Aeg on küps

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Vähemasti iga Tartus elanu ja õppinu võiks olla eluteele kaasa võtnud tähtsa teadmise, mis Inglisillal kirjas – otium reficit vires. Puhkus taastab jõu. Sest mõttest juhindumine ei teeks paha muudelegi, tegelikult tervele jõukale maailmale. Ajaga võidujooksmine, mäng kiiruse peale pole niikuinii eriti mõttekas, aga ega puhkamata lõputult joosta ei jaksa. Või siis kasvada. Prantsusmaa kahtede valimiste järel läks Euroopas ka jälle moodi kärpimise ja paastumise asemel kasvust rääkimine. Kreeka valimised kinnitasid selle veel üle. Kohati ollakse retoorikas jõudnud otsaga tagasi keskaegsesse katoliiklusesse, kus võlg ja laenamine on kõige levinum saatanaga sobingu tüüp. Midagi sellist, mida härrasmees, auväärne isik, kunagi ei tee. Seejuures ei ole ju kasvuraha aga ikkagi kuskilt mujalt võtta kui pangast laenata. Teiste sõnadega müüb kodanikkond Euroopas (ja seda ikka ameeriklaste eeskujul) endale veidrat ideed, et paigalpüsimiseks tuleb aina kiiremini joosta. Selleks, et raha oleks sama palju kui varem, peab seda kogu aeg juurde trükkima. Et õnn õuel seisaks, peab kasv olema igal aastal, ütleme, viis protsenti. Jabur nõue. Kiirjooksjatele me ju sellist nõuet ei esita ja peame neid suurepärasteks, hoolimata sellest, et 1968. aasta Mehhiko olümpiamängudest saadik ehk juba peaaegu pool sajandit jooksevad nad sadat meetrit paariprotsendise kõikumise piires sama ajaga (Jim Hinesi võiduaeg Mehhikos oli 9,95 sekundit, Usain Boltil Hiinas 9,69 sekundit). Hinesist peale igal aastal viieprotsendise arengunõude realiseerumisel sprinteritele peaksid nad Londonis suutma kümne sekundiga läbida üle 850 meetri ehk kulutama 100 meetri läbimiseks vaid 1,15 sekundit. Aga ei, ka aastal 2050 ei läbi inimesed sadat meetrit alla üheksa sekundi.

Väga paljudel aladel, mitte ainult spordis, on inimene jõudnud oma võimete piirile väga lähedale. Ja kui see on üksikisikute osas nii, kas ehk ei peaks esitama sellesama küsimuse ka küpsete ühiskondade ja nende majanduselu kohta? Arvestuslikult ja paberil võib igikestev kasv võimalik olla ka piiratud ressursside tingimuses ja selle küsimuse uurimise eest saavad maailmas head palka tuhanded majandusteadlased, kuid eks igaühele peaks ühel hetkel selgeks saama, et lõputu kasvatamine pole enam mõistlik. Jõukad maailmaosad elavad juba ülekülluses ja eeldusel, et inimesed saavad edaspidi oma valiku teha sama vabalt kui siiani, on raske uskuda, et kõigi muude ahvatluste kõrval tahetaks ka aastakümnete pärast ikka 40-tunniseid töönädalaid teha ja sinna juurde kaevelda, et aega üldse pole.

Viimaste aastatega põlu alt väljunud ja taas üleilmseks autoriteediks tõusnud John Maynard Keynes arvas 1930. aastal essees „Meie lapselaste majanduslikud võimalused” soovitavalt-unistavalt, et praeguse sugupõlve töökoormuseks oleks 15 tundi nädalas täiesti piisav. Ja vabanenud aja saaks kulutada jõudeelule ning õnnelik olemisele. Muidugi võib vastuväiteks ja hoiatavaks näiteks jõudeelu laastavast mõjust moraalile tuua lagedale vene kirjandusklassika. Kuid et ükski ühiskond pole täies koosseisus jõudeelu praktiseerinud, siis puudub meil praegu katseline tõestusmaterjal selle kohta, et inimühiskond ilma tööta laisaks ja lolliks kätte läheb.

Igal juhul paistab vaidluses selle üle, kas aega on või aega ei ole, õigus olema nende poolel, kes sepitsevad pikaajalisi plaane ja teevad panuse sellele, et välistingimused ilmtingimata alla ei käi. Kiirustajatel, ajapuudusest kisendajatel ja kiirlahenduste nõudjatel sobib võtta ette viimase nelja viie aasta ehk „suurima sõjajärgse majanduskriisi” ajalehed ja meenutada, mitusada korda see euro selle aja jooksul kokku varisenud ongi? Milliste riikide majandus, pensionisüsteem ja ravikindlustus on hävinud, mitu korda Kreeka, Portugal ja Iirimaa eurotsoonist lahkunud? Maailm oleks kindlasti parem ja tervislikum paik elamiseks, kui need valeks osutunud katastroofiteated kõik oleksid avaldamata jäänud. See pole etteheide niivõrd meediale kui kõigile agentuuridele, analüütikutele, pankadele ja poliitikutele, kes vahendajatele need sõnumid mingitel varjatud motiividel on sisse söötnud. Ja kui tingimata peab rahast rääkima, siis oleks vaba ruumi võinud täita aruteluga Euroopa Liidu järgmise finantsperioodi eelarve kuluridade üle. Paniköörid võiksid tähele panna ja mõtiskleda selle üle, miks Brüsseli planeerijad aastate peale ette vaadates üksmeelselt ignoreerivad kontinendi majandusliku ja rahandusliku kokkuvarisemise võimalust. Kas mitte seetõttu, et terve mõistuse järgi ei saa iga tõugu (ja eriti inim-)kapital ja ka füüsiline vara ühe päevaga ära kaduda või väärtusetuks muutuda? Ja kui on nii, et vara püsib alles ka siis, kui tema juures pidevalt nõrkemiseni tööd ei raba, siis võib ju endale puhkust lubada küll. Seda teeb ka Sirbi toimetus, sest teiste ajalehtedega võiks ju veel konkureerida, aga päikese ja merega on see lootusetu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming