Aeg uueneda

Mart Laar

Teoreetiliselt võiksid riigikogu valimised olla aeg, mil ühiskond sukeldub aruteludesse tulevikuvisioonide üle, ehkki seda tihti ei näe. Indrek Neivelti artikkel pakub sisukaks aruteluks siiski hea võimaluse. Neivelt ei sõida kellelegi sisse ega kuuluta ainuõigeid tõdesid. Maailmale ei läheneta viimasel ajal levinud hoiaku  kohaselt, mille järgi kõik on Eestis kas väga hästi või lootusetult halvasti. Aruteluta siiski ei saa. Elu on keerulisem kui loosungid. Küsimus pole ainult selles, kas mingi poliitika on iseenesest õige või vale, vaid ka selles, milline hetk on õige selle rakendamiseks. Suveriided on suvel kenad kanda, talvel nendega välja minna ei maksa. Me oleme pidevalt uues olukorras, kuna liigume ise pidevalt edasi endale ise uusi väljakutseid esitades. Kuid ei maksa ka  loota, et meil õnnestub kõik Eesti probleemid nõiaväel mingi ühe imelise „Eesti Nokia” abil lahendada. Eesti edendamiseks tuleb teha pidevat ning tihti tüütut tööd, ühte ja sama põhimõtet vahel lõputult korrata, kuni see ükskord tehtud saab. Palju räägitud haldusreform on tegemata asjade kurb näide.    

Neivelt juhib õigustatult tähelepanu sellele, et oleme osa maailmas toimuvast ning saame oma jõukust suurendada vaid lisandväärtust tõstes. Et Eesti majandust edasi viia, peame olema valmis uuendusteks ja otsima  vastust uutele küsimustele. Esmalt peaksime otsustama, et kui meie eesmärk on lisandväärtuse tootmine, siis millised on need alad, kus saame seda oma võimalusi realistlikult hinnates teha? Sellele pole õnneks raske vastata: lisandväärtust toodetakse kõige rohkem infoja kommunikatsioonitehnoloogia sektoris, kus see on 2,5 korda suurem kui Eestis keskmiselt. IKT-sektorisse panustamata me kiiret majanduskasvu  ei taga. IKT-sektorit saaks paremini korraldada näiteks IT-agentuuri loomisega ja selle valdkonna eksporti toetades ning riigi e-lahendused ettevõtetele vabaks andes. Tõsine pudelikael on ka hariduses. Vajaksime veel tuhandet koolitatud kõrgharidusega IKTspetsialisti, mis tõstaks sektori lisandväärtust 30 miljoni euro võrra. E-lahendused tagaksid Eestis säästvama elu, tuletades ühtlasi meelde, et säästvus – eriti energia alal – on teine ala,  kus suudaksime tõhusalt lisaväärtust toota.   

Teiseks tuleks paika saada, milline siis ikka on valitsuse roll majanduses. Teame, et valitsus ei tohi hakata majandust „juhtima”, küll peab ta looma majanduse arenguks soodsa keskkonna  näiteks korras rahanduse ning arengut toetava maksupoliitikaga. Paraku moodsas maailmas sellest ei piisa. Tegelikult peaks valitsuse poliitika olema aktiivsem, seisnegu see siis Eesti ettevõtjate toetamises uute turgude leidmisel, välispoliitika pööramises välismajanduspoliitika poole või Eestisse uute investeeringute tõmbamises. See eeldab aga praeguste hoiakute põhimõttelist muutmist. Ma ei saa midagi parata, kuid mul on tekkinud tunne,  et osa meie tublidest ametnikest on hakanud ettevõtjaid kartma – järsku süüdistab keegi teda korruptsioonis.   

Oluline teema on eelarve tasakaal. Selleks  peab eelarve tõepoolest olema kontratsükliline, ühtlasi tuleb hoiduda võlakoormuse kasvust. Eelarve tasakaalu hoidmiseks ning tuleviku seisukohalt vajalike kulutuste tegemiseks peaks Eesti majanduskasv aga olema Euroopa keskmisest stabiilselt vähemalt kolm korda kõrgem. Selleks tuleks järsult tõsta Eesti konkurentsivõimet, mis omakorda eeldab maksukoormise otsustavat alandamist. Vastupidist soovitanud Neivelt on siin langenud laialt levinud müüdi  ohvriks – mille vastu ta muidu igati õigustatult võitleb –, nagu oleks Eestis väike maksukoormus. Äsjase uuringu põhjal oleme küll oma maksusüsteemi ettevõtjasõbralikkuselt tõusnud 30. kohale maailmas, ent unustanud, et meie edu tugineb ühetaolisele lihtsale tulumaksule ja e-maksuametile, maksukoormuse poolest oleme aga 183 uuritud maa seas 134 (!) kohal. Seetõttu ei tule maksureformi käigus maksukoormust mitte tõsta, vaid vähendada,  alustades tööjõumaksudest, nt sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamisest. Mis puutub üksikisiku tulumaksu, siis selle vähendamise asemel tuleks tõesti pigem tõsta tulumaksuvaba miinimumi, miks mitte taastada maksuvabastus esimese lapse sündimisega perre. Neist sammudest tulenevate tulude katmiseks teeb Neivelt ettepaneku laiendada maksubaasi, kuid pensionide maksustamine pole siiski hea lahendus – need on Eestis niigi väikesed. 

Küsimus on ka, kas meie riik pole toetamise ja julgustamise asemel kasvatanud umbusku ja kahtlustamist, seda eriti ettevõtjate suhtes? Iga kord, kui keegi teeb ettepaneku näiteks hariduse soodustamiseks maksusüsteemi ühel või teisel viisil muuta, saab ta vastuseks – ei saa, sest seda kasutatakse maksudest kõrvalehiilimiseks. Inimese arengusse tehtavaid investeeringuid maksustades saadame ühiskonda aga signaali: õppimine pole siin maal au sees. Vaja on hariduskulude  erisoodustusmaksu alt vabastamist. See oleks õige signaal ega hävitaks meie ortodoksselt puhast maksusüsteemi. Ilmselt samal põhjusel on ebanormaalselt keeruliseks tehtud tihti just kultuuriinimeste hulka kuuluvate FIEde elu: riik umbusaldab neid sellise põhjalikkusega, et nad varsti ise ka enam endasse ei usu. FIEde maksustamine vajaks lihtsustamist. Ent kuidas siis saavutada eelarve tasakaalu, kui me maksukoormust alandame? Ikka tuginedes  maksukoormuse vähendamisest tulenevale kiiremale majanduskasvule. Loomulikult tähendab see kokkuhoidu ja hoidumist tehtud vigadest. Valitsussektoris ei tohi alustada taas iseendale kulutamist ja palgarallit. Kui kuskile raha juurde anda, siis aladele, millele tugineb meie eksistents: haridusele ja kultuurile, aga samuti julgeolekule, mis on teatavasti üks säästvamaid asju maailmas, sest miski pole meile rohkem maksma läinud kui iseseisvuse  häving 1939.-1940. aastal.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming