50 aastat Mana sünnist

Hellar Grabbi

Käesoleva aasta novembris möödus 50 aastat eesti kultuuri ja kirjanduse ajakirja Mana esimese numbri 1957. aastal ilmumisest Visbys, Ojamaa juba muinaseestlastele hästi tuntud keskaegses kaubanduslinnas. Mana pidas vastu aastani 1999, kui ilmus viimaseks jäänud number Virginia osariigis Alexandrias, Ühendriikide ühes vanimas linnas, mis XVIII sajandil oli George Washingtoni kodulinn. Ameerikas ilmumise perioodil trükiti Mana küll Torontos ja viimased neli numbrit Tallinnas, aga bibliograafias loetakse trükise ilmumispaigaks kirjastuse ehk väljaandja ja mitte trükikoja asukoht.

Ühtekokku ilmus sel ajavahemikul 61 Mana, neist Rootsis (esialgu Visbys, hiljem Göteborgis) esimesed 25 ja aastast 1965 järgmised 36 Ameerika Ühendriikides. Numbrite maht erines, varieerudes 64 ja 136 lehekülje vahel, kokku üle 6500 suurekaustalise lehekülje. Trükiarv kõikus Rootsis 600 ja 800 vahel, Ameerikas oli tiraaž 800–1400. Need on Mana ajalised, geograafilised ja kvantitatiivsed koordinaadid.

Mana ilmumise mõtte algatasid Uppsala ülikooli tudengid Ivo Iliste ja Alur Reinans, kellega liitusid endale juba nime teinud luuletajad ning kriitikud Ivar Grünthal ja Ilmar Laaban. Need neli olid üheskoos Mana asutajad ja nemad moodustasid toimetuse kuni aastani 1964. Tegevtoimetaja ülesanded lasusid esialgu Iliste õlgadel, ilma seda otseselt ära märkimata. Aegapidi läks tegevtoimetamine vahepeal Visbyst Göteborgi kolinud Grünthali kätte, kes 1961. aastast peale kannab peatoimetaja tiitlit. Toimetuse sekretäriks värvati Paul Laan, kunstiosa nõustas Endel Kõks ja keelenõunikuks oli kuulus keelemees Johannes Aavik.

Mana algusaastaist on ulatuslikud mälestused avaldanud Grünthal ja Reinans. (1) Aga kelle kirjastusel ajakiri Rootsis ilmus? Reinans ütleb oma mälestustes: „Grünthal võttis kogu majandusliku asjaajamise ja vastutuse enda peale” (lk 843). Seega Mana Rootsi perioodil ei olnud Ivar Grünthal üksnes toimetaja ja hiljem peatoimetaja, vaid ta oli ka Mana väljaandja.

Mana seeme külvati viljakasse mulda. Neil aastail oli eesti pagulasühiskond jõudnud oma kultuurilise tegevuse kõrgaega, esindades sõjaeelse eesti kultuuri ja kirjanduse järjepidevust, mis kodumaal oli stalinismi öös vägivaldselt murtud. Tosina aasta eest läände põgenenud tuntud kirjanikud ja kunstnikud ning rahvusteadlased olid ikka loomisjõus ja neile oli lisandunud kahe- ja kolmekümnendaisse eluaastaisse jõudnud uus põlvkond. Tegutsesid Orto ja Eesti Kirjanike Kooperatiiv, kaks tugevat kirjastust, peatselt lisandus kolmas, Vaba Eesti. Intellektuaalset õhkkonda ning kirjandus- ja kunstielu ilmestas kaks püsiväärtusega ajakirja: aastast 1950 konservatiivne Tulimuld ning aastast 1951 vabameelne ja radikaalne Vaba Eesti. (2)

Kolmas kõrgkultuuri tähistav ajakiri Mana läks hooga käiku. Kuigi rajatud ülalmainitud uue põlvkonna poolt ja suunitlusega põlvkonnakaaslastele, olid sidemed head ka eelmiste põlvkondade silmapaistvate vaimuelu esindajatega. Mana sagedasiks kaastöölisiks algaastaist peale olid A. Adson, M. Under, J. Aavik, A. Saareste, J. Mägiste, G. Ränk, A. Oras, A. Aspel, E. Uustalu, V. Tauli jt. Tulimullast eristas Mana nii selle Rootsis kui USAs ilmumisajal vabameelne hoiak, kaasaegsem sihiseade ja märksa suurem tähelepanu kultuurile ja kirjandusele Eestis.

Rootsis sõltus ajakirja ilmumine ainult Grünthalist. Kui tema koges, et see nõuab igal aastal puudujäägi katteks tublit summat juurdemaksu omast taskust, siis muutus Mana jätkuv väljaandmine küsitavaks, eriti kui tehti muudatus Rootsi maksuseaduses, mis enam ei võimaldanud Manale juurde makstud raha mahaarvestusi muust maksualasest tulust. Lisaks koges Grünthal, et kogu toimetustöö jäi iga aastaga üha rohkem tema kanda, mis muutus igapäevase arstikutse ja kasvava pere kõrval üsna koormavaks.

Olin tol ajal Washingtonis elades juba mõned aastad Grünthali ja Ilistega kirjavahetuses ning Mana sisekaanel kirjas esindaja ja tellimiste vastuvõtjana. USA eesti üliõpilaskonna vilistlaskogu esimehena läks mul korda 1963. aasta sügisel läbi viia Grünthali ringreis USAs ja Kanadas, mis tipnes tema esinemistega vilistlaskogu referaatkonverentsil New Yorgis.

Washingtonis peatudes tegi Grünthal mulle ettepaneku asuda teise peatoimetajana tema kõrvale ja täiendada toimetust või kolleegiumi ka veel teistega Ühendriikidest. Nii juhtuski. Alates 1964. aastast kaasati Mana juurde kunstiajaloolane Paul Reets, tuuma- ja astrofüüsik Rein Silbeberg, kirjandusteadlane Mardi Valgemäe ja filosoof Vootele Vaska. Kõik näis hästi laabuvat. Kuid Grünthal üllatas meid järgmisel aastal teatega, et tema on otsustanud Mana väljaandmise lõpetada. Kui mina soovin väljaandmist jätkata, siis on ta valmis Mana mulle üle andma. Ulja meele, aga raske südamega võtsin ettepaneku vastu.

Alates 1965. aasta esimesest numbrist ilmus Mana minu väljaandel ja seda kuni lõpuni. Aasta hiljem sai paika toimetuse struktuur. Toimetajaks jäin mina üksi. Seejuures tegin toimetaja ameti pea jagu lühemaks – mitte enam „peatoimetaja” nagu varem, vaid „toimetaja”. See samm ei hoidnud ära mõne sõbra nöökimist, et ma olin end hoopis ülendanud alandamise kaudu, teised senised Mana tegijad nii Rootsist kui Ameerikast moodustasid toimetuskolleegiumi, kuhu kuulumisest loobus ainult Reinans. Uuena lisandus Enn Nõu ja hiljem Valdemar Vilder, Mana toimetaja Austraalias.

Kõik kolleegiumi liikmed aitasid ühel või teisel viisil kaasa ajakirja käekäigule, kuid toimetajana olid mul päris vabad käed. Keerulisem ja raskem oli majandamine, Mana käigushoidmine ilma riikliku või mõne sihtkapitali toetuseta. Seda sai teha vaid nõnda, et toimetaja ei saanud palka ega kaastöölised honorari.

Ameerika numbrites panime senisest rohkem rõhku ajakirja kujundusele. Uue näo andis Manale Kanada arhitekt ja kunstnik Peeter Sepp, kelle kaanekujundused ja lehekülgede küljendus pälvisid uudistava ja kiitva tähelepanu. Vaieldavaks muudatuseks oli otsus keskenduda eesti temaatikale ja mitte refereerida Grünthali kombel rahvusvahelist kultuurielu, mis oli meile niikuinii kättesaadav. Pealegi ei olnud tegu kapseldunud, vaid „globaalse eestlusega”, milline termin läks käibele Manas ilmunud Walter Ranna samanimelisest artiklist.

1966. aastal, ergutades vaheseinte kahanemist kodueesti ja pagulaskirjanduse vahel, esitasin Manas kaks teesi: 1) olemas on vaid üks eesti kirjandus, ükspuha kus see on kirjutatud või trükitud, 2) Mana ei ole ainult pagulasajakiri, vaid katsub olla eesti kultuuri ja kirjanduse ajakiri. Laiendasin kodu-Eestile pühendatud veeruruumi. Hakkasin avaldama kodumaal elavate autorite artikleid, loomingut, kunstireprosid ja teatrifotosid.

Õngitsesin VEKSA kaudu küllakutsed ja käisin kümne aasta jooksul neli korda Eestis, ilma loata Tõrva ja Häädemeesteni välja. Tänu sellele, et olin Mana toimetaja, sain kokku kümnete huvitavate inimestega Kaplinskist-Rummost-Runnelist-Undist Irdi, Panso, Debora Vaarandi, Krossi, Kaalepi ja Lennart Mereni, nägin teatrit, filme ja kunsti, külastasin ka Tuglast, Annistit, Sanga, Uku Masingut. Neil õppe- ja uurimisreisidel nähtu, kuuldu, kogetu ja kogutu peegeldus Mana veergudel. 1968. aastal õnnestus mul patakas käsikirju üle Leningradi ja Viiburi välja tuua, aga aastal 1969 jäin Tallinna sadamas vahele. Laev läks ilma minuta ja mul tuli läbi teha tõsine vestlus KGBs. (3) Olid põnevamad ajad kui praegu.

Grünthal saatis Ameerikas ilmuvale Manale jätkuvalt kaastööd ja kui New Yorgis toimunud kultuuripäevadel tähistati 1983. aasta kevadel vastava eeskava ja õhtusöögiga Mana 25. aastapäeva, saatis Grünthal järgmise läkituse:

 

„Sündinud Suurel Toomel – partus –

kasvanud Kassitoomel, Tartus,

õppinud Anatoomikumis, uues ja vanas

valges kitlis, astun te ette saterkuues,

vennad ja õed veerand sajandit suitsenud Manas,

tõotades teile igavest austust ja abi –

Reets, Rein, Mikiver, Vaskad, Valgemäe, Grabbi,

Urve, Aime, Kalle ja Evi, me kased ja sükomoorid,

ärgu lõppegu tulevesi kunagi teie klaasist!

Elagu põrgupõhja, maha inglikoorid!

Tervitab Göteborgi vee alla vajunud baasist

Peetri kiriku Quasimodo”.

 

Rein on Silberberg, Vaskad on Vootele ja Lauri, Urve Karuks ja Aime Martinson Andra avaldasid luulet Manas ja Aime etles Grünthali luulet, Kalle Vellenurme ja Evi Evart Vellenurme olid tugisambad üliõpilaskonna vilistlaskogu konverentside, kultuuripäevade ja Mana ürituste teostamisel ning Evi samade kultuuripäevade, kuhu Grünthali läkitus saabus, peakorraldaja. Viimane värsirida viitab Grünthali värssromaanile „Peetri kiriku kellad”.

Kõik nimepidi värsis väljahüütud olid kohal Mana 25. aastapäeva tähistamas. Nüüd, jälle veerand sajandit hiljem, ei ole enam Silberbergi ega Grünthali, ei ole Ilistet. Manale uue kujunduse andnud Peeter Sepp suri käesoleval aastal oma sünnilinnas Kuressaares, kuhu ta oli Torontost tagasi pöördunud. Olgu need Mana 50. sünnipäeva puhul kirja pandud read nende mälestuseks!

 

 

(1) Ivar Grünthal, Mana sünd. – Mana 1982, nr 50, uuesti trükitud tema raamatus „Müütide maagia” (Tartu 2001). Alur Reinans, Mälestusi ajakirja Mana esimestest aastatest. – Akadeemia  2006, nr 4.

(2) Sellest ajakirjast annab ülevaate koguteos: Vaba Eesti tähistel. Toim H. Grabbi, I. Iliste, V. Linnuste. Tallinn 2000.

(3) Hellar Grabbi, Tuhkatriinuga Karjalas. – Vikerkaar 2005, nr 3; Kõnelused KGB ohvitseridega. – Looming  2005, nr 9.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming