Admiral Pitka 1944. aasta septembris Eestis

Olaf Mertelsmann

Mati Mandel. Pitka ja pitkapoisid – legendid või tõelisus? Toimetaja Toomas Hiio, keeletoimetaja Ene Hanson. Kujundaja ja küljendaja Aime Andresson. Eesti Ajalooarhiiv, 2012. 238 lk. Käsiteldava raamatu üldmulje on vastuoluline. Ühest küljest tuleb autorit kiita selle eest, kui palju admiral Johan Pitkat, tema tegevust Eestis (eriti 1944. aasta septembris) ning tema üksusi puudutavat materjali ta on leidnud ja lugejaga jaganud. Teisest küljest rikub Mati Mandel hea ajalookirjutuse tava, ignoreerides peaaegu täielikult ajaloolist konteksti, tsiteerides lehekülgede kaupa mälestusi või neid lihtsalt ümber jutustades. Kuidas saakski lugeja vahet teha „legendidel või tõelisusel”, kui autor vaid üksikjuhtudel tõelise analüüsini jõuab. Kuigi teemat on allikate puudumise tõttu sügavamalt vähe käsitletud, saab siiski mõningasele kirjandusele tugineda: erialakirjandus, populaarteaduslikud käsitlused ja avaldatud mälestused. Silma torkab, et ta viitab vaid ühele võõrkeelsele raamatule, eesti ajaloolaste sulest pärit kogumikule „Estonia 1940–1945”. See võib olla ka seletuseks, miks Mandel ei selgita meile põhjalikult ajaloolisi seoseid. Tema peamisteks allikateks on kaasaegsete mälestused, „pitkapoisse” üle kuulanud Nõukogude julgeolekuorganite ülekuulamisprotokollid ning muud arhiiviallikad. Kuna olen ka ise mälestustega töötanud, ei näe ma selle allikaliigi kasutamises mingit probleemi, eriti juhul, kui muud allikad puuduvad. Lugejat tuleks sel juhul siiski põhjalikumalt valgustada, millised raskused mälestuste kasutamisega kaasnevad.

Kui tahame mõista Pitka ettevõtmisi 1944. aasta septembris ja Eesti omariikluse taastamise katset, peame tundma laiemat konteksti. Pitka ei saanud olla teadlik sellest, milliseid kokkuleppeid olid lääneliitlased läbirääkimiste käigus Nõukogude Liiduga sõlminud, kuid Mandli sõnul pidanud ta lääneliitlasi Baltikumi rahvaste reeturiteks (lk 16). Autor pidanuks mõne leheküljega nende kokkulepete sisu edasi andma, kuna tagantjärele tarkusega on meile nüüdseks selge, et ainuüksi diplomaatilistel põhjustel ei saanud Pitkal olla mingeid eduvõimalusi. Mitte ükski sõda pidanud riikidest ei tahtnud sõltumatut Baltikumi ning neutraalsed riigid olid selles küsimuses pigem ükskõiksed.

Sõjaliselt oli Pitka ettevõtmine samuti hukule määratud, kuna ta ei suutnud leida piisavalt mehi ja raskerelvi, et Nõukogude pealetungi kas või ajutiselt peatada. Autor on siiski arvamusel (lk 191), et kui sakslased ei oleks tagasi tõmbunud, siis oleksid nad koos eesti üksustega suutnud veel kaua vastu pidada. Sel juhul oleks see kujunenud teiseks Kura kotiga võrreldavaks piiramiseks, kus pool miljonit sõdurit olid kuni sõja lõpuni sisse piiratud. Mandel eksib, veermahti juhtkond tahtis Põhja-Baltikumi evakueerida juba 1944. aasta juunis, kui liitlaste invasioon Normandias ja väegrupi Mitte (saksa keeles Heeresgruppe Mitte) purustamine operatsiooni „Bagration” käigus tegid rindejoone lühendamise kirdes hädavajalikuks. Saksa vägede taganemisega kuude kaupa viivitades käitus Hitler väga rumalalt. Eestis õnnestus evakueerumine operatsiooni „Aster” nime all 1944. aasta septembris, kuid Lätis jäid väeüksused toppama. Kuna Hitler oli andnud käsu Eestist taganemiseks, olnuks see ilmvõimatu, et veermahti juhtkond andnuks sõdureid ja materjali pöörase plaani tarbeks, et kaitsta Eestit Nõukogude ülemvõimu eest. Pitka lootused Saksa raskerelvastuse suhtes olid seega ülimalt naiivsed. Sakslastel oli endil raskerelvi vaja ning nad olid juba terve sõja vältel oma mittesaksa üksusi ja liitlasi halvasti varustanud. Seetõttu puudusid Pitka meestel head relvad, paljud neist olid kehva väljaõppega ja nad pidid võitlema vägedega, mis olid neist mäekõrguselt üle. Juhul kui autor jutustanuks meile rohkem ajaloolistest seostest, oleks selge, et Pitka ettevõtmine oli luhtumisele määratud ning ka tema ise pidi sellest teadlik olema. Lõppude lõpuks sai ta koos oma meestega vaid üritada märki maha panna ning hukkumisele vastu minna.

Suuremas osas raamatust on kirjeldatud üksikuid lahinguid, millest Pitka mehed osa võtsid. Mati Mandli teene on asjaolu, et ta päästab need lahingud unustuse hõlma vajumise eest, kuid seoses allikmaterjalide seisu tõttu ei saa me kunagi teada, kui realistlik see kõik on. Lugejale, kes ei ole lahingukirjelduste suur entusiast, on need pisikeste lahingutega pikitud 130 lehekülge raskesti seeditavad. Vaid kolmandik raamatust on „normaalne” ajalookirjutus ja ka sellel on omad nõrkused. Kes tõesti tahab Pitka tegevusest 1944. aasta septembris rohkem teada, peaks seda raamatut lugema, kes aga otsib head raamatut Teise maailmasõja kohta, peaks eelistama teisi autoreid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming