800 aastat okupatsiooni

MADIS IGANÕMM, taara- ja maausuliste maavalla koja vanem

Veel mõni aastakümme tagasi pidid paljud meie hulgast ametiredelil edasi liikumiseks astuma ühte kindlasse parteisse, teistmoodi ei olnud võimalik. Olime okupeeritud rahvas ja meil ei olnud õigust valida, õigust olla need, kes me sisimas soovisime olla. Nüüd, kui oleme taas oma maa peremehed, soovib üks usuline seltskond okupandi kombel määrata, kuidas meie maa presidendil tuleb ennast üleval pidada.

Pole ju vahet, kas see soovitakse saavutada ühe partei ideoloogia või ühe konkreetse kiriku ja tema usuliste rituaalide toel. Mõlemad peavad loomulikuks oma ülemvõimu kõikide teiste üle ja soovivad allutatud rahvast ise juhtida. Mõlemad esitavad oma tegevuse õigustuseks või põhjenduseks ilusaid ettekäändeid, näiteks üldinimlike väärtuste juurutamine rahva elukorraldusse, ütlemata seejuures, et kumbagi pole siinne rahvas vabatahtlikult oma ideoloogiliseks ega usuliseks valitsejaks palunud ega valinud.

Kui seni eksponeeriti regulaarselt presidendiinstitutsiooni ja valitsust paaril korral aastas riigitelevisiooni vahendusel luteri kiriku võlvide all, oli see selgelt teiste uskude ja teiste kristlike kirikute, samuti ateistide diskrimineerimine. Ka soov korraldada iga hinna eest presidendile ametisseastumise puhul personaalne kirik­lik jumalateenistus kuulub samasse kategooriasse. Kas me kõik, selle maa rahvas, ikka peaksime kuulama ja uskuma kellegi vee peal käimist või viie odraleiva ja kahe kalakesega viie tuhande mehe toitmist? On igaühe vaba valik seda uskuda või mitte. Nagu võib uskuda ka looduse hingestatusse või mitte.

Kõik see sõltub inimeste vabast tahtest ja riigil ega presidendil ei ole siin mingisugust rolli ega kohustust neid asju mõjutada. Selles kontekstis on arusaamatu valitsuse pikaajaline koostööprotokoll Eesti Kirikute Nõukoguga, kes soovib riigi abil oma usulisi tõekspidamisi elanikkonnale peale suruda. Riigi osa kogu usuelu koordineerimisel peaks olema siin tegutsevate erinevate usuorganisatsioonide võrdne kohtlemine.

Kõik religioonid on meie ühiskonnas ühtviisi olulised, üks pole teisest parem ega halvem. Iga usk annab inimesele kindlasti midagi väärtuslikku juurde. Ühe usu võimutsemine teiste üle on aga kurjast. Orduväed on ammu purustatud. Ehk oleks aeg ka see 800 aastat kestnud religiooniokupatsioon siinmail lõpetada. Võluval naisel ja riigi juhil ei ole kohustust esimese tantsu õigust pakkuda luteri kiriku peapiiskopile. Jätame talle õiguse selle üle otsustamisel!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming