Aastate 1939–1941 kohta kirjutatu on olnud ummiktee

Eero Medijainen

Ajaloolased ei pääse lähiajaloo sõlmest välja ilma õigusteaduse, rahvusvaheliste suhete teooria või koguni psühholoogide abita. Pavel Petrov, Punalipuline Balti laevastik ja Eesti 1939–1941. Tänapäev, 2008. 264 lk. Tõlkinud Toomas Huik, toimetaja Tõnu Tannberg.

Eesti, Vene ja paljude teiste ajaloolaste aastate 1939–1941 kohta kirjutatu on minu arvates juba mõnda aega olnud lootusetu ummiktee. Eriti kui seda toetab mõtteviis, et nn ajalooline tõde selgub üksikasjadesse järjest sügavamas sukeldumises ning nn vähetuntud või -kasutatud faktide lõppematus (teadus)käibesse toomises. Kõnealune eesti keelde tõlgitud raamat või autori enda sõnu pruukides pigem artiklite kogumik näib järjekordselt kinnitavat seda seisukohta. Meie ees on pisidetailidesse ulatuv ülevaade nõukogude sõjalaevastiku arengust ja olukorrast 1939. aasta baasidelepingu eel ja järel ning Talvesõja ajal, kuni 1941. suveni välja. Samasuguseid uurimusi võib leida ka Eesti kaitsejõudude kohta baaside lepingu eel.

Kahtlemata on publikatsioonidele, mis toetuvad praeguse Venemaa üsna raskesti ligipääsetavatele arhiividele, tagatud lugejate (ajaloolaste) huvi nii Eestis kui mujalgi. Mõnegi detaili avamine selles kogumikus on kindlasti kasulik ja vajalik. Kas või kaubalaeva Mettalist ründamise lugu septembris 1939, mis on ikka ja jälle mainimist ning ülekirjutamist leidnud. Petrov tõestab piisavalt hästi, et midagi sellist pole olnud ja tegemist oli ainult paberil toimunud operatsiooniga. See oli provokatsioon, et avaldada Moskvas survet Eesti delegatsioonile, kes pidi alla kirjutama baaside lepingule. Niisuguseid momente leiab raamatust teisigi, kas või Eesti laeva Kassari juhtum, detailne ülevaade Nõukogude lennuväe rünnakutest Helsingi, Turu, Hanko jt sihtmärkidele Talvesõja päevil ning Nõukogude laevastiku plaanidest ning ebaõnnestumistest Soome ranniku ja sadamate blokeerimisel 1939. aasta lõpul ning 1940. aasta alguses.

Mõne detaili puhul tundub küll olevat tegemist lugeja ülehindamisega ja need vajanuksid toimetaja täpsustust või seletust. Nii mainitakse kogumikus mõnelgi korral selliseid laevatüüpe nagu „liin” ja „liider”. Neist esitatakse isegi fotod. Paraku julgen arvata, et nii erialase teksti puhul võinuks leiduda kas selgitus või vähemalt viide, kust neid leida. Samas on üksikasjade esitamine omamoodi lõks, sest toob kaasa tahtmise veelgi enam süveneda. Näiteks Balti punalaevastiku sõjalise ettevalmistuse valitsuse ülema, 2. järgu flagmani Jüri Ralli kohta (lk 21–23). Eriti oluline tundub see raamatu eestikeelse tõlke puhul, sest lugejal tekib paratamatult küsimus, kas sellel mehel (või ka Greeni-nimelistel jt) oli peale nime ka muid seoseid Eestiga.

Asjaolu, et raamat koosneb tegelikult eri ajal kirjutatud artiklitest, torkab silma harva, vaid üksikute korduste ja paaril korral eksimusena kronoloogilise lähenemisviisi vastu. Nii jääb arusaamatuks koht, kus autor esitab andmed Eesti merejõudude kohta ja sealjuures Naissaarel asunud suurtükkide arendamisest 1940. aasta sügisel (57). Kas neid suurtükke arendasid ikka Eesti võimud või oli tegemist juba punalaevastiku paiknemise ja rannakaitse korraldamisega Eestis (lk 209-210)?

Kuid peamine, mis mõnigi kord 1939.–1941. aasta kohta kirjutatut lugedes häirib: Petrovi jaoks polekski nagu olemas nt Mihhail Meltjuhhovit, rääkimata paljudest teistest autoritest. Võimalik, et ka vene ajaloolaste seas valitseb sündroom, mida võib märgata Eestis, mis tähendab, et polemiseerimise asemel eelistatakse kolleegi mitte tsiteerida ja oma vagu seda sügavamalt künda.

Selline lähenemisviis tundub tänasel päeval isegi ratsionaalne, sest nii väldib autor ideoloogilisi ja moraalseid, eetilisi või isegi õiguslikke hinnanguid. Ta konstateerib korduvalt, et Balti mere punalaevastik oli osa sellest ülekaalukast sõjalisest survest, mille abil sunniti Eestile, Lätile ja Leedule peale baaside lepingud ning mille abil hõivati ning liideti nad hiljem Nõukogude Liiduga. Samas ei kasuta Petrov näiteks mõistet „okupatsioon”. Selle sõna on lisanud juba (ilmselt?) kirjastus raamatu tagakaanele. Ühtlasi on autor niimoodi vaba hinnangutest Balti riikide sise- ja ka välispoliitikale. Ta ei pea rääkima Eesti „kodanluse laagrist” (à la Ilmjärv) ega autoritaarsusest, ammugi mitte fašismist või orientatsioonist kui mingist natukenegi olulisest tegurist neil aastatel.

Paraku jääb seda teed minnes kõrvale ka muu, näiteks see, mida arvasid neist sündmustest Rootsi ja Taani, rääkimata suurematest mereriikidest. Õnneks polemiseerib autor mingil määral Soome ajaloolastega, kuigi minimaalselt. Igal juhul ei pea ta kuigi oluliseks Jari Leskise esitatud ja Eestiski erilist tähelepanu leidnud uurimust Eesti-Soome salajasest sõjalisest koostööst ja eriti neist suurtükkidest ning kindlustustest, mis oleksid pidanud sulgema punalaevastiku Soome lahte. Venelastele ei olnud see saladus, kuigi oli teatud määral oht. Eestile võisid need kallid rajatised ja eriti allveelaevade muretsemine olla koguni saatuslik lõks. Nii ei suudetud pöörata piisavalt tähelepanu muudele kaitserajatistele ning panustati ühisele sõjategevusele punalaevastiku vastu.

Eriti küüniliseks või hoopis reaalpoliitiliseks minnes võiks kõlada kahjutunne – Eesti seisukohalt tagantjärele tarkus –, et punalaevastikul ei vedanud 1939.-1940. aasta karmi talve ehk liiga paksu jääga Soome lahes. Samuti polnud nad valmis manööverdamiseks Ahvenamaa saarestikus ja seepärast jäid nende võimalused Soome vastu Talvesõjas kasutamata.

Kas Soome võimalik vallutamine 1940. aasta kevadel oleks olnud Eesti seisukohalt ebasoovitav samm? Lisaks võiks küsida, kas Eesti huvides olekski olnud protestida siia rajatud baaside kasutamise vastu Talvesõjas. Eesti ei tahtnud, saanud ega ka oleks vist suutnud oma liitlast N Liitu tollal sõjaliselt aidata.

Kuid siiski pole välistatud mõtteline spekulatsioon – kui seda oleks tehtud ja Punaarmee oleks Soome 1940. aasta kevadel okupeerinud? Võimalik, et see oleks Eesti olukorda parandanud ja võib-olla isegi 1940. aasta juunisündmused ära hoidnud. Vähemalt N Liidu ja Saksamaa sõbralikud suhted kiiremini ära rikkunud ning nendevahelise sõja lähemale toonud.

Petrovi raamatus niisuguseid spekulatsioone ei esitata, ta isegi ei osuta momendile, millal Eesti oleks võinud need oma (kahetsust ja tänagi vist veel paineid tekitavad) paugud siiski ära teha. Tundub, et parim võimalus ja õigustus oli selleks 1939. aasta 19. ja 20. septembril mil avalikult ja sihilikult rikuti Eesti mere- ning õhupiiri, aga polnud veel üheselt kindel, kas vastupanu korral ikka kõikide jõududega rünnata või mitte. Seejärel algas juba punalaevastiku hargnemine ja siis oli täismahus sõda ning okupatsioon igal juhul vältimatu.

Kokkuvõttes julgen arvata, et ajaloolased ei pääse tollest 1939.-1940. aasta sõlmest välja ilma õigusteaduse, rahvusvaheliste suhete teooria või koguni psühholoogide abita.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming