Aeg on poliitilised parteid keelustada

Hoolimata väidetavatest programmilistest erinevustest on erakondade poolt elluviidav poliitika enamasti üsna ühetaoline.

MARTIN LUIGA

Nii demokraatia kui sotsialismi tõeline sisu seisneb ühiskonna allutamises indiviidile.”

Simone Weil, „Väljavaated”

Ero Liivik kirjutas Sirbi (21.07) artiklis „Skepsis demokraatia suhtes” paarist hiljuti välja antud süsteemikriitilisest üllitisest: Ameerika libertaari Jason Brennani raamatust „Demokraatia vastu” ja Belgia arheoloogi David van Reybroucki teosest „Valimiste vastu”. Mõlemas käsitletakse demokraatia olemuslikku kriisi, võttes fookusesse just valimised – demokraatia kuulsaima tunnusmärgi – ning osutatakse ka mõeldavatele lahendustele. Eriti rahuldavatele tulemustele siiski ei jõuta, võimalik, et lähtepositsioon on valesti valitud. Briti kunstiajaloolane ja filosoof Herbert Read on väitnud, et demokraatiat on propageeritud ning selle põhimõtteid lõputult välja kuulutatud, kuid praktiseeritud pole seda kunagi kusagil rohkem kui paar kuud.

Esitaksin siinkohal Brennani elitismile ja Reybroucki rahvakogulikule occupy-utoopiale vastanduva kontseptsiooni, Prantsuse vabadusvõitleja ja ühiskonnateoreetiku Simone Weili kaheksakümne aasta taguse idee parteide keelustamisest, mille puhul oleks tegelikult tegu tagasihoidlikuma struktuurimuutusega ja vähem radikaalse katkestusega kui eelpool mainitud teoreetikud välja on pakkunud. Esmalt aga vaadakem kriitiliselt üle Liiviku artiklis mainitud lahendused.

Brennani sõnul on pool kõigist hääletajatest paratamatult (aju)kääbikud ning ebateadlikud inimesed, seega peab ta valimisi tarbetuks praktikaks, mis arukale riigijuhtimisele pigem ette jääb. Lisaks lahustuvat üksikisiku hääl rahvamassis sedavõrd, et muutub otsekui olematuks. Brennani lahenduseks on juurutada demokraatia asemele epistokraatiat (teadmistel põhinevat hääletamist), ehk teiste sõnadega möönda, et kuna inimesed on poliitilise kompetentsuse poolest ebavõrdsed, siis tuleks elimineerida „rumalate” õigus valitsemisel kaasa rääkida.

Siin komistame aga kohe probleemide reale – kuidas me rumala ära tunneme? IQ-testi või hariduse järgi selekteerimisel saaks heal juhul hiinapärase süsteemi, mis mõningate protsesside efektiivsusest hoolimata on paljudes valdkondades just niisama piiratud, lühinägelik ja korruptiivne kui vabade valimistega süsteemid ja osades aspektides kahtlemata viimastest veelgi viletsam. Pealegi pole maailma kreeni kallutanud mitte valija või valimised: suurem osa ühiskondlikke probleeme tekitanud otsuseid on just spetsialistide käega või nende vaikival heakskiidul ellu viidud, valijaid vaevalt teavitades, kaasamisest rääkimata.

Brennani lustaka teooria teiseks nõrkuseks on selle kulukus. NSVLi sarnast tsentraliseeritud ja totaalse riigivõimuga „valgustatud” moodustist tuleks sarnaselt ka juhtida, see tähendaks aga sotsiaalaparaadi (või ka politseiaparaadi) kulude kasvu, ehkki küllap igasugusel võimul peab olema mingi demokraatlik element vältimaks otseseid ja laialdasi rahvarahutusi. Lõpuks hakkaks see töötama Brennani enda eesmärkidele vastu, sest tema tehnokraatlik nägemus täiuslikult töötavast riigi­aparaadist, mille ühiskondlik mehhanism konstrueeritakse eelneva selektsiooni alusel „õigeks“ tunnistatud mutritest, ei sobitu eeldatavasti vabamõtlemist ja kodanikuühiskonda soosivate üksikindiviidide tahtega, kelle vaatevinklist võib ülevalt poolt ideaalsena näiv mehha­nism hoopis läbipääsmatu trelli­rägastikuna paista. On tehnokraate, kes on aastakümneid saanud oma visiooni segamatult ellu viia. Teistel ekspertidel on läinud teistmoodi, hea, kui äragi kuula­takse. See olukord on kindlasti sellist tüüpi poliitilise võitluse tulemus, mis sai teoks mujal kui valimiskasti juures või läbirääkimislauas. Ja vaevalt, et see oli just selline võitlus, mida me ausaks nimetame, kus võidab see, kes on parim ja parimate kavatsustega.

Teine Liiviku artiklis analüüsitud mõtleja, David van Reybrouck, soovitas oma valimistevastases teoses tagasipöördumist rousseau’liku ideaali juurde: juhusliku valimi abil moodustatud rahvakogud teeksid harjumuspärase valitsusaparaadiga mingit sorti koostööd. Selle plaani nõrk koht on jällegi valitsus­aparaadi vähene huvi oma võimu ilma ülekaaluka surveta laiali jagada. Ilma võimuta on säärane rahvakogu aga pelk seltskondlik mäng ja meelelahutus, mida tõelised valitsejad kas populistlikel või manipulatiivsetel meetoditel ära kasutavad. Võib-olla annaks niisugust liisutõmbamismeetodit esmalt kohalike omavalitsuste volikogudes katsetada, ent kardetavasti poleks sealgi igal valitul viitsimist säärases ühistegevuses osaleda.

Leidmaks käimasolevale demokraatlikule kriisile mingitki lahendust, peame vaatama esmalt ajalukku, sest praeguse süsteemi ebakohad pole tekkinud üleöö. Albert Camus’ poolt „ajastu ainsaks suurvaimuks” nimetatud aktivist, filosoof ja müstik Simone Weil kirjutas 1943. aastal memorandumi „Kõigi poliitiliste parteide laialisaatmisest“. Selles kritiseeritakse erakonna institutsiooni moraalsetel, praktilistel ja ajaloolistel alustel, soovitades parteid sõja võitmise korral Prantsusmaal üldse keelustada. Weil küsib, kas parteides on kübetki head, piiritledes headuse kriteeriumid tõe, õigluse ning lõpuks avaliku huviga.

Rousseau’ järgi on tõele ja õiglusele omane ühtsus, samas kui isiklikud kired on erinevad. Seetõttu tasandavad isiklikud kired teineteise vastu põrkudes üksteist, lastes tõel võidutseda. Sel põhjusel võibki demokraatia teistest valitsusvormidest parem olla. Mitte sellepärast, et rahva tahe oleks hea a priori, vaid et rahva tahe võib mingitel kindlatel tingimustel olla õiglasem kui üksikisiku tahe, kuna see arvestab suurema hulga huvidega kui üksikisik kunagi suudaks hõlmata. Õiglase rahvademokraatia tingimuseks on, et rahvas ei oleks mingi kollektiivse kire (või mitme) lummuses ning väljendaks oma konkreetseid soove avaliku elu probleemide suhtes. Meenutagem, et enne kui Prantsuse revolutsionäärid rahvasaadikuteks said, olid nad rahva murede ärakuulajad. Üheks demokraatlikuks viivuks lakkasid nad olemast individuaalse tahte kehtestajad ja muutusid avaliku arvamuse kanaliteks.

Tõe ja õigluse seisukohast hinnates omistas Weil parteidele kolme peamist tunnust, milleks olid 1) partei kui kollektiivse kire ülespuhumise aparaat, 2) partei kui iga oma üksikliikme mõistusele kollektiivse surve avaldaja ja 3) partei kui institutsioon, mille esimeseks ja ülimaks eesmärgiks on piirideta kasv. See tähendab, et parteid on loomuldasa totalitaarsed ning pürgivad totaalsusele. Kolmanda punkti puhul võib märgata kollektiivi domineerimise üldist tunnust, milleks on vahendi muutumine eesmärgiks (hästi näha näiteks raha puhul: vahetusväärtus on muutunud eesmärgiks iseenesest ja pahatihti ei ole ka asjad enam mitte niivõrd lihtsalt asjad, vaid selle väljendus, et raha on palju).

Meie tingimustes tähendaks poliitiliste parteide keelustamine esmalt seda, et olemasolevad erakonnad likvideeritakse juriidiliselt. Seejärel saab parlamenti kandideerida vaid üksikkandidaadina. See ei tohiks meie süsteemiga täielikku vastuollu minna, kuna üksikkandidaadina kandideerimine on praegugi võimalik. Peaministrikohta saaks esmalt pakkuda enim hääli saanud kandidaadile, vaatamaks, kas valitute enamus toetab teda. Tõenäoline, et enamasti ei toeta, siis saab üles seada terve rea kandidaate, kelle hulgast vähempopulaarsed välja harvendatakse, kuni selgub see, kellega valitute enamus soostub töötama.

Parteideta saaksid võimalikuks nähtused nagu delegaat Järvamaalt, ettevõtjate delegaat Tartumaalt või põllumeeste delegaat Läänemaalt, samuti töötatööliste delegaat Ida-Virumaalt või klienditeenindajate oma Mustamäe ringkonnast, või siis jälle mõne kodanikuühenduse esindaja. Taolisel viisil valitud inimestest võib eeldada, et nad tõepoolest esindavad nende huve, kes neid ennast esindama valisid, aga mitte abstraheeritud või ähmast huvi, mis pealegi järgneb partei erahuvile, riigiaparaadi huvile, partei sponsorite ja rahvuseüleste institutsioonide huvidele.

Parteide kahjuks räägib seegi tõik, et hoolimata oma väidetavatest programmilistest erinevustest on nende poolt elluviidav poliitika enamasti üsna ühetaoline – suure ja sisulise muutuse soovijate jõulist esilekerkimist nähakse pigem demokraatia kriisina. Weil täheldas olulisi sarnasusi koguni natside, kommunistide ja liberaalide viljeletava poliitika vahel – kõik nad soosisid toona suurtööstusele orienteeritud bürokraatlikku riigikapitalismi. Oma detsentraliseerimise ja väikeste üksuste eelistamisega oli Weil poliitiliselt kõige lähemal anarhismile, ent oma anarhismis oli ta nii konservatiivne, et rääkis alati riigi raamides toimimisest, ehkki pidas riiki/ühiskonda Suureks Metsaliseks ning ainsaks tõsiseltvõetavaks ebajumalaks.

Revolutsioonide tähtsust allasurutud sotsiaalsete gruppide võimu juurde toomisel pidas ta kaheldavaks, kuna arvas, et võimupööre viib võimu vaid veelgi kindlamalt nendesse kätesse, kuhu teda niigi ammu on kogunenud, näiteks Vene revolutsiooni puhul sõjaväe, politsei, bürokraatliku aparaadi ja suurtööstuse kätesse ning Prantsuse revolutsiooni puhul pankurite, advokaatide ja ametnike omadesse. Igasuguse kestvalt positiivse ühiskondliku muudatuse sisse viimise ajakavaks arvestas Weil vähemalt kolme inimpõlve.

Skeptikud võiksid ütelda, et selline süsteem annaks ohtlikele äärmuslastele õigustamatult suure poodiumi. Sarnane mentaliteet käib ühes vaimus meie väikeparteisid tõkestava viie protsendi lävendist kinni pidamisega, aga samal ajal räägib sellise ettevaatuse vastu tõik, et äärmuslased on juba pikemat aega mitmete Euroopa riikide (kaasa arvatud Eesti) parlamentides. Õieti on ka poliitiline kese tänapäeval üsna äärmuslik.

Küsitav võib tunduda vabalt valitud inimeste võime üldse mingit pikemat koostööd teha, samas on iga aasta või poole tagant vahetuvad valitsused harjumuspärastele demokraatiamudelitele täiesti omased, nii et tegelikult ei teki siingi sisulist vastuolu – ehk õpitakse. Võiks ka väita, et salamisi moodustavad erinevate huvigruppide esindajad ikkagi parteisid. Ent nood oleks sel juhul kahtlemata nõrgemad kui praegusel institutsionaliseeritud kujul. Julgeksin spekuleerida, et selliste delegaatide poolt valitud peaminister oleks usaldusväärsem mistahes tänasest erakonnajuhist.

Parteidest loobumine vabastaks meid ka ühiskonnale otseselt kahjulikest parteilistest ministritest, kel puudub oma suunatava valdkonnaga pahatihti suurem kogemus. Nende asemel saaks ministeeriumijuhtideks seada valdkonnaspetsialiste, kes oleksid väärilisteks vastasteks nende alluvuses töötavale ametkonnale. Korruptsiooni läbiviimine muutuks keerulisemaks, sest selle asemel, et rahapauna parteisekretäri ukse alla lükata, tuleks seaduse­ostjal nüüd kümneid uksi järjepanu kulutada. Kui kolm ehk võtakski raha vastu, siis neljas võiks asja avalikuks teha, mis tuleks kahtlemata soovitud seadusemuudatusele kahjuks.

Kõige tõsisema argumendina saaks parteide likvideerimise plaani vastu öelda, et selle ellujõudmist ei paista kuskilt, sest millekski sääraseks puudub igasugune poliitiline huvi. Ent sama kehtib pea iga ühiskondliku muutuse suhtes. Juba see, et inimesi või loomi mõnes kitsas sektoris kenamini koheldaks, võtab aega kümneid aastaid ja kümneid tuhandeid inimesi ning nõuab katkematut koordineeritud pingutust. Kindlasti leidub ka tegevpoliitikute ridades mõni selline, kes nii enda kui teiste parteidest tüdinud on, leides, et sellise tsenseeriva koormata oleks rahvasaadiku samm sootuks vabam ja lennukam.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming