Aeg luua erakonnamuuseum

Erakond on nagu kusagil vahejaamas joobnud telegrafist, kes talle saadetud sõnumi vigaselt üles kirjutab ning veel vigasemas morses edasi toksib.

KAAREL TARAND

Kui juhtuks ime ja mõnelt poliitilise klassi Sirpi lugevalt esindajalt õnnestuks välja pressida kommentaar Martin Noorkõivu probleemipüstitusele (Kas mängime poliitikat või päästame demokraatia?, Sirp, 7. VII), kõlaks see umbes nii: „Väga ebakonstruktiivne, lammutav seisukoht. Ta ei paku mingeid lahendusi. Eesti erakonnademokraatia on tugev ja sellele ei ole alternatiivi. Kui kellelgi oleks häid ideid, saaks hõlpsasti uue erakonna asutada ja ausas konkurentsis valijate toetust püüda. Aga neil ei ole ju ideid, on vaid madal kritikaanlus. Eestis on kõik maailmavaated erakondadega juba hästi kaetud ja me arendame demokraatiat kogu aeg.“*

Sellise betoneeritud seisukohaga oleks dialoog võimatu, aga õnneks pole ka vähimatki mõttevahetust karta, sest nagu Noorkõiv nendib, on peaaegu kadunud poliitilise klassi soov „sisuliselt kaasa mõelda ning midagi päriselt ära teha“. Ent edasi jõuab ta mu arvates ekslikule järeldusele, et ühiskond vajab enesekorralduseks mingit uut, totaalselt teistsugust demokraatia mudelit, mille leiutamine, katsetamine ja korralikult töölesaamine võiks võtta sajandeid, kuid samal ajal elame riskikeskkonnas, kus pideva ahvatlusena on ees valikud oligarhia ja autokraatia kasuks.

Päevakorra monopol

Kui mudeliks pidada rahvavõimu süsteemi, mis rajaneb arusaamal „üks inimene, üks hääl“ vabadel valimistel, õiguskorral ehk seaduste ülimuslikkusel, inimõiguste järgimisel ning kodanike aktiivsel osalemisel kõigi otsuste langetamisel, siis pole sel teoorias häda midagi. Lähemal uurimisel aga ilmneb, et mudeli rakendamisel on meil ja mujal elutähtis puudujääk või tühimik. Nimelt ei saa kodanikud hoolimata hääleõigusest ja valimistel osalemisest pea üldse mõjutada üht põhiküsimust. Seda, millised valikud ja otsused millistel elualadel üldse hääletamisele ja pärast otsust täidesaatmisele tulevad.

Teisisõnu, kodanikud ei saa otsustamist vajavaid teemasid kindlate ja kõigile ühetaoliste reeglite alusel otsustuskogude päevakorda ise panna ka juhul, kui neil on oma kaalutud ja süsteemsed lahendused välja töötatud. Kuigi ametlikult kehtib esindusdemokraatia reeglistik, mille järgi kõigil valimistel saavad hääletajad endale erakondade näol usaldusväärsed vahendajad, kes viivad just valijate soovid otsustuslauda, siis tegelikkuses kodanikud agendat ei loo. Mis tahes ka poleks kirjas erakondade nappides valimislubadustes (mille kokkupanekust ei ole osa võtnud enamik erakonna liikmetestki), tegelik agenda sünnib käputäie inimeste meelevallas koalitsioonilepingute loomepalangus korra või paar nelja-aastase valimistsükli jooksul. Seejuures on ka koalitsioone moodustaval pisiseltskonnal võimalik oma niigi nappide loosungite hulgast valida ühisleppesse vaid noppeid, mis veelgi kahandab teemade ja tegude nimekirja. Koalitsiooni juhtiv peaminister kuulutab siis kindlameelselt, et „me teeme ainult seda, mis on koalitsioonileppes kirjas“, olles täiesti ükskõikne selle suhtes, kui mikroskoopilise osa tema loend moodustab kõigest sellest, mida on vaja teha.

Nii on parteidest ja nende käitumiskommetest saanud kapitaalne ummistus ideede vaba voolu ja sihtkohta jõudmise torustikus. Ja nagu rahvakogu või ka petitsioone ja algatusi koondavate veebikeskkondade kogemuse põhjal teame, lisasurve rakendamine tihkele tropile torus ei mõju. Siin aitab ainult „Torusiil“. Järjekordne uus erakond sellena ei tööta, sest näiteks Vabaerakonnal võis ju olla õilsaid mõtteid olukorra muutmiseks, kuid süsteemi osana selle seestpoolt õõnestamine, nagu vanasti komparteilased oma tegevust nimetasid, ei ole nähtavaid tulemusi andnud. Iga eelnõuhakatis on parlamendierakondade ülekaaluka enamuse jõul resoluutselt üle parda heidetud.

Nüüd on ka erakondade koht muuseumis, vanavarana on nad kulda väärt, töö­riistana mitte sentigi.

Aron Stern

Erakondade kolm nõrkust

Võime vaadelda kõikvõimalike lobi- ja surverühmade, kodanikuühenduste ja ühismeediagruppide tegevust ka kui vana ja umbes torustiku kõrvale uue ehitamist. Aga sel juhul on tegu olukorraga, kus ühe magistraalkanali kõrvale on tehtud palju väikesi ja uusi, peenemaid ja jämedamaid, kallimast ja odavamast materjalist, aga vaid üksikud neist ja ajutiselt saavad loa võrguga liituda ning sedagi kopsaka tasu eest. Mis omakorda suurendab kärarikkas e-maailmas niikuinii esinevat kodanike ja nende ühenduste ebavõrdsust oma ideede päevakorda panemisel ja nende üle otsustamise mõjutamisel. Ilmeka näite ja kinnituse selle kohta saime möödunud sügisel, kui pärast lastetoetuste tõstmise otsust parlamendis „premeerisid“ kaheksa jõukat kodanikku nelja erakonda kokku 800 000 euroga, mis moodustas üle 66% kõigist erakondadele tehtud annetustest 2016. aasta jooksul. Olgugi et annetajate kavatsus võis olla õilis, oleks naiivne arvata, et selline ühekordne panus ei jäta jälge erakondade võimalikule käitumisele ja eelistustele tulevikus. Ja kuidas peaksid innustavat eeskuju järgima näiteks puuetega inimesed, üliõpilased või ääremaarahvas, et oma põuastele põldudele kullavihma tellida?

Üksikjuhtumeid kõrvale jättes on peamised põhjused, miks peab taotlema erakondade kõrvaldamist kehtivast rahvavõimu korralduse süsteemist, järgmised. Esiteks, praktika kinnitab, et tegu on vananenud tehnoloogiaga, mis vaba konkurentsi tingimustes peaks ammu olema asendunud uue ja paremaga. Et see nii ei ole, tähendab, et vaba konkurents puudub. Teiseks, erakonnad, mis formaalselt oleksid justkui eriõigustega vabaühendused, ei ole massiorganisatsioonina oma sisemiselt korralduselt demokraatlikud organisatsioonid. On võimatu väljapoole esindada midagi sellist, mida ise sisemiselt ei olda. Ja kolmandaks, suhetes valijaskonnaga on erakondadest saanud käsumajanduslikule süsteemile tunnuslik defitsiidi jagamise mehhanism, mis aina halvemini haakub ühiskonna üldiste elukorralduslike põhimõtetega. Ehkki need kolm on omavahel lahutamatult põimunud, püüan neid siiski lahus natuke pikemalt selgitada.

Aegunud tehnoloogia

Auruvedurid töötasid raudteel kaugelt üle sajandi ja andsid oma vaieldamatu hiigelpanuse tsivilisatsiooni arengusse. Kuid hiljemalt möödunud sajandi keskpaigaks kaotasid nad oma konkurentsivõime igas aspektis. Et turg oli vaba, tõrjusid diisel- ja elektrivedurid aurumasinad rööbastelt ja tänapäeval näeme neid ainult muuseumis. Sealsamas on ka erakondade koht, sest teadmistepõhises ühiskonnas puudub erakonnal võime vaimses tegevuses konkureerida sellele spetsialiseerunud eksperdirühmadega, olgu nendeks ülikoolid, uurimis- või konsultatsioonifirmad või isegi vabaühendused. Kuigi iga erakonna liikmete hulgas võib leiduda mingi eluala eksperte, ei ole ükski erakond võimeline iseseisvalt välja töötama põhjalikult kaalutud ja läbi arutatud arengukavasid ning neid rakendama. Järelikult peavad erakonnad eksperditeadmise oma tarbeks teenusena sisse ostma. Kuid erakondade kulueelarvetest nähtub, et seda nad ei tee. Lisaks puudub erakondadel organisatsioonina piisav juurdepääs riiklikele ja muudele andmekogudele, mille analüüsil ju rajaneb kogu uue maailma kursiseadmine.

Riiklikke võimupositsioone mehitavad erakonnatipud muidugi võivad mingit neile kättesaadavat infot erakondadesse tassida, aga keegi pole midagi kuulnud erakondade andmetöötlus- või analüüsikeskustest, kus andmetega midagi mõistlikku peale hakataks ja nende alusel poliitilisi programme kujundataks. Kui siinjuures meenutada, et erakonnad toetuvad eeskätt riigieelarvelisele rahastamisele, siis on ka õigustatud küsimus, milleks üldse ka ideaaljuhul, kui erakonnad ostavad eksperditeadmisi, ühiskond sellist teadmiste vahendajat oma demokraatiamudelis vajab. Vahendaja on ses ahelas täiesti üleliigne, sest avaliku võimu struktuuridel on niikuinii kohustus andmeid koguda ja analüüse tellida õigusloome protsessi varajastes faasides. Parlamendierakondade sihtotstarbeta rahastamisest igal aastal 5,4 miljoni euro eest oleks alustuseks hoopis mõistlikum, kui sama raha antaks kohustuslikuks oluliste uuringute tellimiseks ja avalikustamiseks näiteks parlamendi alalistele komisjonidele. Kõige krooniks peab kahtlustama, et kui erakond oleks ka eksperditeadmise ostja, siis puudub seal üldjuhul kollektiivne kompetents saadud kauba kvaliteedi hindamiseks.

Nagu eespool märgitud, ei ole erakond sugugi sobiv vahend ka kommunikatsiooni plaanis, sest ei oska, saa ega vist tahagi viia – nagu esindusdemokraatia põhimõte ette näeb – kodanike mõtteid ja soove veatult otsustuskogudesse. Erakond on nagu kusagil vahejaamas joobnud telegrafist, kes talle saadetud sõnumi vigaselt üles kirjutab ning veel vigasemas morses edasi toksib, lisades algteksti tekkinud lünkadesse oma nalju ja „mõtteid“. Selle vastu aitav kindel ja mitmel pool maailmas kui ka mitte riiklikul, siis regionaalsel ja omavalitsus­tasandil kaua katsetatud rohi on teadagi otsedemokraatia, mille võimalustest on ka Eestis kordamist enam mitte vajaval hulgal kirjutatud.

Siinses kontekstis on oluline otse­demokraatia haakumine kehtiva valimiskorraga. Teatavasti saame üldvalimistel anda oma hääle erakonnale või omavalitsuse volikogude puhul ka valimisliidule, rangelt võttes lõppotsusena aga üksikisikule. Inimesele. Aga eksimine on inimlik ja inimene ekslik. Ühtviisi ekslikud on nii valija kui ka valitav, seega pole inimese valimine just parim ja turvalisim viis info ja soovide veatuks edastamiseks ning otsusteni jõudmiseks. Inimesi tuleks valida alles tagumises järjekorras, eeskätt peaksid olema üldvalimistel sedelil hoopis ideed, teemad ja lahendused, millesse oma suhtumist avaldada. Valijate kollektiivsel tahtel sündiva soovisedeli täitmiseks sobivad isikud võiks valida alles viimases järjekorras ja meetodil, mis on tööturul üldkasutatav kõigis organisatsioonides. Inimene peab soovima talle ette antud ülesandeid täita ja tal peab olema selleks tööks ka sobiv kvalifikatsioon. Kui ta oma töö tähtaegselt ära teeb, saab ka tunnustuse ja tasu, kui ei saa hakkama, kutsutakse tagasi.

Loomulikult tekib ka sellise korra puhul küsimus, kes koostab hääletamisele tulevate teemade loendi, kuid siingi ei vaja jalgratas leiutamist. On üsna lihtne kindlaks määrata teemade avatud nimekirja pääsemiseks vajalikke künniseid ja filtreid, proovida ja katsetada uut seadeldist kuni sobiva tasakaaluasendi leidmiseni.

Puuduv sisedemokraatia

Erakondade siseelu korralduse nüanssidega on iga meediatarbija iga päev kursis. Erakond käib regulaarselt valimistel hankimas „valijate usaldust“, aga välise usalduse tekkeks peaks organisatsioonis valitsema sisemine usaldus. Seda, nagu teame, ei ole. Erakonnad särtsuvad ja pauguvad intriigidest ja „läbirääkimistest“, dramaatilistest lahkumistest ja väljaheitmistest, vastastikusest ähvardamisest ja ultimaatumitest. See kõik ei puuduta erakonnaliikmete enamust, kes vegeteerib õndsas teadmatuses ja kelle kuulumisele erakonda on üldse võimatu leida elumärgilist või dokumentaalset kinnitust.

Ühelt poolt on usaldussuhetel põhinev massiorganisatsioon evolutsiooni­psühholoogiline võimatus. Inimaju ei ole arenenud haldama ja hindama suhteid liigikaaslastega suuremas koguses, kui see on olnud vajalik sadade tuhandete aastate jooksul püsivas suuruses eksisteerinud sotsiaalse grupi ühtekuuluvuse kindlustamiseks. Dunbari arvuna tuntud limiit on keskmiselt 150 inimest. Teisalt on inimühiskond tõestanud, et bioloogiline barjäär on ületatav nutikate ja üksikasjalike reeglite ja protseduuride süsteemiga. Neid erakondades teatavasti ei ole. Kui reegleid ei ole või need pole avalikult teada, puudub avalikkusel võimalus tuvastada sisedemokraatia olemasolu erakondades ja kinkida erakondadele ainult selle olemasolust tekkivaid volitusi ehitada ning kaitsta rahvavõimu põhiprintsiipe ühiskonnas laiemalt. Sellele ja muudele siin käsitletud teemadele olen aastate jooksul Sirbis ja mujal korduvalt hüüdja häälena kõrbes tähelepanu juhtinud.

Laias laastus toimub iga eesmärgistatud vabaühenduse elu kolmnurgas ideed-liikmed-raha. Üheteistkümnes registreeritud erakonnas on üle 57 000 liikme, kellest igapäevast poliitilist aktiivsust ilmutab vaid tühine vähemus, eeskätt need, kes on saanud mingi avaliku ametikoha. Ülejäänute ideedel (kui neil neid on) ei ole mingit pääsu erakondade programmidesse. Liige muidugi võib olla passiivne ja väljendada oma toetust erakonnale, aidates aineliselt neid, kel on rohkem ideid ja aega neid ellu viia. Kuid erakondade liikmetest tasus 2016. aastal (enamjaolt sümboolset) liikmemaksu vaid 7799 inimest (alla 14% kõigist) kogusummas 133 760 eurot, mis teeb aastas 17 eurot iga maksja kohta ning 2,3 eurot kõigi liikmete keskmisena. Vähevõitu.

Erakondi saavad annetustega toetada ka teised kodanikud. Kuid annetuste kogusumma on aastaid langustrendis ning tänavu on poole aastaga laekunud vaid 198 000 eurot (riigitoetusena on samal ajal saadud 2,7 miljonit ehk 13,5 korda rohkem) ja seegi valdavalt erakonnaliikmetelt. Enam ei figureeri suurannetajate nimekirjas Hillar Teder ega Urmas Sõõrumaa (kes nüüd ehitab hoopis oma valimisliitu). Kui raha andmine näitab usaldust, siis võib öelda, et usaldust pole ei liikmete ega välistoetajate hulgas. Seega, kes üldse usaldab erakondi?

Defitsiidimajandus

Aga ometi me neid ju valime ja kord ühel, kord teisel erakonnal on küsitluste järgi „head reitingud“, võib öelda mu oponent. Siit jõuamegi keskealistele ja vanematele kodanikele minevikust tuntud defitsiidimajanduse juurde. Erakonnad ise väidavad oma programmidele ja valimislubadustele viidates, et on nagu hüpermarketid, kus on kõike igale maitsele igas hinnaklassis. Tegelikkuses näevad nad aga välja nagu kõige nirumad okupatsiooniaja maapoed, kus letil on valikus vaid „Turisti eine“, „dihlofoss“ ja lehmakett, aga mitte midagi ostjale, kes tuli pere söögilauale võid ja aedvilja ostma.

Soovitus, et tehke siis oma uus ja teistsugune pood (erakond), kui need on viletsad, ei kõlba kuskile, sest kehtiva liikmeskonna alammäära (500 liiget) alusel ei saa toimivat usaldusühingut ikkagi rajada ning – mis veel olulisem – mis võiks küll olla vägi, mis sunniks kodanikke, kel on oskusi, võimeid ja soovi midagi põhimõtteliselt muuta, kasutama selleks tööks aegunud ja konkurentsikõlbmatut masinat. No ei hakka seni parteivälised helged pead ühiskonnas auruvedurit kokku klopsima, kuni ei taju ümbritsevat hädaolukorrana, mis vajab kiiret päästeoperatsiooni kehtivate reeglite järgi, mida ei jõua äkiliselt ümber teha. Aga see hetk ei pruugi olla kaugel.

Seni ja vähemasti lähenevatel kohalikel valimistel on valija sundseisus, kus võib end üldse ilma jätta või siis otsustada siiski parema puudusel mõnele kehvakesele ikka häält ja mandaati anda. Umbes nagu eelmise aja asutustes jagatud olmepakkide (tuntud ka kui kommunismi kompsukesed) puhul, kus viinerite või Ungari Globuse purgikonservi „Grüne erbsen“ saamisele kaasnes tingimata ka pudeli haisva poslamasla või muu rämpstoote sundost. Erakonnad meenutavad olmepakke koguni kahes lõikes. Esiteks, andes oma hääle mõnes nimekirjas kandideerivale sümpaatsele ja nutikale inimesele riskib valija paratamatult ka mõne samas nimekirjas laiutava eriti tuhmi peletise edutamisega. Teisalt tähendab mingi juhtumisi mõistliku programmilise mõtte toetamine ka sama programmi mõnele täiesti väljakannatamatule totrusele kaasakiitmist.

Kokkuvõtteks

Ühiskonnakorralduse ehk riigi arendamine on kodanikkonna kollektiivne loominguline tegevus, mis õitseb siis, kui ta on vaba. Millegipärast oleme kodanikena oma vabaduse kasutamise asemel andnud selle käest ja ostame loome- (sh juhtimis)teenust vaba konkurentsita sisse monopoolselt kontsernilt Eesti Erakonnad. Tagajärg ei rahulda aastaid ja järelikult peaks teenuse ostmisest või katkise masina kasutamisest võimalikult kiiresti loobuma. Loomingu kvaliteet selgub ideede (mis on isikutest lahutatud) võistluses ja neid peab saama hääletada ühekaupa, mitte pakkidena. Parimad ideed on need, mis saavad enamiku toetuse, kuid on sellised, mis ei kahjusta kedagi ja on ka nende vastu olevate vähemuse huvides. Kuni meile ideede nimekirjade asemel pakutakse inimeste omi, ei ole rahvavõim kvaliteetselt teostatav. Kunagi oli kohalik võim mõisa ja kiriku käes. Enam mitte. Nüüd on ka erakondade koht muuseumis, vanavarana on nad kulda väärt, töö­riistana mitte sentigi.

* Sellest, kuidas on edenenud või edenemata jäänud demokraatia arendamine, mida erakonnad viimati 2015. aasta riigikogu valimiste eel lubasid, saab hea pildi lugedes Alar Kilbi artiklit TÜ Skytte instituudi väljaandest Politica nr 17, Riigikogu valimised 2015– http://skytte.ut.ee/sites/default/files/skytte/politica_vol.17_web.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming