arendama ristmeedia strateegiaid, mis aitaksid uut telekanalit rajada Raadio 4 ning venekeelsete tele- ja veebiuudiste renomeele, traditsioonidele ja oskusteabele. Strateegia eesmärk peaks olema nii kolme ERRi kanali senisest süsteemsem koostöö kui ka eelkirjeldatud koostööpraktika nii erameedia kui ka mitmesuguste kultuuriinstitutsioonidega. Siin tuleb arvesse võtta, et Balti filmi- ja meediakoolis korraldatud hiljutise uuringu kohaselt on ERRi ristmeediastrateegiad küll loosungite tasemel olemas, kuid eri meediakanalite koostöö ning võrgumeedia võimaluste (ennekõike interaktiivsete lahenduste ja osalusmeedia) ärakasutamises on suuri puudujääke. Uue ristmeedialise terviku väljaarendamine koos audio-visuaalmeedia komponendiga võiks sestap olla ERRile oluliseks õppetunniks ka eestikeelse tegevuse uuendamisel. Venekeelse meedia projekt võiks ERRis kujuneda mitmekülgselt raputavaks ettevõtmiseks.
Kultuuriministri hiljuti kokku­kutsutud venekeelse inforuumi komisjon soovitaski esimese sammuna alustada ristmeediaprojektide konkursist ja et projekte pakuksid välja venekeelse kogukonna liikmed ja organisatsioonid ise. Veebimeediale omane interaktiivsus ja osalusvõimalus looksid selleks head eeldused. Nõnda oleks uus kanal juba sünnihetkel sihtgrupi enese nägu. Pealegi annaks veebipõhine algus võimaluse alustada kogu ettevõtmisega evolutsiooniliselt: esmalt videopõhised osalusmeediaprojektid ja hiljem, kui tootmisstruktuurid ja finantseerimine paigas, saaks kogu toodangu juba lineaarseks televooks ümber kanaliseerida. Selline oleks tänapäevase kanali tegemise pragmaatiline pool. Kuid, rõhutan veel kord, et sellisel talitlusviisil on ka oma euroopalik mõõde – kanalit ei vormita kui rünnakut meediasõjas, vaid kui tehnilist teenust Eesti venekeelsele elanikkonnale eesmärgiga rahuldada selle elulisi teabe- ja eneseväljendus­vajadusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming