Aeg andestada võlad

Andres Klaar

Iiri riigil ja erasektoril on välismaalt laenatud kokku 700 miljardit eurot ehk 152 000 eurot inimese kohta. Eesti pankade liigse laenamise tõttu on meie võlg inimese kohta välismaailma ees 17 000 eurot. David Graeber, Debt: The First 5,000 Years. Melville House Printing, 2011. 534 lk. David Graeberi raamat „Võlg. Esimesed 5000 aastat” ilmus väga sobival ajal. Finantskriis, mis sai 2007. aastal alguse Ameerika kinnisvaraturul, oli 2010. aasta lõpuks jõudnud Euroopasse ja ohustas vähemalt ingliskeelse ajakirjanduse arvates Euroopa ühisraha eksistentsi ennast. Tööpuudus, majanduskasv, palgad, laenuintressid, krediidi kättesaadavus – ükskõik millist majandusindikaatorit vaadata, kõik olid pöördunud paremuselt halvemusele. Sellel kriisil nagu paljudel eelmistelgi on üks peamine põhjus: ollakse liiga palju võlgu. Graeber pakub välja lahenduse: andestada võlad. Antropoloogi, anarhisti ja Occupy Wall Streeti ühe eestvedaja David Graeberi ekskursioon võlamaailma on põnev ja täis ootamatusi. Õigupoolest ei jäta ta majandusõpetuses kivi kivi peale. Ta alustab 5000 aasta tagusest Sumerist, kus ikalduste tõttu võla küüsi sattunud farmerid jätsid maha oma põllumaad ja pagesid kõrbe. Olles silmitsi sotsiaalse katastroofiga, kuulutasid Sumeri ja Babüloonia kuningad perioodiliselt välja võlaamnestia. Graeber märgib, et selline võlgade tühistamine on edaspidi olnud pigem reegel kui erand. Läbi aegade on ülestõusude ja revolutsioonide peamine nõudmine olnud võlgade kustutamine, võlgnikele andestamine ja maade ümberjaotamine.

Adam Smith õpetas, et enne raha ilmumist toimis kaupade vahetus bartertehingute abil. See aga oli väga kohmakas meetod, sest ühel tehingupoolel ei pruukinud parasjagu olla asju, mida teine pool vahetada soovis. Seetõttu tekkis raha, „universaalne kaup”, mida kõik omada tahtsid ja mida sai kõikide teiste kaupade vastu vahetada. Seejuures, nagu kirjutatakse majandusõpikutes, käis igasugune vahetus puhtalt igaühe heaolu maksimeerimise eesmärgil, vabast tahtest ja ilma kolmandate osapoolte vahelesegamiseta. Majandusõpikute järgi tekkisid raha ja turg valitsustest sõltumata, seda juhtis „nähtamatu käsi”, jumalik jõud.

Sellist käsitlust peab Graeber naiivseks. Antropoloogina kukub tal varrukast näiteid, mis põrmustavad majandusõpetuse baasalused bartertehingu tähtsusest kuni „jumaliku käe” olemasoluni. Ta väidab, et barterit on küll aeg-ajalt kasutatud, aga see on olnud pigem erand kui reegel. Graeber toob kaks näidet barteri jõulise leviku kohta: Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja Argentina majanduskriis aastal 2002. Graeber peab peamiseks kaubavahetuse meetodiks läbi ajaloo ikkagi võlga. Antropoloogina märgib ta, et võlg on olemuselt palju laiem kui pelgalt majanduslik nähtus.

Võlg on sotsiaalne nähtus. Võlg on vajalik, lausa vältimatu tingimus ühiskonna toimimiseks. Inimestevahelisel läbikäimisel tekib pidevalt vahekordi, mida ei ole võimalik rahasse ümber arvestada. Sõprade, naabrite või kogukonna liikmete ringis jääb teene, heategu või rahaline toetus pidevalt „üles”. Need on võlad, mille täpset tagasimaksmist mingiks konkreetseks ajamomendiks ei oodata. Võib-olla neid ei saagi tagasi maksta. Kui võlg kustutada, siis tähendaks see suhte lõppu. Igaüks meist on võlgu vähemalt oma vanematele. See võlg tasutakse järgmisele generatsioonile. Graeber nimetab sellist võlga „moraalseks võlaks”. Moraalse võla peamine tunnus on, et seda ei saa rahas väljendada ega „andestada”.

Paljude meelest on Graeberi raamat arvatavasti üdini provokatsiooniline. Juba selle algus, kus autor tõstatab küsimuse, kas võla tagasimaksmine ikkagi on moraalsuse mõõdupuu, on paljudele uskumatu. Graeberi argumentatsioonis põimuvad arvukad näited nii ajaloost kui tänapäevast. Jääb iga lugeja enda otsustada, kui palju on raamatus ideoloogiat ja kui palju analüüsi. Graeber eristab moraalse võla legaalsest võlast. Legaalse võla peamine tunnus on võimalus see rahasse ümber arvestada ja kohustus tagasi maksta. Graeber leiab seejuures palju vastuolulisust. Ühelt poolt ta möönab, et võla tagasimaksmine on igaühe moraalne kohustus. Teiselt poolt märgib ta, et selline kohustus on alati kaasa toonud palju halba. Näiteks saab legaalsele võlale määrata tagatise, kes minevikus võis olla võlgnik ise või tema pereliige. Tänapäeval on selleks paljudel kodu.

Seega ei olnud raha tekkimine seotud kaubanduse hõlbustamisega, nagu väidab majandusõpetus, vaid vajadusega võlga mõõta. Graeber märgib, et selline funktsioon oli rahal juba Mesopotaamias u 3500 eKr. Seal kajastati võlad hõbedas, kuigi suurem osa inimestest polnud arvatavasti kordagi elu jooksul hõbemünti käes hoidnud. Siit aga tekib kohe üks kõrvalküsimus: millise kursiga suhestati hõbemündid kaupadesse? Selle määrasid kindlaks riigi teenistuses bürokraadid. Mitte vaba turg, nagu õpetas Adam Smith.

Graeber pühendab suure osa oma raamatust legaalse võla ja vägivalla vahelisele seosele (meenutagem, et majandusõpetuse järgi on kogu kaubavahetus vabatahtlik, järelikult ei saa sellega kaasas käia vägivalda). Argumentatsiooni lähtealus on see, et legaalne võlg pole personaalne. Kui keegi võlgneb teene, tänu, respekti või elu kellelegi teisele (s.t moraalselt võlgu), siis see suhe on personaalne. Kui keegi võlgneb 40 000 dollarit intressiga 12%, siis ainus oluline küsimus võlausaldajale on võlgniku võime oma kohustus õigeks ajaks tagasi maksta. Kui võlgnik seejuures oma kodu kaotab või kui ta on sunnitud perest eemale jääma, et võlg tagasi teenida, siis pole midagi parata. Niikaua kui rahaline võlg ei ole tagasi makstud, on võlausaldajal võim võlgniku üle. Selle tulemusena võivad tekkida suhted, mis mingis muus kontekstis oleksid absoluutselt välistatud. Graeber toob näite Atlandi orjakaubandusest.

Tänapäevasemat näidet tuues kritiseerib ta teravalt Rahvusvahelist Valuutafondi (IM F), mis on oma programmidega vaestele riikidele sagedasti liiga karmid tingimused peale pannud. Graeber toob näitena Madagaskari, kus ta oli tunnistajaks väga laastava malaariaepideemia tekkele, mille tagajärjel suri ligi kümme tuhat inimest. Graeber märgib, et haiguse vastu võitlemine jäi ebatõhuseks rahapuuduse tõttu. Nimelt oli riigi valitsus parasjagu läbi viimas IM Fi määratud eelarvekärpeid. Graeber tuletab meelde, et enam-vähem kõik vaesustunud endised asumaad on võlgu nendelesamadele riikidele, mis neid kunagi koloniseerisid. Nad pole võla küüsi sattunud mitte oma vabast tahtest, vaid seetõttu, et ebademokraatlik võim (kas koloniaalvõim või „oma diktaator”) on suurushullustuses võtnud üle jõu käivaid kohustusi, mis on toonud ühiskonnale vähe kasu.

Suure osa Graeberi raamatust hõlmab võla ja raha vahekorra analüüs läbi ajaloo. Ta on jaotanud mineviku viide perioodi vastavalt sellele, kumb meedium mängis majandussuhetes suuremat rolli. Autor peab võla ja raha omavahelise seose uurimist oluliseks, kuna see on korrelatsioonis ebastabiilsuse ja vägivalla tasemega: mida rohkem kasutati kaubavahetuses sularaha, seda ebastabiilsem oli ajajärk. Antiikaja alguses toimis kaubandus krediidi najal, mündid olid haruldus. Seejuures kandsid laenud intressi, samuti võidi farmeritelt nõuda pereliikmeid laenu tagatiseks. Krediidi hulk kasvas väga kiiresti ja umbes 2400 aastat enne Kristust kuulutas Lagashi valitseja välja üleüldise võlaamnestia. Sellised amnestiad viidi seejärel läbi regulaarselt ligikaudu iga poole sajandi järel – reegel, millele viitab vana testamendi juubeliaasta.

Klassikalisel antiikajal kasvas sularaha roll majanduses. Nõudlust selle järele tekitas professionaalne palgaarmee ja üha suurenev majandustegevus kolooniate vahel. Raha oli lihtsam transportida kui kaupu. Samuti vajasid raha riigialamad maksude maksmiseks. Raha hulka suurendati uute kulla, hõbeda ja vasekaevanduste kasutussevõtmisega ning väärismetallide sattumisega (Graeber väidab, et enamasti röövimisega) nende senistest peamistest hoiukohtadest templitest laia ringlusse. Siin saavad nõudlus ja pakkumine „kenasti” kokku: rohkem raha tingis uute maardlate kasutuselevõtu või varude hoiukohtade hõivamise. Selleks tuli vallutada uusi territooriume, sest oma maa reservid lõppesid kiiresti otsa. Selleks oli omakorda vaja finantseerida armeed, mis tõi kaasa lisanõudluse raha järele. Nõudlust suurendasid ka uued riigialamad vastvallutatud aladelt, kes vajasid raha maksude maksmiseks.

Keskaeg tõi kaasa krediidi ja majandussüsteemide suuremad erinevused Euraasia mandri osade vahel. Indias hakkas levima hinduism ning see nõudis tuhandete uute templite ehitust. Graeber märgib, et sellega seoses tekkis sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid võlasuhteid. Templid võisid neile annetatud raha edasi laenata intressi teenimise eesmärgil. Hiina seevastu säilitas enam-vähem katkematult tugeva keskvõimu ja tugeva bürokraatia, mis kirjutas majandustegevuses ette ranged reeglid. Eesmärk oli takistada „üleliigse” kasumi teenimist. Vaatamata valitsuse ponnistusele mitte lasta ebavõrdsusel liiga palju vohada, kuhjusid rikkused siiski templitesse. Valitsus kasutas liiga aplaks läinud templite puhul karmi kätt. Graeber toob näite Hiina riigivõimu tugevusest: aastal 845 pKr lammutati 4600 templit ja 260 000 munka ja nunna saadeti tagasi koju.

Graeber teeb huvitava tähelepaneku, et vaatamata võimu tugevale sekkumisele majandusellu ja võimsale bürokraatiale olid turud Hiinas hästi arenenud. Tänapäeval üldlevinud arusaamise kohaselt ei kuulu turud ja valitsuse regulatsioon omavahel kokku. Graeber aga väidab, et Hiina bürokraatia oli turgude poolt ja „kapitalismi” vastu. Ta toob välja kahe institutsiooni vastandlikkuse: kui turud on meedium kaupade vahetamiseks raha kaudu (mida riigivõim aktsepteeris Hiinas), siis kapitalismi eesmärk on raha suurendada kaupade kaudu (mida üritati vältida).

Islamimaailmas seevastu puudus tugev bürokraatia ja kauplemisse suhtuti soosivalt. Pole ka imestada: oli ju Muhammedki noores eas kaupmees. Lubatud oli ka kasumit teenida, kuigi „mõistlikkuse piires”. Samuti ei tohtinud kasum olla fikseeritud (s.t intressiga). Igasuguses ettevõtmises sai osaleda ainult kasumiga riskides. Piisavalt usaldusväärne kaupmees võis oma igapäevaste ostude eest tasuda tšekiga, mitte müntidega. Saanud piisavalt krediidikõlbliku allkirja, võis tšeki uus omanik sama tšekiga hakata omakorda ostude eest tasuma. Niimoodi omanikku vahetades võis „krediidiinstrument” rännata koguni teisele poole India ookeani või Sahara kõrbe. Päris raha sellistest tšekkidest ei tehtud, sest nendega ei saanud makse maksta. Makse sai maksta ainult müntidega, mille oli verminud valitseja.

Graeberi araabia maailma idealiseerimine selle vaba ja reguleerimata kaubanduse ja „vastastikusel abil” toimivate turgudega erineb teravalt tema suhtumisest keskaegse Euroopa majandusellu, kus tema sõnul oli teineteisest läbi põimunud rahandus, kaubandus ja vägivald. Selle põhjusena toob Graeber Euroopas levinud hoiaku, et igasugune kommerts on sarnane liigkasuvõtmisega, mis oli surmapatt. Seda võis teha, kui see oli suunatud vaenlase vastu või kui seda tehti ülla eesmärgi nimel. Näitena toob Graeber Templirüütlite ordu rolli ristisõdade finantseerimisel. Ordu väljastas jõukatele palveränduritele vara tagatisel tšekke, mida võis Jeruusalemmas kasseerida (seega kasutati islamimaailmas välja mõeldud võlainstrumenti, et võidelda islami vastu). Kommertsiga võisid tegeleda ka mitte-kristlased, paljudel juhtudel juudid.

Graeber märgib, et kapitalismi ajajärgul algas uuesti väärismetalli ning sellega seoses ka vägivalla võidukäik. Materjal raha vermimiseks saadi seekord Ameerika mandrilt, tööjõud saabus orjalaevadega teiselt poolt Atlandi ookeani. Nõudlus kulla ja hõbeda järele oli Euroopas suur, raha jagus aga vaevalt maksude maksmiseks. Suurem osa Ameerikast sisse tulnud väärismetallist läks uuesti välja Aasiasse, kust osteti siidi, portselani, maitseaineid ja muud väärtuslikku. Siit koorub huvitav võrdlus tänapäevase olukorraga. Ka praegu on Aasial suur kaubandusülejääk ja üha kasvavad reservid ning õhtumaadel kaubandusdefitsiit.

Tänapäeval on keskses rollis uuesti krediit. Graeber teeb huvitava tähelepaneku, et võlg on kasvanud eriti kiiresti just viimastel aastakümnetel, kui pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist hakkas levima usk kapitalistliku majandussüsteemi igavikulisusse. Sellel perioodil valitsenud kiire majanduskasv ja madal inflatsiooni tase tõepoolest võimaldasid suuremat laenukoormust kanda. Graeber toob välja huvitava paradoksi: selleks et kapitalism saaks normaalselt toimida, peaksid inimesed just nimelt uskuma, et see ei ole igavene. See aitab hoiduda liiga suurest võlakoormast. Nii oli näiteks XIX sajandil, kui usuti, et varsti leiab aset revolutsioon, mis pöörab senised majandussuhted pea peale. Revolutsioon tuli, aga kapitalistlikud majandussuhted jäid suurel osal planeedist alles.

Graeber märgib, et kuigi meie praegust perioodi iseloomustab krediidi levik, ei ole sellega seoses hakanud levima usaldusel ja aul põhinevad suhted. Otse vastupidi: pangakaartide ja muude finantstoodete levik ei põhine heanaaberlikul läbikäimisel, vaid kasumit taotlevate ettevõtete müügitööl. Samuti ei ole vähenenud konfliktide hulk, mida võis varasematel kordadel täheldada krediidi leviku perioodidel. Praegune rahasüsteem (mille keskmeks on USA dollar) toetub rohkem kui kunagi varem (Ameerika) sõjalisele jõule, sest raha ei ole enam kullaga seotud, mis raha väärtust traditsiooniliselt üleval hoidis. USA sõjalist jõudu aitab omakorda üleval hoida Ameerika valitsuse oskus olla üha suuremas võlas nende valitsuste ees, keda ta ise sõjaliselt kaitseb. See on Graeberi sõnul otseses vastuolus (sageli IMFi esitatava valgusel) Ameerika nõudmistega teistele rahvastele oma võlgu tasuda.

Paljude Graeberi väidetega on lihtne mitte nõustuda. Näiteks kiidab ta heaks Argentina valitsuse otsuse 2000. aastate algusest jätta välisvõlg tagasi maksmata ja soovitab samamoodi toimida praegu kriisis vaevlevatel Lõuna-Euroopa riikidel, arvestamata sellega, et Argentina aitas võlasilmusest välja maavarade ekspordihinna kasv maailmaturul. Maavarade poolest vaestel Lõuna-Euroopa riikidel aga ei ole muud võimalust kui täita Saksamaa ja teiste „doonorite” nõudmised. Graeber teeb väga hoogsaid piruette ka sellise väitega, et USA manipuleerib oma raha vahetuskurssi. Manipuleerija on ikka Hiina, kes hoiab oma rahaühikut USA dollari vastu fikseerituna.

Kui sellised iluvead kõrvale jätta jääb üles ikkagi küsimus – mis saab meie võlgadest? Hispaania riigil ja erasektoril on välismaalt laenatud kokku 2400 miljardit eurot ehk 50 000 dollarit inimese kohta. Suure buumi läbi teinud ja nüüd usinalt võlga tagasi maksval Iirimaal on need arvud vastavalt 700 miljardit eurot ja 152 000 eurot. Eesti valitsust peetakse säästlikuks, aga ennekõike Eesti pankade liigse laenamise tõttu on meie võlg välismaailma ees ikkagi päris kõrge, 23 miljardit eurot ehk 17 000 eurot inimese kohta. Kas kapitalistlikul majandussüsteemil on nii palju kujutlusvõimet, et genereerida piisavalt palju uusi kaupu ja teenuseid, millest saadava tuluga võlad tagasi maksta? Viimaste statistiliste andmete alusel riikide majanduskasvu kohta ei saa seda küll kindlustundega öelda. Või peaks kuulutama välja üleüldise võlaamnestia? Ühendriikides on käivitatud hüpoteeklaenude restruktureerimise programm, aga see ei ole erilisi tulemusi seni veel andnud. Kas tuleks kaaluda midagi radikaalsemat, tunnistada kõik rahvusvahelised võlad ja tarbimislaenud kehtetuks, nagu soovitab Graeber? Mis saab sel juhul pankadest, kes need laenud on väljastanud? Need tuleb sel juhul maksumaksja arvel uuesti kapitaliseerida. Kas see on õiglasem? Loodetavasti leiame vastuse Graeberi järgmisest raamatust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming