Inimõigused on ka sõna-, väljendus- ja ühinemisvabadus

Mart Nutt

30. V 2014 avaldas Sirp Kari Käsperi kirjutise, mis on esitatud kui vastulause minu nädal varasemalt avaldatud vestlusvoorule Aili Künstleriga. Milles vastulause seisneb, jääb mulle paraku arusaamatuks. Ma ei ole intervjuus kordagi maininud Kari Käsperi nime, ei ole kritiseerinud tema seisukohti ega poole sõnagagi käsitlenud Eesti Inimõiguste Keskuse tegevust. Vestluse  keskmes on keele muutumine ühiskonnas ja seal pole  käsitletud ei parteipoliitikat ega inimõigusi. „Vastulauses” puudutab Kari Käsper vaid mõnda üksikut vestluses esitatud väidet, põhiliselt keskendub aga minu materdamisele. Kas siin ilmneb järjekordselt uuskeel, milles vastulause ei tähenda enam vastulauset, vaid verbaalset kallaletungi?

Olen selle kirjatüki suhtes kahes aspektis ebameeldivalt üllatunud. Esiteks, miks oli Kari Käsperil vaja mind sel moel rünnata? Me ei ole kunagi üheski küsimuses tülis olnud. Ja teiseks, miks Sirp kui soliidne väljaanne avaldab isiklikke rünnakuid? Selles vihkamist täis kirjutatud loos ilmneb selgelt, et Kari Käsperil on pinnuks silmas Inimõiguste Instituut, mis on oma tegevuses olnud edukas. Kuid edukaks tegevuseks inimõiguste vallas on tunduvalt tõhusam koostöö kui kadedus ja kaigaste kodaraisse loopimine. 
Esitan siinkohal omapoolse vastulause, kuna Kari Käsperi süüdistused eksitavad lugejaid. 
„Vastulauses“ kurdetakse, et mind ei ole tituleeritud poliitikuks. Aga miks peaks? Ma ei ole erakonna juhatuses ja oma tähelepanekute kirjapanemise ajal ei olnud ma ka riigikogus. Ma pole seal esitanud ei poliitilisi seisukohti ega erakonna vaadet, vaid omaenda arvamuse. Kas siis mul on keelatud tegeleda millegi muuga kui poliitikaga? Pigem kvalifitseerub Kari Käsperi kirjutis näotu poliitilise võitluse kategooriasse, mida püütakse näidata erapooletuna, kuna autor ei ole (minu teada) ühegi erakonna liige.
Mis moel on Inimõiguste Instituut minuga rohkem seotud kui kümmekond muud vabaühendust, kuhu ma kuulun? Ma ei kuulu Inimõiguste Instituudi juhtkonda ja mul ei ole ka volitusi Inimõiguste Instituudi nimel seisukohti avaldada. Mida tähendab „Mart Nutt ja tema mõttekaaslased” kontekstis, kus pole tegemist poliitilise ühendusega ja Inimõiguste Instituudi umbes 40 liikme hulgas on nii parteituid kui ka eri erakondade liikmeid?
6. novembri kiri, mida Kari Käsper püüab jälle minuga siduda, ei ole minu koostatud, allkirjastatud ega ka mitte inspireeritud.
Mõistetavalt pole inimõiguste kohta ühest käsitlust. Aga ma ei ole ju kuskil väitnud, nagu oleks! Kari Käsperi inimõiguste algtõdede ja koolkondade tutvustamine on tänuväärne, kuid seda oleks saanud teha ka teisi halvustamata. 
Kari Käsper püüab mulle panna pähe mõtteid ja suhu sõnu, mida ma ei ole mõelnud ega väitnud, ning asub siis nendega võitlusesse. See, et totalitaarsetes riikides käsitleti inimõigustena riigi pakutavaid hüvesid, on ju tõsi. Kuid sotsiaalsed hüved ja sotsiaalsed õigused ei ole üks ja seesama. Ma ei ole kuskil väitnud ega ka püüdnud jätta muljet, et sotsiaalsed õigused ei ole inimõigused. Küll olen väitnud, et inimõigused on ka sõna-, väljendus- ja ühinemisvabadus, millest Kari Käsper ei soovi rääkida. Teadlik lugeja saab kindlasti aru, et Kari Käsperi väidetel pole minu 23. V ilmunud intervjuuga mingit pistmist. Paraku pidas Kari Käsper ikkagi vajalikuks kirjutada „vastulause”, ilmselt siis vähem teadlikuma lugeja mõjutamiseks.
Ma ei ole kuskil väitnud, et „neegri” kasutamine on sobilik. Ma tõin välja näited, miks „neegri” (negro) kasutamine ingliskeelses maailmas on muutunud sobimatuks ja mis tõenäoliselt mõjutab selle sobimatuks muutumist ka eesti keeles.
Kari Käsper tõdeb, et selle vastu ei saa olla midagi, et demokraatlikus pluralistlikus ühiskonnas räägitakse inimõigustest erinevalt. Aga samas räägib ta sellele vastu, püüdes jätta muljet, et mina või Inimõiguste Instituut tegeleme valede asjadega, Kari Käsper ise aga õigetega. Ma ei kujuta ette, kust võib välja lugeda, et mina püüan oma nägemust peale suruda. Minu arvates püüab just Kari Käsper oma arvamust peale suruda ja minu õigust oma arusaamu väljendada ära keelata. Ei saa olla nii, et Kari Käsperil on ainuõigus otsustada, milliste inimõigustega tohib tegeleda, millistega mitte. Ja kes tohib tegeleda, kes mitte. Olen Kari Käsperiga nõus: „On ohtlik, kui ühte kitsast ja pigem piiravat käsitlust peetakse vajalikuks kehtestada erinevate vahenditega ühiskonnas ainuõigetena.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming