Obama – kas liiga nõrk või liiga võimas?

Märt Väljataga

Barack Hussein Obama presidentuur sai nautida soodsaid tuuli ainult esimesed kaks aastat, majanduskriisi kõige rängematel aegadel, kui kongressis ja senatis oli enamus Demokraatliku Partei käes. 2010. aasta vahevalimistel said kongressis enamuse vabariiklased; demokraatide ülekaal senatis langes alla 60%, mis on paljudeks otsusteks vajalik lävi. Novembris seisavad jälle ees vahevalimised ja päris tõenäoliselt jäävad demokraadid vähemusse ka senatis. Kuigi 2016. aasta presidendivalimiste üle pole suurt mõtet veel spekuleerida, näib praegu usutav, et võidab Hillary Clinton. Üldised demograafilised protsessid soosivad Demokraatlikku Parteid ning vabariiklaste ülekaal kongressis on suurel määral tingitud valimisringkondade piiridega manipuleerimisest.

Selline jagunenud valitsemine, kus ühele parteile kuulub valitsuse kolmest tähtsamast osast – presidentuur, senat, kongress – ainult kaks, võiks põhimõtteliselt soosida kompromisse. Meenub, ajakirjas Poliitika 1991. aastal ilmunud Karl Popperi essee „Demokraatia ja rahvavõim”, mis kaitses majoritaarse valimissüsteemi voorusi: see viib kahe partei süsteemini, milles mõlemad parteid peavad ellujäämiseks olema väga paindlikud, nii et ühe vasak tiib on vasakpoolsem kui teise parem tiib ja vastupidi. See süsteem välistaks ka väikeparteide muutumise kaalukeeleks.
Tegelikkuses on asjad läinud teisiti. Ameerika parteid ei ole enam säärased „avarad telgid” nagu varem. Nad on muutunud märksa ideoloogilisemaks, meenutades rohkem endisaegseid Mandri-Euroopa parteisid. Eriti käib see Vabariikliku Partei kohta. Selle senati­fraktsiooni esimees Mitch McConnell nõudis 2008. aastal Obama sissepühitsemispäeval kinnisel õhtusöögil vabariiklastelt ühtset vastuseisu kõikidele presidendi algatustele. Ja sellist „mida halvem, seda parem”-poliitikat on ka vankumatult aetud. Vabariiklased on valmis ohverdama ka riigi heaolu, teades, et kõikide riiklike edusammude ja läbikukkumiste eest peetakse lõppkokkuvõttes vastutavaks ikkagi presidenti. Tulemuseks on see, et tavalist konstitutsioonilist protsessi järgides ei ole Obama pärast 2010. aastat saanud olulisi algatusi läbi viia.
USA president paistab välja kui kõige vägevam inimene maailmas. Ta on kõige suurema majandusega riigi pea ja valitsusjuht, kes käsutab kõige suuremat sõjaväge. Kui USA on impeerium, siis president on justkui selle keiser. See on üldine mulje mitte ainult laias maailmas, vaid ka Ühendriikides enestes, nii ajakirjanduses kui ka üldsuse seas. Kui asjad ei lähe nii, nagu soovitakse, siis küsitakse, miks president ei võta midagi ette. Miks ta ei rakenda kogu oma võimu, kõiki tema käsutusse antud vahendeid? Ummikus peavad olema süüdi mõlemad pooled – kui ainult Obama natukene rohkem opositsiooniga semutseks, küll siis laheneksid ka probleemid.
Ja teisalt, kui president võtab midagi ette omal käel, siis süüdistatakse teda võimuliialdustes ning tuletatakse meelde, et keiser ta siiski ei ole. Vabariiklaste radikaalsem tiib unistab lausa Obama tagandamisest, aga see on selgelt võimatu. Poliitilise teatri nimel aga valmistatakse praegu presidendi vastu ette kohtuasja mõne seaduse meelevaldse rakendamise pärast.
Niisiis ühelt poolt etteheide, et president ei juhi, ja teiselt poolt, et ta astub üle oma võimupiiride, moodustavad kaks kari, omamoodi topeltsõlme või vastakate ootuste surve, milles riigipea laveerima peab. Sest temast on paraku ikkagi saanud võimu personifikatsioon. Seadusandjate rolli ei mäleta aastate pärast enam keegi, kõik saavutused ja läbikukkumised seostatakse presidendiga.
Eriti painavaks on see ummik muutunud Obama valitsemise kuuendal aastal. Ajakirjandusliku klišee järgi on Obama introvertne üksiklane, kes jälestab poliitikat ega vaevu oma tahtmiste läbiviimise nimel senaatorite ja kongresmenidega semutsema. Tema kohta kirjutatus korduvad niisugused raskesti tõlgitavad fraasid nagu schmoozing ja outreach, mille puudumist talle ette heidetakse. See tähendab, et ta ei püüagi seadusandjaid mõnusa jutuga meelitades (või vihjamisi ähvardades) ära rääkida, ei käi nendega golfi mängimas, ei kutsu neid kodukinno, ei otsi nendega kontakti. Kommentaatorite kujutluses oleksid paljud ummikud USA sisepoliitikas lahendatavad, kui ainult president oleks samasugune mõnus mees, nagu tema kaks eelkäijat. Kuid ta on aloof loner – eemalviibiv jahe üksiklane, kes kas ülimast enesekindlusest või, vastupidi, enesekindlusetusest hoiab teiste poliitikutega distantsi.
Aga ajad need pole endised. Nüüdisaegsed vabariiklased on lausa ennasthävitavalt obstruktiivsed. Ükski USA president ei ole opositsiooniparteilt säärast järeleandmatust kohanud. Ja raske on eitada, et vastuseisu ägeduses mängib oma rolli ka rassism.
2008. aastal ametisse astudes näis Obama ka ise uskuvat, et suudab oma kõneande ja erapooletusega Washingtonis valitsevad ummikud murda ning sõlmida kahe partei vahel kokkuleppeid eelarve, tervishoiu, kliimamuutuse, relvaseaduste ja immigratsiooni küsimuses. Ka tema välispoliitilised etteasted kiirgasid sinisilmset optimismi. Mõistes aga, et opositsiooniga koostöö ei vii kuhugi välja, on ta pidanud oma plaane ja taktikat korrigeerima. Vabariiklased on seisnud nimelt vastu ka kavadele, mida nad varem on ise pooldanud, ja seda üksnes seetõttu, et neid on ette pannud Obama. Jagunenud valitsusega presidendid võivad keskenduda välispoliitikale, kus riigipeal on vabamad käed –
lahendada rahvusvahelisi konflikte või algatada sõdu. Teisalt on võimalik üht-teist sisepoliitikas ära teha ka presidendi dekreetidega, mis paratamatult kutsuvad esile süüdistusi võimuliialduses.
Obama on valinud teise tee. Tema suurim sisepoliitiline saavutus oli ametiaja algul läbi surutud tervisekindlustusreform, mis muide järgiski konservatiivsete mõttekodade varasemaid ettepanekuid. See seadis sisse kohustusliku tervisekindlustuse koos riiklike subsiidiumidega, kuid poliiside pakkumine riiklikult hallatavas ja algul suurte tõrgetega tööle hakanud börsikeskkonnas on jäetud erakindlustusseltside hoolde. Ametiaja algul õnnestus tal veel läbi viia 800 miljardi dollari suurune majanduse stimuleerimispakett ja teostada finantsjärelvalve reform (nn Dodd-Franki reform). Sel kevadel tõstis ta riigitellimuste täitjate miinimumpalga 10 dollari ja 10 sendini tunnis, suvel viis ta sisse karmid regulatsioonid kivisöe-elektrijaamadele, et USA saaks taas üles võtta rahvusvahelised läbirääkimised süsihappegaaside väljalaske vähendamiseks. Ta lubas ka, et annab veel sel suvel dekreedi, mis vabastaks paljud lapsena USA-sse toodud immigrandid deporteerimisohust, kuid on lükanud selle vahevalimiste järgsesse aega.
Need on kõik kaalukad ja osalt ka pöördumatud sammud. Sellegipoolest tuleb Obama oma ülesannetega hästi toime ainult natukene üle 40% ameeriklaste meeles. See pole kuuendat aastat valitseva presidendi jaoks veel väga hull näitaja, kuid üldiselt ümbritseb Obamat pettumuse pilv. Ja lõppenud suvi kuhjas järjest uusi probleeme: alaealiste immi­grantide laine lõunapiiril, Gaza konflikt, sõda Ukrainas, ISIS-e tõus.
Kui oma ametiaja algul tahtis Obama kõiki inspireerida ja mitte kedagi riivata, siis näib, et välja on kukkunud vastupidi. Liberaalide silmis on suurimaks pettumuseks Obama tahtmatus taltsutada salateenistusi ning algatada juurdlusi Bushi-aegsete ja hilisemate piinamiste ja võimuliialduste suhtes. Välispoliitikas esindab Obama pigem realistlikku koolkonda, kuigi tema nõuandjate hulka kuulub ka liberaalseid interventsioniste. (Neokonservatiivsete interventsionistide mõju välisministeeriumis on endiselt tugev.) Tema juhtmõtet rahvusvahelisel areenil tegutsejana on püütud sõnastada nii: „Me teeme, mida suudame, kui saame teha midagi kasulikku, ilma et see palju maksma läheks.” Kindlasti pole see kuigi inspireeriv doktriin, kuid suurtest sõnadest ollakse pärast eelmist presidenti niikuinii tüdinud.
Obama ajal on teravalt esile tulnud probleemid USA ühiskonnas, valitsemises ja põhiseaduses – ühiskond on lõhenenud, konservatiivsus on radikaliseerunud, valitsemismudel on düsfunktsionaalne. Tõsi, apokalüptilisel diskursusel ja USA allakäigu ettekuulutustel on märksa pikemad traditsioonid. Ameerika Ühendriikide kokkukukkumist sisemistel põhjustel ennustatakse ikka ja jälle, kord hoiatavalt, kord kahjurõõmsalt; meenuvad nt prantsuse sotsioloog Emmanuel Todd või vene „mõttetark” Igor Panarin. Aga see on jäänud rohkem marginaalseks mõttemänguks. Samas, nagu Cambridge’i politoloog David Runciman on hiljuti arutlenud (vt Vikerkaar 2013, nr 12), muudab just Ameerika demokraatia avatus selle niivõrd läbipaistmatuks. Pinnapealse tegevuse ülikülluse tõttu on raske taibata, mis toimub tegelikult, millised on süvahoovused. Runciman kirjutas: „Autoritaarseid režiime, mis ainult salatsemisel püsivadki, pole raske läbi näha … Tänapäeva Hiina või Venemaa valitsejad püüavad paljutki oma tegevusest varjata, kuid vaatlejal peaksid väga tihedad silmaklapid ees olema, et mitte märgata, kui paljut varjatakse. Ameerika demokraatia seevastu on mõistatuslik just sellepärast, et kunagi ei ole selge, kui palju jääb tegelikult varju.” See, et Ameerika demokraatia on kahe sajandi jooksul mitmest kriisist välja tulnud, on selle lõpmatu enesekindluse ja muretuse allikas. Kriisid peaksid minema juba väga sügavaks kõigutamaks usku, et küllap vajaduse korral riik suudab ikka kuidagiviisi kohaneda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht